Märksõna on "vähe"

2. juuli
Yangon

AirAsia BangkokiYangoni lennukis olijad on vanemad, vaiksed, ja neid on vähe.

"Vähesus" käib ka Yangoni lennujaama kohta: vähe inimesi, vähe emotsiooni kui välja arvata veider parginurgake siseruumides , vähe õhku. Piirikontrolli tädid ei tervita, ei naerata, passi tagasi andeski tõstavad vaevu silmad üles.

Kümme dollarit, ütleb esimene taksopakkuja. Tingimise peale vaid raputab murelikul ilmel pead ja tõmbub eemale. Teine, ja see viimane jääb samuti endale kindlaks, aga selgitab, et kuna dollar on kukkunud, võib muud pakkumised unustada. Okei, kui nii, siis nii.

Mo võtab koha esipingil juhi kõrval ja asub uurima, kellega tegemist. "Prantsusmaa lähedal? Saksamaa?" Põhja poole triiviva jutu peale uurib ta, kuidas on seis Leeduga. Hm, leedukaid siis kuhjade kaupa liikvel või... Ta kraamib lagedale albumi, kuhu rahulolevad kliendid on midagi oma emakeeles kirjutanud. Lahe idee. Kahju ainult, et kätte saadud haruldustel Eestist pole erajuhi palkamiseks sellist raha – ja seega muidugi ka võimalust preemiaks kirja kirjutada. 

Esmamulje linnast on sama mis Phnom Penhil, ainult et puudu on tuk-tuk'id (valitsus olevat nendega sõitmise linnas keelanud, vastab giid mu pärimise peale), tänavad on laiemad ja mehed on seelikutes. Okei, tegemist on longyi'dega, Birmas sajandeid juurdunud riietusega, mis paistab teadmatuses inimesele kui veider arusaam Šotimaast. Palju räpasust, lagunenud maju. Hämardumise ajal süttivad tänavalambid. Naljakad pisikesed plasttoolid tänavasöögikohtades...

Hotellis võtavad meid vastu laiade naeratustega kutid. Tunduvad siirad, elavad ausalt väsinud teelistele kaasa. Kallavad laual olevast külmast veest kaks klaasitäit – jumalik. Tuba on lihtne, aknata, telekaga, konditsioneeriga ja tuulikuga. Seinal on eraldi lamp, mille juurde kirjutatud, et seda tuleks kasutada vaid siis, kui on valitsuse elektri katkestus. Silm on väsinud, õhtu noor, öö kaksteist unetundi pikk. On aeg end reisiks välja magada.

Kommentaare ei ole: