- Midagi Eestile omast kingituseks toredatele jutukaaslastele. Väldi asju, mis sulavad või sisaldavad alkoholi.
- (Post)kaarte Eesti loodusega. Hea oleks, kui kaartidel oleksid ingliskeelsed selgitused. Neid on hea näidata siis, kui vaja Eestit tutvustada ning näiteks ühist keelt pole. Mängukaardid (nt Tuule omad) ei ole kõige parem idee, sest kuigi need on odavad, pole paraku kaarte, kus näidataks peaosas loodust, ning neid ei saa kohalikele kinkida, ka mitte ükshaaval – budistid ei tohi mängukaarte omada ning mul on sügav kahtlus, et mungad isegi mitte käes hoida.
- Eesti raha (nii kroonid kui ka euromündid). Bagani piirkonnas on palju rahakogujaid, kes on sellise pisikese kingituse üle sügavalt tänulikud. 1-, 2-, 5-kroonised ning Eesti kujutisega eurosendid pole väga hinnalised, kuid väga hea kink.
- Mõni ingliskeelne raamat või ajaleht, mis on endal üle. Sobivad ka igasugused lennukis jagatavad lehed. Kohalikud on tohutult huvitatud igasugusest ingliskeelsest infost ning kasutavad materjale keeleõppes. Raamatute-lehtede üleandmise juures jälgi siiski, et materjal saajat ei kahjustaks. Poliitiliselt tundliku materjali üleandmisel veendu, et ümbruskonnas poleks uudishimulikke silmi (ning kaalutle üldse enne, kas risk on seda väärt).
Abstraktseid kaasavõtmisi:
- Kas või ainult mõned väljendid birma keeles: tere (mingala-ba), aitäh (dže-zu be), numbrid 1–9 (kirjalikult ja suuliselt).Sealt edasi näiteks enda amet, viisakusväljendeid, midagi muud põnevat... Inglise keele oskajatele teeb see rõõmu, nendega, kellega ühist keelt ei ole, saab veidikenegi jutu peale.
- Teadmised Birma ajaloost. Väga hea sissevaate teeb Thant Myint-U "The river of lost foodsteps: histories of Burma", kerge ülevaate saab Lonely Planetist muidugi ka. Kirjanduse listist leiab hulgaliselt kasulikku materjali.
- Lahke meel. Selles kultuuris käib ka "ei, aitäh" naeratusega. See kaupleja, kes sulle kümnendana rahavahetust pakub, ei ole sind enne näinud ning ei ole selles süüdi, et tema üheksa konkurenti on varem juba õnne proovinud.
- Sündsustunne. Kohalikud on väga viisakad ega ütle pooleldi alasti turistile midagi, kuid ... ega samas suhtlema ka ei tule. Ehk siis kui just arhitektuurile või noorte kuttidega suhtlemisele pole plaanis keskenduda, oleks parem vältida varrukateta pluuse, sügavat dekolteed ja pükse-seelikuid, mis selgelt põlved paljastavad. Viisakamalt riides olles leiad enam jutukaaslasi, saad paremaid hindu ning sinusse suhtutakse hoolivamalt. Lisaks ei ole tarvis nii palju juua ning päike ei tee nahale nii väga liiga. :)
- Kuhjaga kannatlikkust. Buss läheb seitsmetunnisel teekonnal keset pärapõrgut katki, pick-up jääb tee peale toppama, praam teeb pool tundi enne sadamat paaritunnise peatuse, et väiksemate paatidega kaldaleviijad saaksid endale kliente hankida, lennuk hilineb vihma tõttu tunni või ei välju üldse, rong on kõvade puuistmetega, bussis oksendavad inimesed – võta rahulikult, see möödub.
- Kaupleja hing. Esimene hind pole poes viimane, eriti kui ostad asju mitu. Hobukaariku saad täna odavamalt, kui palkad kutsari ka järgmisel hommikul end bussijaama sõidutama. Turul saad kaubelda väiksemate rahatähtede kurssi. Taktikaliselt kasuta murelikku nägu, hulgiostja nägu (aga alles pärast esimese hinna teadasaamist) ja ärakõndija nägu ning vaata, mis juhtuma hakkab. Samas ole hindadest teadlik (hotellist saad alati pildi saamiseks abi) ning ära kauple ninast verd välja – sulle pole see 0,3 dollarit ju tegelikult suur kaotus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar