Taas teele rebitud

10. juuli
SittweYangon – Nyaung U

Hommik on jumalik.

Jalutuskäik algab veidi konarlikult, sest just siis, kui hakkame end teele sättima, areneb hommikusel unisel tänaval koerte kisma. Õpetajanna jälgib purelevaid koeri veidi murelikult ja pakub siis välja, et võiksime parem kõrvaltänavalt ringiga minna, sest praegu koertest möödumine on ohtlik. Kaklus aga lõpeb õnneks kohe ja saame siiski otsetee peale keerata.

Esimesena külastame nn suurt paya't, tema loeb palveid, meie uudistame. Asetame ka küünlaid ja pirde, mille ta on kaasa võtnud. Seejärel läheme läheduses asuvasse väiksemasse paya'sse, kus ülistatakse samas nat'i. Selle peamise altari juures asub naisekuju – tema ongi selle koha valvaja. Natukene keeruline tundub see budismi ja nat'ide koos eksisteerimine.

Linn ärkab meie kõrval ellu, kui ta meiega koos mõõdetud sammudega jalutuskäiku teeb. 

Valgetes pluusides ja rohelistes longyi'des õpilased ruttavad koolidesse, puutaimed käes. Täna on pühapäev, koos laupäevaga viimane puhkepäev, ning nad istutavad kooliõuele täna puid. Homme algab taas kool. Tunniplaanis on inglise keel birma keele kõrval teine peamine keel. Seda hakatakse õppima varakult, juba viieaastaselt. Nii et noored oskavad tegelikult keelt küll, aga paljud ei kasuta seda, sest häbenevad. 

Möödume keskkooli hoonest, mille sees ja ümber käib sumin. Meie möödakõndimise ajal võib märgata muidugi hulganisti uudishimulikke pilke. Õpetajanna ütleb muigvel sui, et kommenteeritakse, et ta kõndivat koos kahe filmitähega. 

Kooli kõrval einetavad vaikses varjualuses umbes minuvanused naised. Ka nemad on õpetajad. Nad panevad kohe paika, et oleme vend ja õde. Saan teada, et omal ajal oli õpetajatel madal palk, kuid nüüd on õpetajate tasu märksa kõrgem ja neid võib kindlasti nimetada jõukateks. Samas on eriti hinnatud muidugi arstid, nii et selle poolest riigid ei erine. Praegusel ajal on eriti populaarsed õpetatavad ja õpitavad ained inglise keel ning matemaatika ja füüsika. Muude ainete osakaal on aasta-aastalt ainult vähenenud, mille tagajärjel on osal aladel tekkinud selge tööpuudus ja teistel tööjõupuudus.

Õpetajate seas on palju inimesi, kes oskavad väga hästi inglise keelt. Pensionile jäänutena saaksid nad ju seda ainet õpetama hakata, küsin ma. Asi pole nii lihtne. Riik on praegu sellises seisus, et inglise keelt tahetakse õppida küll, aga koolid võtavad tööle ainult paberitega inglise keele õpetajaid ja eraõpetajatelt tahavad õpilased samuti saada tunnistust, mis näitaks, et nad on keelt õppinud professionaali juhendamisel. Ma usun, et paari aasta pärast muutub olukord piisavalt, et kohalikud mõistavad konkurentsieelisena inglise keele oskust, mitte paberit, mis seda tõestab. Juba praegu napsavad magusaimaid kliente endale need, kes inglise keelt oskavad.

Kohtame teel ka hulgaliselt meie saatjanna endisi õpilasi ja kolleege. Ta peatub nende juures hetkeks, vahetab paar lauset (eks ta selgitab, kes me sellised oleme) ning liigub siis meiega koos edasi. Õpilased on erineva tee leidnud, kes peab poodi, kes söögikohta, niisama poekest või on müüja turul. 

Õpetajanna tundub olevat oma eluga rahul. Ta küll mainib, et 30 000 kyati suurusest pensionist välja ei tule, nii et poes on tegemist küll, aga samas ei saa ka kurta – pension oli varem 10 000 kyati võrra väiksem. 

Saame teada ka seda, et tuleval reedel on Waso (üldistades juulikuu) täiskuu aeg, mis tähistab kolmekuuse vaikse perioodi algust. Teen peas väiksed arvutused ja saan selgeks, et sel ajal oleme kas Baganis või juba Mandalays. Kuigi eeltööd tehes tundus juuli eesmapilgul olevat üks pühade- ja pidustustevaesemaid kuid, ei olegi olukord nii lootusetu. Olla osaline üliolulisel munkadele toidu annetamise tseremoonial ja muul juurdekuuluval, mis toimub peaaegu kui homme ... mulle meeldib see mõte.

A. ütleb – kui kahju, et me teda varem ei kohanud. Aga parem hilja kui üldse mitte. 

*

Yangoni lennujaamast hakkab raha jooksma kui vesi: 6000 kyati takso bussijaama, 30 000 kyati bussipiletid Bagani, 8000 kyati takso bussijaamast hotelli. Õuduk. 

Hotellis on personal supernummi, kui selgelt ja üheselt öelda. :) Jätame oma kodinad tasuta vastuvõtulaua juurde, meile pakutakse duši kasutamise võimalust, selgitatakse välja, mis bussijaamast me piletid ostsime (neid on siin siiski kaks, neetud)... Müts maha. 

Mäkerdame end just päikesekaitsekreemiga kokku ja oleme minekul, kui trepist hõljub alla lumivalge nahaga vähemalt 50-aastane kleenuke naine, kes soovib oma termosesse teevett. Jääme teda paratamatult kuulama. Ta kaebab nimelt müra üle, mis hommikul aknast tuli. Kutt teisel pool lauda selgitab, et see on normaalne, sest see on ometigi linn. Naine küsib selle peale suhteliselt läbematult, kas seda lärmi kuidagi maha ei saa keerata, ega ta ei saaks neile maksta, et nad tema akna alt möödudes ei lärmaks. Poiss selgitab solvumata, et tegemist on hommikuse annetuste kogumise ringiga, mis lihtsalt on häälekas – nii see siin juba käib. Sekkun ja ütlen, et võõras riigis olles tuleb lihtsalt harjuda, et asjad käivad teisiti kui kodus. Naine keerab poisile selja ja ütleb, et ta arvas, et see on mingi valitsuse kammaijaa. Et hea põhjendus: traditsioon ja bla-bla-bla, kui tema tahab magada. Mulle tundub see ja edasine suhtumine vesteldes vaatamisväärsuste üle mitmel põhjusel väga ebaviisakas. Seda juba suhtumises, ta suhtub hotelli töötajatesse kui nähtamatutesse teenindajatesse ega vali oma sõnu, mõtlemata, kas see, mida ta ütleb, võiks kellelegi haiget või halba teha. Veider kuju. Kaheksa korda Birmas käinud, esimest korda 1984. aastal, aga taktitunne puudub täielikult. 

Teeme linna peal tiiru, sööme taas selles mõnusas India kohas ja ma haaran tänavalt kaasa ka kobara banaane. Keeranud oma tänavasse sisse, vaatab kümmekond meetrit enne hotelli mulle vastu kolm paari paluvaid silmi ja paar kätt viipab banaanide poole. Jagan põnnidele pool kobarat, eks me saame teise poolega bussis hakkama. 11-tunnine ööbuss teeb kindlasti mõnes sellises kohas peatuse, kus midagi osta saab. 

Aung Mingalari bussijaamas ootab sama bussi veel kolm valget, pluss ühe Aasia päritolu naine. Istume logisevasse ootesaali plasttoolile maha ja vaatame, mis toimuma hakkab. Läbi "ootesaali" voorib pidevalt nännimüüjaid, kes pakuvad kõige tavapärase kõrval ka karvaseid seljakotte, patareitoitega loomi ja ringjalt liikuvaid kotka lendu imiteerivaid linnukujusid. Eee... Nojah. :)



Kui kõik hakkavad viimaks bussi peale tunglema ja võtame samuti sappa. Üks ootavatest valgetest küsib, kas me teame, kas see buss läheb ikka Bagani. Muigame ja märgime, et loodetavasti ikka läheb. Saame kohad viimasesse ritta, teistest veidi kõrgemale. Jalaruumi on korralikult. Paneme A. pagasi üles, minu oma viltu mu jalgade ette ning selle kõrvale ja vahele käsipagasi, mis lubab mul jalad rätsepaistesse panna ja turvab kodinaid samas võõraste näppude eest veidi. Konditsioneeriavad pea kohal kleebime pikema jututa kinni, sest otse peale puhuv õhk võib üllatavalt salamisi väga palju kurja teha. Tunne on täitsa hea ... kuni selgub, et see neetud seljatugi läheb küll taha, kuid ei fikseeru sellesse asendisse, mis tähendab, et iga auk ja konarus viskab mu taas püstiasendisse. 

Alguses on sõit tore. Jutustame, pugime krõpse ja banaane ning pakime lahti õpetajanna kingituse – banaanilehtedesse pakitud kleepuva riisi. Ma arvasin, et see on magus, kuid selgub, et see ei ole ei magus ega soolane, vaid hoopis mage. Sees on mingi keedetud uba vms. Ma teen, mis suudan, aga viimase kolmandikuga enam hakkama ei saa. A. on tubli, ütleb, et esimene amps oli imelik, aga pärast seda on täitsa okei. 

Kella 22 ajal jõuame vahepunkti sööma ja keha kergendama. Ala on pungil busse täis, inimesed jooksevad igal pool ringi ja tohutu kogus söögikohti täidab peatujate kõhtu. Katusealuste alla on pargitud üüratud maasturid. Sürrealistlik vaade. Vahetan vetsust tulnuna paar lauset naisega, kellel on tailikud näojooned ja väga hea inglise keel. Naljakas-veider "tere, kust pärit oled, aga sina, kaua sa siin olnud oled, jaa, see on väga kena, okei, head reisi, sulle ka" moment. Põrkumine ja eemaldumine. 

Buss liigub viimased kuus tundi mööda üherealisi teid ning kurvid ja teeaugud ajavad üles isegi meie kohalikest pingikaaslased, kes keskenduvadki nüüd omavahelisele vestlemisele. Vahepeal teeb buss peatusi, et inimesi maha lasta, ning siis otsitakse ka lahkujate pagasit. Peatused on ärritavad, sest on piisavalt pikad, et võiks uinuda, aga liiga lühikesed, et võiks magama jääda. 

Olemine hakkab zombistuma. Ei saa olla ei üleval ega ka magada, selg hakkab valutama ja pea keerutama mõtteid, kas piletite müüja ikka ütles õige aja. Valitsuse paat pidi ju ka viis-kuus tundi sõitma. Suudan siiski enda teadmata niimoodi ära kukkuda, et A. peab kõva häälega mõnda aega mu nime hüüdma ja mind togima. 


KUI ZOMBIE TUNNET OLEKS VAJA ILLUSTREERIDA...

Siis tuleb taas peatus ja kõik kohalikud hakkavad uksest välja minema. Meie, valged ärkame samuti ja arutame isekeskis, kas see on nüüd kõik. Tundub, et on. Astume unesegastena bussist välja. Järgneb ilmselgelt olukorda iseloomustav vestlus küüdipakkujaga:

- Tere, kuhu te minna soovite?
- Me tahame minna Nyaung U-sse.
- Te olete Nyaung U-s.
- Eee... Aaa, okei. No siis me tahame minna New Heavenisse.

:)) 

Mees haarab minult seljakoti ja sammume ... kaariku poole. Pimeduses liigutab hobune. Kaariku sisemus on pehme, aste tohutult kõrge ja A. küsib mult esmalt, kuidas me selles istuma peaksime. Üks ees, teine taga, saab selgeks. Kepsutame vaiksetel pimedatel tänavatel hotelli poole. Kell on 4.30 öösel, me oleme magamata ja sõidame linnas, mille plaanist pole mul sel kellaajal õrna aimugi. 

Tuba on väga lakooniline, vetsupoti kaas logiseb, mööbel on plastmassist ja kulunud, konditsioneer teeb masendavat heli, seinad on ärritavat opisaali tooni, aga seal on VOODI. 

Kell 8 on äratus. Malarone ootab võtmist ja eeldab hommikusööki.

Kommentaare ei ole: