Ja rongisõit siiski tuleb

24. juuli
Hsipaw – Pyin U Lwin (Maymyo) – Mandalay

Äratan end kell kuus üles, et minna siiski hommikuturule. Ühelt poolt ajab sinna väike uudishimu, teisalt ka praktiline vajadus – kui ikkagi tuleb rongisõit, on banaan hää ampsata. 

Linn magab veel, turu ümbruskonnas pakivad oma kaupa lahti esimesed müüjad. Turg ise kihab. Aga kaup on selline, mille ostmisest mul vähe tolku oleks. Samas saan mõningaid kaadreid jumaliku maitsega bambusevõrsete müüjatest. Nad tõmbavad puust noaga pehmemaid laaste lahti ja ribastavad need siis. Tea, kas oleks pidanud üldse vaatama, anonüümne salat laual on palju parem kui näha, kuidas tädi pooleldi mudas istudes seda teeb. 


Banaane ei leia samuti. Müügil on vaid need ümarad, mis küpsena on lühikest aega imehead, muul ajal aga liiga lödised. Paraku on müügil ainult eriti küpsed ja alles rohelised. Kokkuvõttes – ei liha, ei kala, mingit erilist eksootilisust sellelt turult Phnom Penhi kohalikega võrreldes küll ei ole. 


Kell kaheksa kibelen omaniku kõrval tema kõne lõppu ootama. Head uudised: rong täna liigub. 

Lühim tee raudteejaama on külalistemaja juurest kõrvalteed mööda paremale ja sealt mööda ristuvat raudteed vasakule Mandalay poole senikaua, kuni jaam vastu tuleb. Muidugi saab viisakalt mööda teed ka minna, aga see tee on otsesem, lisaks ei ähvarda ka oht rongi alla jääda, sest need sõidavad siin lihtsalt nii harva. Mässan ametnike ruumis 1. klassi piletite saamisega, kuid õnneks asi laabub ja võime pisikesel toolireal ootamisele keskenduda. Lippan ümbruskonnast läbi, et vett osta, ja leian üles koha, kus LP-sse on foto võetud. Pau-si'd leiame ka, otse meie kõrval perrooni ääres on kaks konkurenti. Sellega on toidumured ammendunud. Oodates saab veidi Indiat ka. Meie juurde tuleb seisma mees, kes hoiab paari meetri kaugusele, aga jälgib meid oma tumedate silmadega pingsalt nii neli-viis minutit. Suhteliselt häiriv. 


Inimesed lähevad veidi ärevamaks, rong veereb laisalt perrooni poole. Vagunitel pole silmaga eristatavat klassivahet, nii et küsime, kuhu me minema peame. Tagumise vaguni poole. See on samasugune kui teised. Marsime sellest läbi järgmisesse vagunisse – seejuures enda üle mootorratta venitamine ja ananassivagunite ronimine pole just see, mida täislastis olles teha tahaks – ja leiame eest järgmise samasuguse vaguni. Tuleme maha, et olukorraga distantsilt tutvuda ja avastan, et see esimene vagun ikkagi on 1. klass. Vaguni serva peal on vastav kiri. Okei, see tunduski liiga hea, et olla tõsi. 

Pingid on läbinisti puust, õhutus tuleb aknast (laes on vaatamiseks tuulikud ka) ja vastasistmel magab magusat und üks kohalik. Sätime asjad paika. Magava mehe naine tuleb klopib ta üles, nii et võtame enda alla ka vastasistme. Kuni keegi endale ei nõua, on see meie – lihtne. Teisel pool meie vastas on kaks naist, kes katkestavad hetkeks oma jutu, et meile pilku heita. Naeratame vastu. 

LUBAGE TUTVUSTADA – 1. KLASS

Rongisõit on totaalselt lahe. Rong liigub kiiremini, kui ma oleksin osanud arvata (veebis prevaleerib arvamus, et rong on Birmas nii aeglane transpordivahend, et seda tuleks üldse vältida), õhku tuleb akendest mõnusalt sisse ja ... vaated! Riisipõllud, mäed, kadumine kuskile floorasse, nii et vagunis läheb pimedaks, karjused, lehvitavad lapsed... Huh. :) Kogu see värk käib muidugi väikese "rosinaga": kuna puid-põõsaid siin tee ääres "pügavad" vaid mööda sõitvad rongid, peksab aknast kogu aeg sisse rohelisi lehti, sekka ka oksi. Selle tulemusena kattume rohelise kraamiga ja vidutame pidevalt silmi. Aga elamus seegi. 


Meie varvaste sirutamise ja jalgade paigutamise vabadus kestab Kyaukmeni (loe: džaukmei), kui peale tuleb noor pere lapsega. Mees on kiitsuke, naine ümaram ja põnn imearmas suurte silmadega kolme-nelja-aastane poiss. Kuni pere end paika sätib, astub meie juurde kutt, kes küsib, ega me ei tahaks seni, kuni rong peatuses on, temaga keele harjutamise eesmärgil veidi rääkida. Jin on 19-aastane hiinlane. Ta õpib Mandalays ülikoolis psühholoogiat, aga on praegu oma kodulinnas. Ta on inglise keelt õppinud kaks kuud (sic!) ja otsib nüüd, sõnastik näpus, keeleharjutusvõimalusi. Jutuks tuleb ka see, kust meie pärit oleme. Kui oleme maininud sõna "Estonia", ärkab meie vastas istuva pere pea, kes ütleb selle peale meie üllatuseks poolihääli "Estonia, Latvia, Lithuania". (Seejuures rohkem me tema suust inglise keelt ülejäänud reisi jooksul ei kuule!) Jin küsib, miks me näiteks Kyaukmes peatust ei tahaks teha. Sool haaval.

Edasine sõit on juba mägede vahel, kõrgus hakkab ju langema. Vastas istuvat peret on lahe jälgida. Pereisa on nimelt õnnistatud lakkamatu jutustamisoskusega. Tal on kõige ümbritseva kohta jube palju öelda ja näidata, nii et käsi on pidevalt aknast väljas millegi poole viipamas. Naine kuulab leebelt ja põnn on sõidust muidugi vaimustuses, nii et teda tuleb pidevalt akna juurest veidi kaugemale tõmmata. Poisiga tegelemine on vanemate vahel loominguliselt jagatud, nii et kui üks tahab puhata, tegeleb väiksega teine. Saia süüakse kolmekesi, ostetud maisi jagatakse. Hästi palju hoolivust on tunda. 

Kuskil mingis väiksemas kohas tuleb peale kaks keskealist inglast ja kaks nende saatjat. Selgub, et inglise paar elab Tais, naine on pikalt olnud ka Yangonis, aga on siin vahemaid kaardistamas, et koostada turistidele marsruute. Lisaks koolitavad nad giide, ja täna ongi neil kaks giidi kaasas. Ühesõnaga taas ühed neist, kes näevad seda riiki tulevikus tulusa investeerimisvõimalusena, aga on praegu veel ühed esimestest avastajatest. 

Oleme kui märkamatult (kolm tundi reisi!) jõudnud sellesse kohta, mille pärast paljud selle rongireisi üldse ette võtavad – Gokteiki viadukti juurde. Kõigepealt helendab kauguses metallist sild, siis järgneb mitu tunnelit ja seejärel veereme juba üliaeglaselt kui otsatu kanjoni kohale. 1901. aastal ehitatud sild ei ehmata esmalt, vaid paneb õhku ahmima. Kõrgus on tohutu. Jõgi all on imetilluke. Ja pole mingit piiret, lihtsalt rööpad. Võimas. 


Aga miks üldse rong? Gokteiki viadukt oli kindlasti üks tegur. Tükike ajalugu või nii. Aga teisalt ... no praktilised ja avastuslikud põhjused vast. Rongides on tavaliselt rohkem jalaruumi ning kuigi sõit läheb aeglasemalt, on neis olnud kuidagi parem. Ja etteruttavalt öeldes on see reis igatahes teretulnud vaheldus palavasse ja täistuubitud sõitmisse. Aeglasel kuid mugaval sõidul on omad plussid, ütleme nii. 

Inglased lähevad mingis väiksemas kohas maha ja edasi sõidame juba taas omaette. Ühes peatuses teeb meiega samal ajal peatuse teinegi rong. Esimene vagun on täis igavlevaid mundrimehi. Ja kuhu nad liiguvad? Ikka põhja...

Kuigi rong sõidab umbes seitse tundi, läheb aeg ludinal. Pyin U Lwin (endine Maymyo, koloonia-aegne inglaste "suveresidents" mägedes, praegune sõjaväelaste õppe keskus) saabub märkamatult. Udjame end püsti, ütleme lähematele toolikaaslastele head aega ja siirdume rongijaama väljapääsu poole. Uksel küsib vormis mees meie pileteid. Nojah, kontrollitakse, et turist oleks ikka seal, kus ta olema peaks. Siis platsile. Kohe tullakse pakkuma rattataksot ja hobukaarikut linna. Teeme selgeks, et Mandalay on õige märksõna, vaatame läbi paar pick-up'i, kuid ka esipingiga võrreldes tundub jagatud takso kõrgem hind kuidagi etem. Mis sest, et sõit maksaks 2000 kyati 8000 – 10 000 asemel. Japsid, kes meiega koos rongist maha tulid, on juba ühe kohe väljuva pick-up'i esiistmel kohad kätte saanud. Ma ei kujuta ette, kuhu nad oma kodinad panevad. Taha, teadmata, mida sellega tehakse? Endaga koos kitsukesse kabiini pooleteiseks tunniks? 

Üks noor keeleoskaja kaarikuomanik pakub, et juhatab meid linnas nn jagatud takso juurde. Astume kaarikusse. See on eksootilisem, kui oli Baganis: sel on seinad, aknaavad ja pehmendusega istmed teineteise vastas. Sisenemine käib keskelt ja ruum on suletud, nii et kannatab võrrelda ajaloofilmidest nähtud kaarikutega, kui ta selline ligadi-logadi poleks. Nii romantiline pole kui "Viimses reliikvias", sest kahel inimesel on oma jalgu suhteliselt keeruline ära mahutada ja väljuda tuleb ka lühikesel krõnksus, sest muidu võib pea ära lüüa. Aga siin me siis oleme. 

Esimeses kohas, kus ta peatuse teeb, ei ole midagi, teises ei lähe enam midagi ja kolmandas tahetakse 40 000 kyati. Okei, pick-up siis. Aga ühe ette jäänud auto juures saab kiiresti selgeks, et peaks tundmatu aja ootama teisi huvilisi, kes Mandalay suunas minna tahavad. Jääme arutama, et äkki peab leidma muu pick-up'i, sest oodata küll ei viitsi. Kell on ka juba viie kanti tiksunud. Meie kaarikujuhist tõlgiks muundunud esindaja pakub saatjaga rääkides välja kompromisslahenduse: kui me tahame minna kohe, oleks hind 13 000 kyati. Okei, eks ta kallis ole, aga olgu neil siis hea päev. Kordame numbri veel näppudel ja sõnades kaks korda üle ka thirteen ja thirty on varemgi raskusi tekitanud – saame noogutused kirja ja minek. 

Muidugi võtab auto ka teisi peale. Lihtsalt meie oleme oma kohad juhi kõrval krõnksus kuninglikult kinni maksnud. Vahepeal tehakse paar kiiret peatust, et autot pesta ja mootorit jahutada. Juhi sõidustiil on tavapärane nagu-homset-ei-tuleks. 

Jõuame pimeduses Mandalaysse, tiirutame veel ringi, et teisi maha panna, leiame siis üles enda hotelli, maksame saatjale 13 000 kyati ... ja ta jääb meile selle peale nõutu näoga vastu vaatama. Vibutab kolme sõrme – 30 000. No mida asja?! Üritame selgeks teha, et see on sügav hullumeelsus, me saanuks vaid 10 000 lisades juba omaette takso võtta, mitte sõita kitsas kabiinis. Kuna tema ei taha samuti alla anda, läheme hotelli fuajeesse, kus selgitame mõlemad asja. Tüübi järjekindlus hakkab raugema. Ta pakub, et me võiks 5000 kyati juurde maksta. Kuna meie sellega nõus pole, jääb diil, et 2000 ja valmis. Mõru maik jääb asjast suhu. Kas kaarikujuht ei saanud meist aru? Ei tahaks uskuda, eriti kuna ta rääkis väga korralikult inglise keelt ning me kordasime numbri nii sõrmedel kui ka suuliselt üle. Või tegi ta meile sama mis mullu taksojuht Bangkokis – need ju tagasi ei tule. Või mängis reisisaatja temaga kokku? Või valetas hoopis tema? Eriti nõmedaks teeb selle asjaolu, et meie tegime enda arvates kõik õigesti, aga kuskil läks ikka midagi nihu. No ja muidugi Mandalay needus. Ma ei saa sellest linnast aru.  

Õnneks on siinne shani söögikoht mõnusalt hea toiduga ning täna on ka töötajad eriliselt lustakas tujus, nii et ju on see ebameeldiv asi homseks meelest läinud.

Kommentaare ei ole: