Nyaung U – vana Bagan – Myinkaba küla – vana Bagan – Nyaung U
Äratus kell 4.25. Udjame end vertikaali, peseme hambad ära, ajame viisakad riided selga, võtame vee näppu ja asume teele. Enne päikesetõusu on jahedapoolne. Ma ei saa öelda, et jahe, sest see pole seda. Tumedad kujud liiguvad läbi valgustamata linna, pimeduses pakub kaarikumees küüti. Siseneme Shwezigoni mööda suure tee poolset sissepääsu. Jahedate kividega Ateena Parthenoni meelde toov koridor on täis magavaid inimesi ning meelde poeb küsimus, kas me äkki mingi valearvestuse pole teinud.
Midagi hakkab kaugusest kuulda olema. Astume koridorist platsile. Zedi't ümbritsev väljak on täis inimesi, kes jalutavad ringi või seisavad või palvetavad või... Pidevalt kõlavad kolmik-kellalöögid, kõik kohad on täis läidetud küünlaid, hõõguvaid-tossavaid pirde, kaikuvaid helisid, lõhnu. Nurkades loevad noored munga-nunnahakatised mantraid, ringiratast liigub konstrui, millel on ees läikivad ja vilkuvad tuled, servadel rongkäik ja üle kõige selle vajub muusika, mis kastist tuleb.
Väljakul viskavad inimesed tuvidele riisi. Tuvid on parves kui putukad – lendavad katustelt riisipeotäite sekka ning kui keegi neid häirib, läbib parve ühtne laineline paanika ja kangas tõuseb taas lendu. Toidu annetamine toob õnne. Ka tuvid saavad täna oma.
RONGKÄIK "LAULUKASTIGA" MÖÖDUMAS. MAAS ON RIIS.
Meile pakutakse paberlipukesi, mille vahele on pakitud kullalehed, et neid ühes väiksemas templis Buddha laubale kullast tekkinud mummule peale patsutada. Leiame palvetavate naiste vahel tee pühamusse ja tuleme välja servalt, kus tungib ninna pirruving ja õhk on paks.
NAINE TOITU ANNETAMAS. TAGA ALTAR, MILLE "SEES" SAAB KULDLEHTI LISADA.
Ühtäkki on tõusnud päike. Varem platsile visatava riisi järele sukelduvad tuviparved on ühtäkki kõhu alt kuldsed.
Kast võtab kaaskonnaga suuna linna poole ja inimesed pudenevad laiali. Kella kuueks on plats taas tavalises uinuvas olekus.
*
Läheme uimastena tagasi hotelli ja teeme poolpäeva ratastel.
Peatus Mahabodis. Satume müüjanna haardesse, kes hülgab mu kohe, kui näeb A.-s uut ohvrit (aa, su vend?) ning ahistab meid intensiivselt longyi teemal. Väga võluval, kuid vastuvaidlemist mittetunnistaval moel.
MAHABODI TAGA OLEV KAEV
Bupaya juures tahab meiega pilti teha hulk kohalikke. Saan põlvele ühe põnni, siis teise, siis mitu tükki korraga. Huuh. Sel päeval on ju kõik templites liikvel ja rahulikust kulgemisest pole juttugi. Lõpuks kordub sama kui minuga paari päeva eest – hulk inimesi koguneb meid vaatama. Kaua ei kannata.
KUI NEMAD TOHIVAD VAADATA, SIIS MEIE PILDISTADA
Myinkabas puhkame veidi jalga ja ma hakkan päevikut täitma. Mõtleme just, et võiks leida mõne väiksema lakitööd müüva poekese, kui meie juurde astub kutt, kes pakub, et võiks meile näidata oma pere lakitööd. Ta juhib meid jõe kõrvale pisikesse majja. Pere kunstnik on isa, kes on selle tööga tegelenud ligi 30 aastat. Paari aasta eest leidis pere üles üks prantslanna, kes teeb nüüd mingi aja tagant tellimusi. Neil on vedanud, et neil selline heategija on. Lakkesemed on väga kaunid. Kuigi selgitame, et tahame pisikesi spetsiaalseid topse, saab neid terve magamislavats täis, sest disaine, toone, kujusid ja suurusi on ka nendes piirides palju. Valime kaks ehtetopsi, kaupleme veidi hinda alla ja tunneme end hästi, et oleme otseselt kedagi aidanud.
Tagasiteel astume taas läbi Manuhast. Täitsa lahe on ka teist korda. Ostame paya eest tänavalt vett, kui meie juurde astub naljaka olemisega munk, kes küsib meie riiki ja vastust kuuldes ütleb "crazy" ja hakkab pea juures käega ringe tegema. Tema vist ikka, eks?
Õhtupoolikul teeme tulevikuks plaanid ära. Homme tubli trennipäev Popadel, ülehomme edasiminek, Mandalaysse. On vist taas aeg.
Võtan ette ka lubatud postkaardi saatmise. A. lokaliseeris juba varem, et postkontor asub hotellist paariminutise rattasõiduteekonna kaugusel. Kaart on olemas, suur iha seda saata samuti, nii et tagumine aeg asi korda ajada. Pargin ratta puude alla. Logistan peaukse linki – kinni. Panen käed päikese varjamiseks silmade ette ja kiikan läbi tumendatud klaasi sisse. Pilk haarab kaht inimest, kes teevad selgelt postkontoritööd. Okei, otsin üles teise ukse. Astun sisse, esimene kabinet on juhataja oma, koridor juhib teenindussaali. Hiiglaslik saal. Massiivne puust mööbel, selline raske puit, nagu omal ajal postkontorites oli. Avastan, et olen sisse tulnud valelt poolt, sest ma olen teenindajatega samal pool letti. Olen viisakas inimene ja lähen teisele poole. Tere, sooviks postkaarti saata. Eee ... ei saa. Hm, miks ei saa? See on ju postkontor? Jah, täna ei saa, homme saab. Okei, millal te avate homme? Kell 9. Okei, ja sulgete? Kell 12. Kaksteist? Sel hetkel märkan ma, et klaasile on tõepoolest märgitud tööaeg: 8 AM – 12 AM. Ja see on lähima 30 kilomeetri ulatuses suurim postkontor! Jääb siis Mandalaysse või Hsipawsse...
Õhtul teeme Aroma 2-s Indiat. Toit on hea, aga arve tuleb kokku 10 400 kyati. Ma ei taha arvutada, mitu õhtusööki saaks mõnes teises kohas selle raha eest teha... Need õuel olevad lambikesed ja põnevad laternad tuleb neil ju kuidagi kinni maksta, mõistame-mõistame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar