Tsivilisatsiooni võib unustada

6. juuli
Sittwe Mrauk U

Eilne rutiin: kell 5.10 üles, hambad puhtaks, asjad kokku, riided selga, vastuvõtus kutt üles ajada, hommikusöögipoisid üles ajada, toit sisse, sõitu. Ja siis kõrvalekalle asjade loomulikust kulgemisest.

Kitsukese jõeääre peal vehivad mehed esimeste laevade juures kätega, teevad pea kohal ringe ja üritavad meile midagi väga ilmekalt öelda. Laev katki? Torm? Laev ei lähe praegu? Laev läheb homme? Hiljem? Nõustutakse kõigega.

Pakkidega vasakule minevad inimesed tekitavad aga huvi. Järgmises "sadamas" sadakond meetrit eemal käib kõva askeldamine ning piletimüügilaua vastas bambuskatuse all elav jutustamine ja toitumine. Üks mees oskab veidikene inglise keelt ja räägib, et see on vale värk üldse, meie laev läheb välja kell 15, sõidab kaks tundi ja maksab 15 dollarit. Siis köidan ma piisavalt tähelepanu, et laua äärest, kus hulk mehi elavalt piletite ja rahaga sebib, tõuseb püsti üks mees, kes räägib põhimõtteliselt sama: kell 15 läheb speed-boat, kella 14 ajal peaks siseveekogude transpordi ameti (IWT) kontorist piletid ostma ja siis siia tagasi tulema. Tema olla seal asjapulk.

Kuna keegi isegi ei tundu meile 4-dollarilisi pileteid müüa tahtvat, jääb üle valida, kas meid on kohe tembeldatud rikasteks läänlasteks või on mingi konks, miks välismaalasi ei taheta 5–7 tunniks kohalikega samale laevale lasta. Ehk on õiged mõlemad variandid? Vaikselt hakkab meelde tükkima enne reisi Myanmar Timesist loetud tükk tšehhi tüdrukust, kelle Irrawaddil kulgemise ajal kohalikega sõbrunemine sai järsu lõpu, kui ametnikud esmalt kohalike ja siis tema peale karjusid. Kuigi suurt ühist rääkimiskeelt polnudki, oli see siiski piisav, et asi lämmatada. Ülejäänud reis möödus neil vaikivate ja eemalehoidvate kohalike seas.

Kobime igatahes tülpinult hotelli tagasi ja magame check-out'ini. Saame muidugi teada ka seda, et see kella 7-ne laev läks küll välja ja meile aeti pada. Samas kinnitatakse, et jutt kella 15-st laevast pole udu, ning helistatakse IWT kontorisse, andmaks teada, et kaks valget tahab kell 15 Mrauk U-sse sõita. Sellega peaks asi meie jaoks paigas ja lõpetatud olema. 

Noble'i hotelli vastas asub Rakhine'i osariigi kultuurimuuseum. Hoonet hoiab üleval riik, sisenemistasu on muidugi dollarites (2 dollarit, kohaliku tasu on 200 kyati) ja parem oleks sealt üldse eemale hoida. Aga samas nagu võiks minna ka. Juba hoone meenutab ühte kirkama tooniga aega: suur kandiline koloss, mille kolme-nelja korrust ühendavad laiad lakoonilised trepid. Arhitektuur kui Salme kultuurikeskusel, ekspositsioon kui tervishoiumuuseumil. Valvur-piletimüüja, vanem mees, harjutab 1. korrusel oma leti ees ja välisukse peal viiulimängu, mis kogu hoone minoorsete helidega täidab. Muuseumis eksponeeritakse kohalikke rahvarõivaid (rida kappe elusuuruses nukkudega), soengukandmismoode (eri moel sätitud parukatega pead), sotsrealistlikke maale, kohaliku maadlusstiili näiteid piltidel ja skulptuuridena ning fotosid-maale leidudest. Muidugi ei puudu vastav puna ... khm ... nurgake ning stendid juhtide piltidega. Kõige lahedam asi on kolmandal korrusel asuv 3x3-meetrine makett, mis kujutab Mrauk U-d. Servast on plastmasstemplid küll kadunud, sest sinna ulatuvad näpud, kuid piirkonna majesteetlikkus on täiesti tuntav. 

Kuna muuseumis läheb arvatust kiiremini, uurin vastuvõtulaua onkli käest, kas me ei saaks 1. korrusel veidi istuda. Päike on keskpäeval ikka väga lõikav, nii et kui selline kolossaalne katus ja, nagu näha, ka paar kipakat tooli tema laua juures võtta on, siis oleks tore 2 dollari eest saada ka midagi enamat kui pilku tolmunud kollektsioonile. Onkel juhatab meie juurde noore naise, kes, tuleb välja, peab tundi sealsamas 1. korrusel raamatukogus. Sinisest tamein'ist (naiste longyi) ja valgest pluusist koosnevas vormis õpilased lappavad koos mingeid pabereid läbi. Saame kohad nende lähedusse lugemislaudade taha. Selliste, mida akadeemilises raamatukogus hämaramates nurkades veel mõnda aega tagasi leida võis. Raamatukogu nagu raamatukogu ikka – riiulid, kartoteegid ja eriline lõhn, aga ilma igasuguse internetita. 

Kuna aega on veel veidi parajaks teha, lippame läbi ka netipunktist. Kohal silma peal hoidev neiu oli meist võlutud juba eile. Ta aktsent on kohutav, nii et suhtleme temaga elementaarses suulises ja kirjalikus keeles. Ja kuna tal meile 100-kyatist tagasi pole anda, lepime kokku, et tagasi tulnuna on ta meile selle sees. 

Mulle hakkab vaikselt kohale jõudma, mis siin taustal toimub. Kui sadamas tuleb vormis mees meie passe kontrollima, jääb ümber vaikseks. Sama toimub lennujaamas ja mujal, kus neid näha on. Hakkame (eba)teadlikult sõnu valima, et ei oleks aru saada, millest me räägime. Õnneks on soome-ugri keelkonda kuulumine päris kõva boonus. 

Laeva peale pääsu oodates saab tegeleda inimvaatlusega. Longyi'd tunduvad olevat päris palju loomingulist vabadust andvad riidetükid. Kuigi lugesin lääne rändurist, kes teatas uhkusega, et suutis longyi's päeva nii üle elada, et ta ei sulanud üles ega paljastanud end kohatult, aga see olnud väga raske, on kohalikud selle kandmise kuidagi ikkagi ära õppinud. Irooniliselt öeldes. Samuti on nad leiutanud tuhat võimalust, kuidas riidetükki ümber siduda, endale keha ligi tõmmata, jalge vahele käärida, poole reie peal kanda...Ja see võib tunduda ehk arusaamatu, aga seeliku või seelikut meenutava rõivaga on siinses palavuses märksa parem olla. Alguses kandsin järjekindlalt poolpikki heledaid pükse, kuid olen nüüd tumeda maani seeliku kasuks otsustanud, sest lihtsalt nii palju parem on olla.

Laevasõit on eelmise aasta omaga võrreldes luksus kuubis. Me saame koos teiste nähtavalt jõukamatega nn vipposa, mis tähendab, et vihma eest kaitsevad seinad ja üürgab telekas. Teles näidatakse siin muusikavideoid, mis pole nii südantlõhestavad kui Kambodžas, ning seepi. See viimane on tase omaette. Peategelasteks on tavaliselt noored inimesed, kes viskavad üksteisele vimkasid, või siis mingid armastajad, kelle elu koosneb draamast. Laevas on õnneks esimene variant ning lugu keskendub kahele kutile, kes üritavad täissaledale tšikile kõikide vahenditega selgeks teha, et ta võiks neist eemale hoida. Päris põnevaid kaadreid on sellest ideest, kui nad püüavad mängida romantilisel õhtusöögil olevaid geisid. :)) Otse loomulikult on sellise asja mõistmisel keeleoskus täiesti kõrvaline küsimus.

LUKSUSLIKU LAEVA KALLEIM KLASS

Ebamugavust tekitavaid kohti on ka. Meile määratakse istmed 17–18, aga laevas pannakse meid vaheukse juurde rida kaugemale, kus on ülihea jalaruum ja vaade otse välja. Need kohad on aga ostnud noored kutid (kas kohalikud? vist mitte), kes jäävad nõutult meie juures ringi vaatama. Meie oleme selleks ajaks enda originaalkohtadele lasknud istuma vanema paari, nii et meil ei ole kuhugi minna. Laeva töötajad näitavad uutele tulijatele eelmist pingirida ning need lähevadki sinna istuma. Küsin küll, et me võime ju ka liikuda, kuid laevapoisid ütlevad resoluutselt "no problem". Nõme tunne jääb sisse. 

VAADE BENGALI LAHE POOLE, REELING VÄRSKELT BEETLIVALANGUGA SISSE ÕNNISTATUD

Mrauk U (loe: mja'u (kohalik hääldus) või mjo'u (nn suure maa hääldus), ülakoma tähistab aspiratsiooni, u on lühike) sadamas on kõik väga lihtne ja mõnus. Hulk mehi on sadamakaile roninud, kuid turiste minema ei hakata tassima, vaid küsitakse, kas oleks ehk huvi väikse sõiduvõimaluse vastu. Kaks noort meest pakivad meid oma saiq-ka'desse ning käivad vaatamas mõlemat hotelli, mis mul üles on märgitud. Lisaks uurivad nad välja kuhjaga infot, sealhulgas esmalt selle, kes me teineteisele oleme, ja siis, kas mul abikaasa on. Kui kaua me oleme riigis olnud, kaua plaanime olla, palju meid Eestis elab, kuidas Yangonis ilm on. Saame teada, et peale meie on Mrauk U-s praegu kaks turisti, mõlemad Taist. Jutu kõrvale pakub mu juht muidugi enda sõidukit rendiks. Nad kannatavad kenasti välja selle, et lühiühenduse tõttu hakkavad nad meid viima vaatama ka linnast väljas asuvat hotelli, kuigi ma seda tegelikult ei taha, ja ootamatult (nojah, mis muud siin ikka on) alanud vihmasaju tõttu läbivettimise ning tassivad lõpuks lemmikuks saanud külalistemajja meie kotid ka sisse. Väga võluv. :)

Perehotelli asjaaja on mõistetava inglise keele oskusega kutt. Käime enne otsustamist läbi mitu tuba, alguses kallimad ja suuremad, kuid pimedamad, ning valime lõpuks toad pere enda hoone teisel korrusel, millel on aknad kahele poole katustele. Kõik on hästi lihtne, aga selles on see eriline võlu. Selline võlu, mida ma tahtnuks eelmisel aastal tunda Chi Phatis. Tingimused on spartalikud. Voodid on sääsevõrguga (märksa parem lahendus kui ennast enne magamajäämist mürgiga mäkerdada), elektrit on kella 18–23 ja vaid külma veega dušil erilist survet pole. Kui aknast pea välja pista, võib märgata kõikjal tünnidesse jooksvaid peeneid plastmasstorusid. Kogu kasutatav vesi tuleb nimelt taevast ning hoone seintel ja katustel on anumad, kust saab vajadusel vett iga toa enda süsteemi ümber pumbata. Muljetavaldav. 

Kuna laev tuli sadamasse pool tundi hiljem ja me mööda linna ööbimispaika otsisime, kukub päike varsti võpsikusse. Õhtune söömaminek toimub pimeduses ega võta kaua aega, sest me ei jaga veel väga linnaplaani ning otse kõrval on ka söögikoht olemas. Küll ingliskeelsete kirjadega, mis on hakanud juba pelutavat mõju avaldama. Tahan uksel jalatsid ära võtta, nagu omanik ja tema pere on teinud, kuid omanik hakkab tormakalt vastu vaidlema. Asun jonnakalt pandlaid avama – ja omanik tõstab rõõmsalt käratsedes häält ning hakkab enda jalatseid jalga ajama. No okei-okei. :) Laua taha istununa võtan ikkagi tallad alt, ilma on palju mugavam ju. Toit on mõnus hiinakas, mitte midagi väga erilist, aga igati vinks-vonks. Tee tuuakse lauda ehk liitrises tünnis. Arves on see arvestamata ja raha selle eest ka ei taheta. 

Öösel pakuvad uinutavat tausta metsahääled, sääsed sumisevad rahustavalt teisel pool võrku ning üldse on kuidagi koju jõudmise tunne.

Kommentaare ei ole: