Hsipaw
Sätime end hommikul matkaks valmis, läheme veel viimaste tekkinud küsimustega (kas on vaja lampi? pikki varrukaid? on ujumisvõimalusi? kas saab osta pudelivett? jne) hommikusöögilauda. Kui omletti pugime, võtab meie juures istet hotelli omanik, kes küsib, ega me ei ole huvitatud matka edasilükkamisest päeva võrra. Homme õhtul toimuvad palaungide külas pidustused ja kui me homme läheksime, saaksime neist osa võtta. Võtame asja veidi kaaluda ning teeme siis otsuse, et täna on šoppamine, homme-ülehomme matk ja üleülehomme rongisõit tagasi Mandalaysse.
NUNNAD ON OMA HOMMIKUSE RINGKÄIGUGA HOTELLI ETTE JÕUDNUD.
TÜHJADE KÄTEGA LAHKUDA EI TULE.
Kui rõdule kirjutama lähen, astub ligi seesama belglanna, keda Baganis päikeseloojangutempli otsas kohtasin. Ta on ka viimaks siia jõudnud. Tema tahtis võtta neljapäevast retke Namhsani, kuid selgus, et see pole võimalik, kuna ilm on halb ja selles kandis on konflikte. Valitsuse mehed pidavat teel ees olema ja altkäemaksu nõudma ning ka elanikud ei tahtvat vist turiste võõrustada. Sama käis ka teiste rohkem kui ühe ööbimisega matkade kohta. Väga karm. Selgub, et ka tema tuleb homme samale matkale kui meie. Ja pärast seda teeb ära koseretke. Vähemasti teab ta nüüd, et pärastlõunal võib plaaniväliseks ujumiseks minna.
Sätime end valmis ja läheme turgu läbi inspekteerima. Turg on siin n-ö ühetasandiline ja ehitatud üles siseõuede ümber olevate lettide põhimõttel. Kõik oleks kena ja tore, kui see nii suur ei oleks. Uskumatu, aga me suudame kogu turu läbi vaadata. Põhiliselt on müügil riided, longyi'sid on väga ilusaid, samuti on jalatsivalik tohutu. Meie aga otsime suuri cheroot'e, A. koonusjat kübarat ja mõlemad midagi põnevat. Otsimine ei ole kergete killast, sest kaup kipub korduma.
Turul ringe tehes ja erilisema välimusega cheroot'e otsides leiame ühest pimedamast nurgast suurema suitsuvaliku ja selle ümber kaks prantslast väga tõsise näoga kokkuköidetud suitsude pakke nina juurde tõstmas ja tagasi panemas. Küsin, mille järgi nad vahet teevad, mis on parem, mis halvem. Nad muigavad ja ütlevad, et neil pole mingit erilist tehnikat – nad lihtsalt vaatavad, kas lõhn meeldib või mitte. Neetud, suitsetajal on ikka lihtsam valida, mulle tunduvad need kõik samasugused.
Leiame tagapool siiski vaiksema ja üksildasema nurga, kus on ka hea valik. Suitsu müüjal löövad 100-kyatise jootraha eest silmad rõõmu täis. A. leiab välja valitud kollasele kübarale ka paela, mina tema mässamise ajal kõrvalt letikeselt pisikese märkmiku, mis peaks mind ähvardavast paberikitsikusest päästma, ja eriti ägedad kõrvarõngad (Hiinast kahjuks) ning võibki päeva õnnestunuks lugeda.
A. märgib, et eile, kui ta turul ringi tegi, olid pilgud pigem tõrjuvad ning keegi ei tulnud huvi tundma ka siis, kui ta kuskil peatus. Täna aga olevat märgata suhtumise muutust, naeratatakse enam ja kord-paar üritatakse isegi juttu tegema hakata. Suitsu ostmise ajal arendame peaaegu et dialoogi, kui müüjat tuleb teine, keeleoskajast müüja aitama.
PISEMAD PEAMISELT ROHELISE KRAAMI MÜÜGILE SPETSIALISEERUNUD LETID KÕRVALTÄNAVAL.
ÜLE KANALI LÄHEB SILD KOJU.
Teel turult kodu poole kiikame ka väiksematesse poodidesse. Ühest neist võtab meid sihikule vanem müüjanna. Tema sõnul sajab siin talvel midagi lumelaadset, kuid kiht kaob kohe, kui päike hommikul paistma hakkab. Ja on külm, aga muidugi mitte nii külm kui Eestis. Tädi tundub olevat arvamusel, et külmal maal juuakse talvel palju kohvi ja teed ning kantakse seda endaga kaasas. Nagu ikka veereb jutt pere peale. Temal lapsi pole, aga õnneks on tal vend, kellel on suisa kaheksa last. Pole hea number, paaritu arv oleks parem. Aga nad on toredad, käivad koolis ja tunduvad olevat tegusad. Ning tema hoiab poepidajana neil igapäevaselt silma peal. Sel hetkel veereb rattaga poe ette kolm algklassipõnni, ühel käes kott tumeda kalaga. Nad olevat selle just ostnud ja panevad kasvama. Osa põnnidest kaob tuppa, teine osa jääb vaatama, mida meie teeme. Tädi annab meile kaasa pisikese kingituse – kotitäie Shani teed.
Astun läbi postkontorist, et viimane kaart teele panna. Esmalt tahavad nad mulle müüa 30-kyatise margi, aga kauplen siiski välja 50-kyatise. Ja postkaart lähebki teele. (Jõuab kohale ka, seejuures samal ajal kui teised, Mandalays teele pandud.)
POSTKONTOR, ASJAAJAMINE KÄIB ÕUE KAUDU ÜLE LETI
Nüüd siis viisakas kultuuripool ka. Läheme avastama linna põhjaosa. Eesmärk jõuda "suure tamarindipuuni" ja vaadata linna tähtsaimat nat'i-pühamut. Kuigi teel puuni, mille kandist peaks õige tee ära keerama, tundub juba iga suurem puu tamarindipuu olevat, pole selle õige leidmisega siiski suuremat küsimust. Samas – ega väikest tamarindipuud nüüd ikkagi ära ei tunneks.
EEE... SUUR TAMARINDIPUU..? VÕI SEE JÄRGMINE..?
Keerame puu juurest vasakule ja leiamegi veidi edasi kõndides Sao pu sao naingi nat'i pühamu. Puude all on vaikne. Esimesena hakkavad väravas silma elevant ja kaks hobust. Taamal on omaette katuse all tiiger, laiali lõugade vahel kobar banaane.
Suurema hoone põrandal magab norinal üks mees. Teisel pool on nais-nat'i pühamu. Ehitise fassaadil on naisepilt, tagasein rohelisi kasve täis maalitud ning selle ees kuhjamisi lilli ja rohelist kraami. Katusealuse ees on õrnade roosakate kangastega ehitud kiikuvat tooli ja kiike. Ju siis meeldivad talle kaunid kangad. :)
Järgmise pisikese pühamu suu on roheliste okstega nii põhjalikult kaetud, et selle tagant pole austatavat nähagi. Hästi mahe ja sume koht, kui vaid sääskedele see rohevarjuline paik nii väga ei meeldiks...
Tuleme suurele teele tagasi, sest väikesed muutuvad liiga mudaks ja möödume veel kord silla juures asuvast jaoskonnast. Üks "ametnik" on välja tulnud ja mängib oma püssi riiviga. Mõnus meelelahutus tundideks või midagi.
KUHUGI PEAB REKLAAMI JU PANEMA...
Teeme laisa ringi ka jõe ääres linnas. Jõgi on kiire vooluga. Turg hakkab päeva lõpetama, nagu kella 15 ajal arvata võibki. Suurel teel on autojuhid ikka sama isukad elu lõpetama. Tuleme tagasi mööda kõrvaltänavat, kus kanal vett üle ääre ajab. Öösel ja hommikul sadas ju palju. Koduteel haaran kaasa ka pitaia (dragon fruit). Nägin neid siin müüdavat ja mõtlen, et võiks A.-le ka lühikese tutvusmiretke teha. Hind on esimeses letis, mis silma hakkab, üllatavalt kõrge. Tüdruk küsib ühe eest 2000 kyati, mis on selgelt ogar. Lähen üle tee järgmisse ja kutt ütleb 1000, suure vilja korral 1500. Kui taskust raha otsin, peatub mu kõrval ratast teele veeretav vanem onkel. Ta uurib, mis hinnaga ma selle ostan. Ütlen, ja küsin vastu, mis selle hind muidu on. 950. Löön käega ja ütlen, et las ta olla, 50 ees või taga. Kusjuures seegi on selle roosaka vilja eest ikka päris kõrge hind. Samas, Eestis maksab see sadakond krooni.
PUHAS TÖÖ
Kella 17 ajal hakkab viimaks ometi vihma sadama. Oli ka aeg, terve päeva on päike armutult küpsetanud.
Õhtut saadab üle tänava kostev aina korduv ja korduv hääldamine. Otse hotelli vastas tegutseb erakool. Rikkad vanemate lapsed osalevad 10-päevastel inglise keele kursustel. Algus kell 6, lõpp kella 21–22 ajal. Kogu õppimine käib õpetaja järel korrates. Kohalikele tundub selline õppimise moodus väga loogiline, kuigi nad tunnistavad, et abstraktsete asjade õppimine on nõnda keeruline. Selline aina uuesti ja uuesti kordamine kõlab kui mantra.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar