Mrauk U – Sittwe
Otsustatud. Täna on minek. Siis peaks jõudma veel homsele lennukile Yangoni. Esmaspäeval, nagu Yangonis näha oli, ei lenda siin vist isegi linnud. Ja kui juba seal selline halvatus oli, on Sittwes karta seda veelgi kindlamalt. Laev peaks kell 7 Sittwest tulema hakkama ja jõudma umbes 11.30 Mrauk U-sse. Jõuab sellele mehele pastaka ja ajalehe kinkida, vett osta ja turul ka käia.
Olen igaks juhuks juba eelmisel õhtul asjad pakkinud, et hommikul ei peaks enam muretsema. Saabume hommikusöögile, manustame laisalt esimese roa, anname ära regamislehed ja uurime siis laeva kohta. Laev läheb hoopis kell 8. Ja kell on 7.20. 7.45 peaks juba kindlalt sadamas kohal olema. A. viskub tuppa pakkima, mina ajan omanikuga rahaasjad korda, toiduvalmistamistädi saab meie paanika peale sõbralikult naerda, kui ta meile banaane kaasa pakib (ülejäänut tahab ta ka pakkida, kuid ma ei suuda kuidagi välja mõelda, kuidas me seda küll sööma peaksime).
Jõuan üles tuppa just siis, kui A. toob kuuldavale kõva röögatuse ja hüppab minu voodist, mille peal ta pakkis, eemale. Kuivama pandud asju kokku pannes jooksis ta käest üle ja minu voodisse ämblik, mis on umbes kaks korda suurem kui mullu Angkoris nähtu. Ja too oli suur! Suudan enda üllatuseks rahulikuks jääda, lokaliseerin ämbliku asukoha (õnneks on ta jooksnud meie asjadest mööda ja jäänud teki peale valveseisangusse), juhendan A. teise kohta pakkima ning teen tast kaks pilti. Sinna ta meist jääbki.
Jõuame sadamasse kümmekond minutit enne väljumist. Valitsuse paat tähendab odavat hinda, aga viimasena tulijatele ka seda, et kui toolid on otsas, on pakkumisel seisu-, lösutus- ja maas istumise kohad. Pardale astumise ajal jääb kohalikel kogemata 1. atraktsioon: kaks valget mööda 50-sentimeetrist silla-purdepuud paanikas karjudes üles vudimas. Aga teine vaatamisväärsus korvab esimese puudumise. Meeskond tahab meid otsekohe kuskile headele kohtadele sokutada, mis tähendab, et keegi tõstetakse püsti, aga ma ajan sõrad nii vastu, et nad annavad alla. Nii et saame kohad keskel, seal, kus asuvad kauplejad ja kõik need, kes samamoodi kui meie enam mujale ei mahu. Ning purdepuu, mis tiritakse seal istujate alt peatuste ajal ära. Laev on inimesi puupüsti täis ja kuna peatustes tuleb inimesi veel peale ka, on täiesti müstiline, kuidas see paat kogu selle kauba ja inimeste hulga üldse ära mahutab.
Meid võtab oma hoole alla vanematest ja noorematest naistest koosnev seltskond, kes näitab, kuhu kotid panna, ja eraldab ruumi sillapurde peal istumiseks. Üks roosasse riietatud tüdruk on eriti sõbralik ja vaatab ajal, kui tal midagi muud teha pole, meid üksisilmi. Kui pilgu tabab, siis naeratab häbelik-võluvalt. Grupis on ka kaks vanemat tädi, üks neist eriliselt jutukas. Nad tunnevad huvi, kes me oleme, ja püüame selgitada, et vend ja õde. Nad vahetavad omavahel meie poole kiigates lauseid ja noogutavad siis. Tundub, et oleme selle asja vist selgeks teinud.
Meist paar meetrit edasi nina poole istub ümarate näojoontega naine, kes hüüatab "beautyful". Temal nagu nii mõnelgi teisel naisel on käe ümber peenikesest kullast võrud.
Kõrval on jutuhoogu sattunud mees ja kolm naist, esimesed kaks arvatavasti puhtad birmalased, kolmas Hiina ja neljas arvatavalt India päritolu. See viimane naine on eriti kaunite sügavate tumedate silmadega ja hiireliku õrna näoga. Hallid juuksed on kuklal sinise kammiga kinnitatud ning õiega kaunistatud. Kõrval istuv kohalik naine keerab endale ja naabrinnale portsu beetlit. Roheliste lehtede varred eemaldatakse, pannakse paar lehte veidi nihkes teineteise peale, pähklitükk sisse, keerutus, sorts punakaspruuni vedelikku sekka, kokkupakkimine – ja voilá! Kõrval naine sinises pluusis närib pähklit veidi, enne kui selle suust lehele poetab.
Kaugemal on toolidel perekond. Ema-isa, kaks last. Nad võtavad lahti plekknõude torni ja hakkavad sööma kohe, kui laev on sõitma hakanud. Viie-kuue anumaga tornis on riis, kastmed, ühesõnaga kõik vajalik. Pisike thanaka'sse mäkerdatud poiss vaatab vahepeal suu ammuli meie poole.
Nina pool istub toolidel kolm kutti, kes meilt kuidagi silmi lahti ei saa. Õnneks on reis nii pikk, et ka kõige järjekindlam kaotab viimaks huvi.
Noor kutt meie kõrval toolil tundub magavat kogu sõidu aja. Üles ja alla kinnitatud riidega tool annab just piisavad võimalused end mugavalt konksu kerida ja end inimmassist välja lülitada.
Poole reisi ajal lähevad ninast oma toolidelt liikvele vanemad mungad. Alguses kohendavad nad end kohapeal ning siis hakkavad rahva seas jalgadele ruumi otsides ja kätt õlgadele toetades vaikselt ahtrisse liikuma.
Kaubitsejaid on palju. Neid tuleb ka pidevalt juurde. Kaubaks läheb muu hulgas toki otsa pistetud kala (kvaliteedikontroll käib näppudega, mittesobivatest tekib kandiku serva raha ja päikese/vihmavarju kõrvale hunnik), mingi saialaadne värk ja kotikesed krevettidega. Samuti on plastkotis müügil tee, mis kõndimise ajal kipub üle serva läigatuma. Müügiks läheb ka värske taimne kraam, mida tundub, et müüvad ka reisijad ise.
Keset reisi peatub laev võpsikus. Kõik, kes istuvad keskel, tõusevad püsti ja hakkavad sebima ja lärmama. Sadamat või kaid kui sellist ei ole, täiesti lage kallas. Kaupa ja inimesi tulevad ära viima paadid. Asjaosalised hakkavad väljatõstetavat kraami servadesse viima ning laevameeskonna liige, kitsehabemega Hiina päritolu kolmekümnendates mees, karjub ja vehib kätega nii ennastunustavalt, et ta lõua otsast jookseb higi lausa sorinal. Kõigepealt liigub – "liigub" on suhteline mõiste, kuna püstiseisjad on täiesti külg küljes kinni – mass laeva paremasse serva, siis tema vehkimise tulemusena vasakusse. Kui nodi hulk on vähenenud, rahunevad inimesed jõudumööda maha ja jätkavad juba tavapärast sädinat. Kahju. See riisikott mu selja taga, mis kottidele ja mu seljale mõnusat tuge andis, on nüüd läinud. Kirjutamine on laeval ka veidi komplitseeritud, sest ümber nihkub pisikene summ, kes tegevust jälgib ja kommenteerib. A. viimistleb uinumise kunsti. Istudes pea käte vahel mitte ümber kukkudes magamine annab märku, et kool on tõhus.
Ahtripoolsete pingiridade keskel on kaks 17–20 aasta tuuris neidu omandanud vaatamise ja naeratamise kunsti eriti kõrgel tasemel. Nad on mõlemad silmapaistvalt ilusad ja väga hästi riides. Valged naeratused, millega nad meie pilkudele vastavad, on pimestavad. Vahepeal ütlevad nad midagi, aga ma ei kuule neid. Arvatavasti ei saaks ma neist ka aru.
Teeme väikse eksperimendi. Võtame taas välja kaardid Eesti paikadega ja vaatame, mis saama hakkab. Meile kõige lähem grupp elavneb ning neile ulatatud kaardid võetakse vastu alguses häbelikult. Siis aga nähakse nende peal üht ja teist ning saadan laevale ringi käima kogu paki. Puupüsti täis liikumatu õhuga alus hakkab sahisema. Siit-sealt on vahepeal kuulda naerupahvakaid. Võib arvata, et on üles leitud Tauno Kangro Suure Tõllu ja Pireti skulptuuri pilt (mis ka hiljem mingil põhjusel kohalikele tohutult nalja teeb). Kerge Eesti-reklaam, kuigi nende kaartide asemel võiks olla palju põnevamat materjali. Või võiks keegi teha sellised mängukaardid, mille teisel pool on Eesti loodus, mitte hooned. Milline välismaalane tahaks osta suveniiriks kaarte, mille 80 protsendil piltidest on kujutatud mingeid (mõisa)hooneid?! Ja ainult ÜHEL pildil lund!
Kell on 14 ja laeva sõitmahakkamisest on möödunud kuus tundi. Kauguses on näha Sittwe sadamaala ja esimesi laevu, aga meie laev on lahesuudmes seisma jäänud ning taas lähenevad kiirete ristitõmmetega suured paadid. Paigalolek kestab umbes kolmveerand tundi ning selle aja jooksul ütlevad üles paljude närvid, viimaks ka munkade omad. Meilegi pakutakse mitu korda võimalust paati kasutada. Aitäh, ei. Siis astub mööda vormis ametnik, kes kirjutab üles meie andmed ja vaatab midagi ka Tai visa on arrival'ist. Hm...? Ametnik teeb tähelepaneliku pilguga tiiru kogu laeval. Mrauk U piirkonnas ei olevat moslemitel lubatud loata reisida. Laevalt lahkub ka meie läheduses istunud Birma naine, kes lehvitab hüvastijätuks.
Sadamas lehvitan ka meie kõrval istunud ümarate näojoontega tüdrukule, kes mul suuremate liikumiste ajal käest kinni hoidis ja paremat seisukohta näitas. Aeg minna. Kaheksatunnine seiklus ongi läbi.
Tagasi juba teada-harjutud hotelli, väike dušš, uurimine lennupiletite asjus, internet, söök. Otsides oma Galaxy Internet Café (uhke nimi peidab endas kümmekonna arvutiga betoonpõrandaga urgu) ava, ja seda avatuna leidmata, läheme tagasi hotelli poole, kui meid tervitab ühe poeletikese taga tegutsev kuuekümnendates naine. Tegemist on endise õpetajannaga, kes nüüd teenib lisa müüjana ja vürtsitab päeva vestlustega. Ta pakub välja õhtusöögile mineku. Lubame poole tunni pärast tagasi olla – kirjad kodustele ootavad saatmist.
Pool tundi hiljem olemegi platsis. Milline õhtu sellele järgneb! Sisuliselt käime muuseumi taga Rakhine'i köögis söömas ja siis Noble'i kõrval teed joomas. Aga seda väga põneva ja toreda inimesega koos.
Räägime vist andestamatult palju enda kodust. Kasutan ka juhust ja küsin keele kohta. Nüüd suudame öelda, et oleme õde-venda, õde õpetaja, vend õpilane. Jagame sama ema. Oskame nimetada toite, mida nõuda.
Kasulikke näpunäiteid saame ka. Edasipidi ei tule end enam mitte halvasti tunda, kui laud tuuakse nodi täis, vaid valida vajalik välja, sest sellisel juhul maksame vaid selle eest, mida oleme näidanud. Tavaliselt tuuaksegi lauale kogu pakutav valik – sellest see hunnik. Üldiselt alustatakse söömist riisist ning lisatakse siis toidukorda hapukas supp (kom-buen-chi-hinchu). Neid võib süüa ka vaheldumisi. Riisi kõrvale pakutakse mitmesuguseid taimi. Laiema varrega otsast roosakat tooni taime (pala pu) tõmmatakse oksakese küljest lehthaaval lahti. Peenikese joonega tumedamad rohelised lehed võib kokku segada tšilli-napí-tha'ga (fermenteeritud kala või krevetid, lihtsalt öeldes mädandatud terve või tükeldatud kala, kohalikud kasutavad seda samamoodi, kui meil kasutatakse soola) ja selle siis karri-riisiga suhu toimetada. Samamoodi võib puhtalt tarvitada väiksemaid ümaraid lehti. Söögikorra lõpetab t(h)en-já (a-l rõhk, aga silp on lühike, inglise keeles jaggery) ehk pisikene pruunikas iirist meenutava maiguga pallike, mis on valmistatud palmisuhkrust. See pidavat seedimise korras hoidma.
Teemajas pakutakse kondenspiimaga tee kõrvale suupisteid (hiinapäraselt pau-sí). Seekord saame väga häid kanapirukaid, mida süüakse õrna tšillikastmega. Tee on magus, aga hea. Õnneks saab üle minna laual kannus olevale nn Hiina teele.
Homme on meil äratus kell 5.40. Tund aega hiljem saame temaga taas kokku, saadame teda igahommikusel ringkäigul paya'desse ning külastame siis koos turgu. Tõotab tulla põnev hommik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar