Mandalay
Hommikul läheme esimese asjana bussipileteid ostma. Piletimüük käib 31. tänaval 81./82. tänava vahelisel lõigul. Jõuame kohale, käime tänava läbi – no ei ole midagi. Tuleme teiselt poolt tagasi ja küsime ühest poest, aga seal ei saada meist aru. Sammume edasi tänavamüüja juurde ja too viipab teisele poole tänavat. Me ei näe ikka midagi, kahtlustame, et ehk kordub Sittwe värk, läheme igaks juhuks teisele poole tänavat ja küsime sealt ühest poest. Need üritavad meile selgeks teha, et paremale edasi minnes leiame selle, mina tahan aga kindel olla, kuhu me minema peame, otsin kaardi üles ja hakkan endale näidata laskma, kui nad selgeks teevad, et piletimüügikoht on otse kõrval. On kah.
BUSSIFIRMA MÜÜGIPUNKT ON KESKEL. ISESEISEV LEIDMINE EDASIJÕUDNUTELE. :)
Tagasi tuleme mööda 81. tänavat. Yangonist on juba veidi aega möödas, taastumiseks peaks olema õhku olnud, nii et võiks vaatama minna üht hindu templit, mis tee peale peaks jääma. Ganeshi templis õnneks jäneseid pole. Siseõueks pole ka ruumi jagunud. Väga jutukas mees viipab siia ja sinna Šivasid ja reinkarnatsioone. Ta küsib oma väikse ringkäigu eest suhteliselt otse raha. Rõõmustagu see 300 kyati teda.
KUIVAV TEE KUSKIL 81. TÄNAVA KANDIS
Järgmiseks ajame korda postkaartide saatmise. Võtan kingituseks marke. Seeriat ei müüda siin erihinnaga, vaid korrutatakse lihtsalt markide väärtus markide arvuga. Samas on valida ka ainult ühe Aasia eri hooneid kujutava seeria ning tavapärase mittemidagiütleva kraami vahel. No mis teha. Selle järel ostame marke ka enda saadetavatele kaartidele, võtame pisikesest liimipurgist näpuga liimi ja mätserdame margid kaartidele kinni. Kukutame kaardid postkastidesse välisukse ääres, üks ühele ja teine teisele poole, ning jääme parimat lootma.
Kuna oleme juba nii kaugele tulnud, mõtleme, et võiks Mandalay mäe ka ära näha. Samas tahaks kohalikke samuti toetada, nii et hakkame otsima jalgrattataksode paari (üks sõitja kahe peale oleks liiga karm). Selles kandis on ainult üksikud taksod, ja kui ka leiame kahesed, siis jääb suhteliselt selgusetuks, kuhu nad meid vedama hakkavad: kas Mandalay mäele (hill) või Mandalay hotelli (hotel). No kurat, tahad toetada, aga ei saa. Lööme käega ja läheme hotelli poole tagasi, kust leiame pick-up'i (neid nimetatakse siin sinisteks taksodeks, sest esiosa on paljudel sinine), kes meid mäele viib.
240-meetrine Mandalay mägi on omamoodi koht. Trepid treppideks, neid on palju. Huvitavam on see, kui mahajäetud see ala on: suured hallid betoonkolossid, tühjad basseinid, eriliselt mustad põrandad. Laisad nännimüüjad isegi ei ürita tähelepanu võita, vaid teevad pea inimtühjas paigas mõnusat lõunauinakut.
MÜÜJATEL ON SIESTA.
KUIGI ALT JUBA OMAJAGU MAAD TULDUD, LIPPAVAD NOVIITSID MÖÖDA JOOKSUJALU.
Mandalay mägi on sajandeid olnud pelgupaik budistlikele erakutele (birma keeles yatheit). Scotti raamatust meenub katkend, kus ta kirjeldab Bagani piirkonnas Nyaung U kandis asuvatesse kaljudesse endale orva kaevanud raevukaid erakuid, kes pildusid kividega mäe nõlvadel kaljudel elavaid tuvisid jahtivaid inimesi. See siis meenutus 20. sajandi algusest.
Mandalay mäel, mainib Scott, oli 1800. aastatel kogu aeg erakuid. Mäe tagaossa juhtunud inimesed komistasid siin-seal ikka oma mõtteisse mattunud erakute otsa, kelle kõndimiskepi külge kinnitatud rõngaste kolin andis kaugele märku, et neist tuleks eemale hoida. Kuningas Mindon Min (1808–1878) tavatses sinna igapäevaselt saata sadakond surmast päästetud lindu, keda erakud toitsid. Piirkonna üks tuntumaid erakuid oli U Khandi (1868–1949), kes tegeles mäel olevate templite korrashoiuga ja organiseeris usuliikumisi. Kohalike seas osati püha mehe kohta rääkida, et tal on imepärased võimed: ta suudab hõbedat kullaks muuta, on omandanud nähtamatuks muutumise kunsti jne.
LEGENDI JÄRGI OLEVAT BUDDHA KUNAGI SEDA KOHTA KÜLASTANUD JA ENNUSTANUD,
ET MÄE JALAMILE EHITATAKSE KORD SUUR LINN, KUS TEMA ÕPETUS ÕITSELE LÖÖB.
Tipus kasseeritakse pildistamise eest 500 kyati, näitab silt otse treppide juures. Teen A. kaameraga mägedest paar pilti ja paneme siis kaamera ära. Kui otsime istumisnurka, minul mu jalaga kaamera käes, astub ligi naine, kes tahab kaamera eest raha. Ütlen, et pole pilte teinud ega kavatse ka teha, kuid ta tahab ikkagi raha saada. Lisan, et võin ka näidata, et pilte pole. Selle peale jätab ta meid rahule. Tore raha väljapressimise võimalus küll. Mõnikord "veab" tipus ka Mandalay passi küsijatega, kuid täna pole õnneks see päev.
VAADE PÕHJA. KAUGUSES SHANI PLATOO.
Ümber tipu kesksete altarite on tore fotogalerii. Kindralid siin ja seal templites külaskäigul, mingit kingitust kätte saamas, vaoshoitud olemisega rahvahulka tervitamas.
Kõrgelt vaadates koondub kitsas majade viirg ümber kuningapalee. Linn tundub selle kõrval nii nääpsuke, kuigi on tegelikult üllatavalt suur. Mandalay on Birma suuruselt teine linn ja seal elab ligi miljon inimest. Kuningapalee välismüüride pikkus on võimas. Angkor wat'i müüriga võrreldes on mastaabid selgelt Birma kasuks (1,5 km vs. 3,5 km). Tohutult kahju, et lossiosa Teise maailmasõja ajal hävis. Scotti värvikas kirjeldus jääbki vaid paberile. Ehk on selle võrra enam ruumi fantaasial.
Tänavad on Mandalays räpased ja inimesed kinnised. Nagu moto-juht eile tänavanurgal juttu puhudes ütles: linn on ju nagu suur, aga mentaliteet nagu küla oma. Siin on ka sellist phnom-penhilikku hõiklemist. Taksot tahad? Ei, aitäh! (järgmine kõrval) Taksot tahad? Ei, aitäh! jne.
Õhtul tuleks vist taas paya'sse puhkama minna. See on kogu selle värgi kõrval tõeline oaas. Õnneks saab juba hommikul siit minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar