Loodetavasti jäävad nat'id rahule

16. juuli
Nyaung U – Popa Taungkalat – Popa – Nyaung U

Ees ootavad Popa ja Popa. Esimene neist, Popa Taungkalat (kõrgus 737 meetrit) 37 nat'i kodu, riigi vaimuusu kese, teine Popa (kõrgus 1518 meetrit) selle kõrval asuv kõvasti kõrgem vulkaanilise tekkega mägi (kohalike legendide järgi võib järeldada viimast purset 442 e.m.a.), millel pole nat'idega suurt midagi pistmist. Taungkalati loetakse tegelikult ka Popaks, selle nn eelmäeks, sellest ka segadus nimedega. Kuna turistid teavad Popa nime all vaid nat'ide mäge, kasutavad kohalikud suure mäe tähistamiseks sõna taung ma-chi (tõlkes ema-mägi). 

Takso krutib kiiresti kõrgemale ja me leiame end varsti mägede keskelt õlgedest külade vahelt, jagamas teed "hello" (mis kihutades kõlab pigem "...aa...") karjuvate lastega ning härjarakenditega. 

VÄIKE OOTEPAUS...

Kui Popa paistma hakkab, on esimene emotsioon totaalne üllatus. Kuidas kurat selline mägi tekkida sai?! Lihtsalt mägi ja asustus peal. Müstika. Juht poetab meid sissepääsu ees maha. 

 ESIMENE KOHTUMINE

Ostame kõigepealt ära lilled. Vaimudega tuleb ju ikka hästi läbi saada ja need kollased õied, mis niidile lükitud, on ju kaunid. Siis ülespoole. 777 astet. "Misbehaving monkeys" on täiesti olemas, hüppavad meeleolukalt pabertuutude järele, milles neile toitu pakutakse. 

SIIN ON TOIMUNUD VÄIKE SÖÖMING. PABERTUUTU JÄÄNUSED.

Kõige ahviessusema trepi juures tuleb teed jätkata paljajalu. Kas ma pean kirjeldama, kuidas kogu see kraam lõhnab? Kui trepil pruunide plekkide vahel samme seame, paneb mu lilli tähele noor ahv, kes – samamoodi kui aasta tagasi Phnom Penhis, tuleb tagantjärele nentida – esmalt mind kavala näoga vaatab ja seejärel äkki lilledele suunatud rünnaku teeb. Jätkame siis rapitud õieketiga. 

PEITEPILT: MITUT AHVI NÄED? (VIHJE: ROHKEM, KUI ARVATA OSKAD.)

Paljudel ahvidel on lapsed kaelas. Kogu aeg käib kuskil võitlus. Mingi ahv on värskelt pätsanud kellegi moonakoti. Hulk tüdrukuid käratseb nördinult, sest ahvid on kraamiga treppkoridori katusele plaganud ja uurivad nüüd, mis saagiks sai. 

Treppidel tegutsevad mehed, kes treppe puhtamaks nühivad ja selle eest annetust paluvad. 







Üleval on tuuline, aga soe. Teeme paar pilti, üritame nat'i-altarite rägastikus orienteeruda ning hakkame siis vaatama, milline nat võiks eelistada kollakaid õisi. Nat'id on nimelt tujukad elukad. Kui ühe templi juures kellegagi rääkides nat'id ja annetused jutuks tulid, pakkusin enda arvates väga haritult, et banaanid on ju ehk ka hea annetus, kuid selle peale tõmmati kulm kipra ja öeldi, et ei-ei ... banaanid neile ei meeldi, ikka lilled vaid. Ja et kurjaks nat'e kindlasti ajada ei tohiks. Seega on meie ülesanne üllatavalt vastutusrikas. See selleks. 



Päris tipus, kohas allapoole minevate treppide kõrval on kuulda kumisevaid gongilööke ja valjuhäälset palvet (?). 


Pisike pime kamber on inimesi paksult täis, paar naist põlvitab päris altari ees. Altar on poodium, millel on neli tumedat mehekuju, nende ees vaagen annetustega. Hulk inimesi käib järgemööda eespool ja saab seejärel selle koha "valvurilt" (väga keeruline on leida vastet ametimehele, kes hoiab kohal silma peal ja on samas läbiastujate seas silmanähtavalt austatav) õnnistuse. Gongi juures on ametis buda munk. Kui asi läbi saab ja inimesed välja valguma hakkavad, täheldame, et altari keskse kuju ees on juba kollakat tooni õied. 


Poetame enda omad kõrvale ning küsime siis valvurilt, kellega täpsemalt tegu on. Selgub, et annetuse sai meditatsiooni-nat Po-menga (häälduspärane kirjapilt, n nasaalne). Küsin veidi hiljem ta kohta veel juurde, selgub, et ka see nat on kunagi inimesena eksisteerinud. "Valvur" kingib üllatuslikult minusugusele uudishimulikule pisikese kirvekujulise ripatsi. 

PO-MENGA ON PAREMALT TEINE

Tuiame ka teisel pool, madalamal terrassil ringi, kui meid märkab üks munk, kes küsib, kas ta võib meist pilti teha. Okei, ikka. Kohe on platsis terve hulk munki, päris pisikesi ja teismelisi, kes teevad meist kümmekond pilti, küll ühega, siis teisega, siis paariga, siis viiega... Lõpetame sessiooni pildiga, kus A. poseerib koos ei rohkem ega vähem kui 18 mungaga. Kikäss värk. Tuleb välja, et nad on samas kyaung'is. Suhtumine ja rõõmsad kilked jätavad küll mulje, nagu oleks tegemist kostüümides ekskursiooniga. :) Muide, selle, et munk ei tohi naist puudutada, võib ära unustada, noored vähemasti sõidavad sellest julmalt üle. Eks see on vast see väike erinevus "aega teeniva" ja "eluaegse" vahel.

NO EI SAANUD SEDA PILTI SALAMISI VÕTMATA JÄTTA... 
KOHALIK NAINE PÜÜAB JÄRJEKINDLALT KOHALIKULE MEHELE ANNETATAVAT MÜÜA.

Alla minnes leian turisminodi vahelt üles kohalike kirjadega nohurohu (ütleb müüja). Piisav kurioosum alumiselt riiulilt, et ära võtta. Ostame ka kive. Neid kõige tavalisemaid, aga seest kõlisevaid. Kui tehing tehtud, kostetakse meie "dže-zu be" peale "spasibo". Tot-tot... Pöörame ümber ja võtame ette väikese ajaloopõhise selgitustöö, et eestlastele sellega küll komplimenti ei tehta. Loodetavasti on nende karma piisavalt puhas, et nad tulevikus poolakaid ka venelasteks ei arvaks. 

Enne mäele minekut jahin alt vett. Esimene koht: 500. Teine: 400. Kolmas, neljas, viies: 500. Okei, olgu tädil hea päev, essu sest röövitud sajasest. Ja siis giidi pealevõtmine ja seejärel ... mägi!

Giid pugib autos kõvasti beetlit, mistõttu ta jutt sumbub kohati mõminaks, ja jutustab kõvasti autojuhiga. Kui jääme kolmekesi, muutub ta malbelt-häbelikult naeratavaks meheks, kes hoiab meil suhteliselt lõdvalt silma peal. Inglise keelt ta ei oska. Kohe üldse mitte. 2+2 tunni pikkune (2 üles, 2 alla) matk algab kui jalutuskäik soojemas Eesti metsas. Edaspidi muundub see karmimaks rajaks läbi paksu metsa. Ikka üles, kohati vähemalt 45-kraadise nurga all, mööda niiskuselibedat muda, mida mööda jalg tagasi alla libiseb. Vahepeal on sisse raiutud astmelaadsed süvendid, millelt tuge otsida. Samuti on teele visatud taimi, et nii libe ei oleks. 

TÜÜPILINE ÜLESMINEKU VAADE

Ukerdame ülespoole, kui meile tulevad ülevalt vastu teised turistid. 15 pluss inimest uudistavad meid sõbralikult, uurivad meie päritolu ja küsivad konarlikus inglise keeles, kuhu me läheme. Eee ... üles, ma arvan?

Vahepeal teeme hingamis- ja veepause ning õpime oma giidi veidi paremini tundma. "Hello" tähendab kõike libedast kohast kuni "istuks siin hetke", "vaade", "vaadake seda seal", "siin on väike stuupa", "siin on hea juua" "haara sellest oksast" ja muu selliseni. Kui ta käed binokliks ümber silmade paneb, märgib see vaadet ja pildistamisvõimalust. Mitte kõige rikkalikum keel, aga päris praktiline. 

PILV EES


JA PILVE SEES :)

Ronimine paneb küll vee jooksma, aga päris sellist "ma enam ei suuda" asja küll ei ole. Kuna me ka tõuseme tegelikult väga kiiresti, siis muutub õhk silmanähtavalt jahedamaks ning sõna otseses mõttes pilve sees kõndimine on parajalt jahutav. Ainult see libe muda paneb mõtlema, kuidas kurat me siit pärast alla saame. 

Siis jõuame põhimõtteliselt kui maailma lõppu. Pilvedest oleme juba ka enne läbi käinud ja vaated alla on aina ahtamaks muutunud, aga nüüd astume põhimõtteliselt platoole, mille ümber on ainult valge udu. Kas see lõpeb kaugemal või lähemal, jääb selgusetuks. 


Aga seegi pole veel lõpp. Võtame kidura taimestikuga mäel ette viimase teekonna valgest ülespoole. 



Veerand tundi ronimist ning kauguses helendav-kullendav zedi märgibki ära kõrgeima punkti. Vaikus, sammaldunud vana trepp, üksildased betoonhooned ja ühtäkki muusika. Seal üleval elab keegi. Uksest astub välja naeratav onkel, tervitab meid ja pakub roostetanud tsisternist vihmavett juua. Palun esimese topsitäie anda meie teejuhile. Kuigi mees oskab öelda vaid "hello" ja meie "dže-zu be", "mingala-ba" ja "maung ne-ma", saame teada, et ta töötab seal, samamoodi tema paariline. Elektrivärk. Hoonete vahel on hulk päikesepaneele. Kõrvalasuvast hoonest ilmub välja kolmaski mees. 

TIPUS. ÜKS KÕRVALHOONETEST.

Nad näitavad meile kõrval ka "vaadet", mis hetkel küll valgesse vatti mattunud. Kui allapoole oleks võimalik näha, avaneks vaade hobusekujulisele kraatrile. Allaminek möödub oodatust kergemalt. Vahepealne "maailma lõpu" ala on muutunud platooks, millelt annab kiigata ka kraatri sisse. 

Kõrval teisel kõrgemal tipul on samuti zedi. Õnneks ei ole vahepeal vihma sadanud, nii et mudas täpselt samme seades on võimalik suhteliselt väikeste kadudega mäest alla saada. Silm hakkab märkama õnarusi ja kive, millega jalg võiks sobituda. 

PISIKE POPA :)

Minu jaoks jääb siiski müstikaks, kuidas seda värki on võimalik teha varbavahedega nagu meie giid. Sellest saab veel aru, et ta käed seljal risti omaette lauldes mäkke läheb, aga allatulek...? Eijah, piirkondlikud eripärad. 

Tagasiteel teeme peatuse jalamil asuvas külas teemajas. Olin eile reisi kokkuleppimisel järjekindel ja palusin, et juht peatuks just kohalikku toitu pakkuvas kohas. Tädi ajas alguses muidugi sõrad vastu ja ütles, et turistile pole see ehk parim, aga noh ... järjekindlus viib võidule. Ja see teemaja pakub lihtsalt jumalikke pau-si'sid. Kõrval mängivad mehed mingit malet meenutavat mängu. Logistame veekausis teetassid puhtamaks ja kallame sooja teevett täis. Mõnus... 

ET MIS ON PILDIL? KÄRBSEPÜÜDJA!

Õhtul lähen vaatama päikese loojumist. Kuus ööd ööbitud ja ringi sõidetud, nüüd võiks siis selle ka ära näha. Suudan enda õnnetuseks saada kaariku hobusega, kelle ellujäämise pärast hakkab mul tõsine hirm. Ta on kõhnuke, ei taha kuidagi liikuda ja juht tundub mõistvat vaid nuudiga udjamise keelt. 



Jõuame siiski kuidagi linnast mitte nii väga kaugel oleva Buledi paya juurde. Tegemist on püramiidja mitmeterrassilise templiga, mille ühelt küljelt jookseb üles trepp. Väga Angkori Phnom Bakhengi moodi. 

Üleval on muidugi paar kaardi- ja pildimüüjat, paar jaapanlast ning paar heledat naist. Satun ühe belglannaga jutustama ja reklaamin talle kõvasti Mrauk U-d. Ta nimelt kahtleb, kas minna, sest kõik räägivad, et seal on rängalt vihmane. Loodetavasti ta ikka jõuab sinna, aga mitte nõnda, nagu ta ise arvab: bussiga Mandalayst Pyaysse, sealt Thandwesse ja edasi lennukiga Sittwesse. Üks ingliskeelne kutt üritab raudkonstruktsioonide toestatud zedi't mööda üles ronida. Ta ahistab kohalikke müüjaid – te olete ju kohalikud, küll te teate. Lõpuks saabki ta selgelt halvas seisus keskosa mööda kõrgemale. No palju õnne. Masendav. 

MIDAGI EHT-BAGANLIKKU: TEMPLID, ÜKSILDASED PÕLLUD JA KOTT JOONISTUSTEGA

Peaks algama päikeseloojang, aga algab hoopis vihm. Üks pildimüüja muigab juba enne, kui me midagi kahtlustame, et näete, uue Bagani kohal on juba sadu ja poole tunniga on see ka siin. Päike aga, mis muidu läheb kolksti looja, võtab asja täna rahulikult. Jaapanlased panevad esimestena ajama, siis kaovad ka teised valged. 

ÕHTU PEAKANGELANE

Jään kuni päris saju alguseni pildimüüjaga jutustama. Vestlus algab juba humoorikalt. Ta küsib, kas ma mäletan teda. Noh, ma tõesti ei mäleta. Selgub, et tema mälu nii auklik pole: ta olevat mind aidanud õigele teeotsale päris Bagani tuleku alguses, kui ma hommikul unesegase peaga hotelli püüdsin leida. Küsin, kui tihti ta üldse pilte müüb. Praegusel ajal läheb tal kaubaks ühel-kahel päeval nädalas ning kuna ta kuskil templis statsionaarne pole, siis sõidab ta pidevalt ringi. Talvisel ajal on aga äri hea ja eks see jooksutabki aasta ikka nulli ja plussi poole. Vihmaperiood tuleb lihtsalt üle elada. Ja rääkides vihmaperioodist... Kogu see kuus päeva siin oleme vihma saanud vaid ühel päeval õrna udukana kümmekond minutit, ja nüüd, viimasel päeval, siis, kui ma tahaks ühte õiget ja korralikku päikeseloojangut näha, sellist nagu postkaartidel, tuleb maha esimene korralik mussoonvihm. Oijah... Lõpetus seegi sellele imelisele ajale siin. Vähemalt saab öelda, et kõik kohalikud on selle päikeseloojangu üle õnnelikud – vihma on oodatud juba kaua. 

Kui koju jõuan, on A.-l uudiseid. Meie võõrustajanna käis just külas, sest tal oli siiapoole asja, ning tuleb 20 minuti pärast tagasi, et ka mind näha. Kuna ta on siiski soostunud pakkumisega, et võiksime teda veidi aidata ("aga ainult vähe, teil on ju suur reis pooleli"), siis teeme talle ostetud raamatuga ühe kavala kingituse, mille palume tal avada järgmisel hommikul. Hing on soe.

Kommentaare ei ole: