Palju antropoloogilist mõtlemist

14. juuli
Bagan – vana Bagan – Myinkaba küla – uus Bagan – vana Bagan – Nyaung U

Hommikul selgub, et A. tervis on küll kõvasti paremaks läinud, kuid igaks juhuks siiski pole veel mõtet võtta riski ja minna rattaga välja. Nii et tuleb teinegi omaette olemise päev. Hõissa ja värki. :)

Nyaung U-st läheb vanasse Bagani tempoka sõiduga veerand tundi. Väike motiveeriv veepaus kuskil mingi teeäärse pisitempli juures ja edasi. Järgmine kord peatun Myinkaba (loe: mjienkabá) külas tee kõrval varjualuses. Muidu ka lahe koht, aga täna on see bambushütt korraliku lisaväärtusega. Kõrval ehitavad mehed nimelt bambusest varjualust ja hakkavad seda just nüüd püsti upitama. Konstrui on väga ökonoomne: risti kaks kihti risti asetatud bambuslatte, mida toetab 90-kraadise nurga all kolmas, restid on servadelt ja kõigist ristumiskohtadest seotud naturaalse köiega. Nooremaid ja vanemaid mehi on platsil müttamas kümmekond ja möödasõitjatest saab veelgi lisa. Püstitõstmine käib vertikaali pandud bambuslatte mööda, siis toestamine, kinnitamine ... ja ehitis kukub veidi tuules õõtsudes peaaegu ümber. Mõõdud 5x6 meetrit võiksid allajääja vabalt sandistada, aga keegi ei tee asjast suurt numbrit, kõik läks ju õnnelikult.

UPITAMINE. PEITEKAS TAGA KESKEL.

Möödujaid on ise varjus olles hea vaadata. Veendusin selles Mrauk U-s (jummel, kui ammu see tundub) ja veendun mõnusalt muheledes ka siin. Kohalik ühistransport – avatud käruga ja sõrestikust kattega bussid, inimesi niimoodi täis, et neid ripub ka välisservades ja istub katusel. Naine tohutu rohelise tuustiga pea kohal (vaata pilti!). Madalam käruga pick-up, kabiinist üürgab muusikat ja tagaosa on täis tuubitud tumedaid lustlikke munki. (Oot, mida see Scott rääkiski muusika ja muu maise meelelahutuse kohta...? Ah, ei tea, pole oluline.) Toidukotiga koolipoiss, kes tuleb teiselt pool teed siiapoole, suu lahti ja silmad avali, aga tere ei ütle. Kaarikuga mees, kes paistaks väga fotogeeniline ja õhustikutruu välja, kui ta häälekalt beetlit rögastades end üle kaarikuserva tee poole ei upitaks. 

Aeg edasi minna. Vaatab, mis ehitisest lõunaks saanud on. 

Liigun uue Bagani poole. Esimese asjana on plaanis läbida koolitus lakkasjade teemal. Üleeile, kui meie võõrustajanna selle teemaks võttis, sai vastuseks nohisetud ja märgitud, et jah, olen nagu lugenud, et see pidavat kaua aega võtma ja nõudma aastatepikkust harjutamist. Selline teadmatus ajab enda peale urisema. Aga õnneks on võimalik end harida. Enne uue Bagani enda algamist asub te ääres Bagan House. Noh, ta ei asu PÄRIS tee ääres, seal asub massiivne reklaamtahvel. Igatahes on see koht, kus saab küll vaadata, kuidas lakist asju tehakse, aga kus ei eeldata, et sa neid pärast seda kohe ostma hakkad. Sobib. Pargin oma kräula sisse tee-varjualuse kõrvale ja hakkan end kohe ilge valge rikkurina tundma. Ekskursioonil ühele saadab mind pisikene laitmatu inglise keele oskusega neidis, kes paistab kordi esinduslikum välja kui minusugune tüüp, kes värskelt kohale on vändanud ja püüab oma salliga ebaõnnestunult voolavat higi ohjeldada. 

Esimese asjana näitab ta, kuidas bambus lõhestatakse ja kõvasti kokku rullitakse. Kohe hüppab lavatsile mees, kes selle aluse peal vilunult ette näitab. 

TAGA LÕHESTATUD BAMBUS, EES VALMIS RULLITUD NÕUD

Siis liigume leti poole, kus on ära näidatud 24-kihilise (sic!) taldriku valmimise kõik etapid. Põhimõtteliselt saab järgneva jutu kokku võtta nõnda. Värvide pealekandmisele eelneb umbes kümme kihti lakkimist Melanorrhoea ussitata mahlaga (birma keeles thit-si) ja kuivamist, mingis staadiumis pannakse vahele puuvillane riie, ja millalgi lisatakse ka lihvimise etapp, et nõu saaks sujuva libeda vormi. Ja millalgi kaetakse nõu ka laki-tuhaseguga (tuhk saadakse loomakontidest). Kui kõik see tehtud – lisa siia kumisev teadmine, et möödunud on neli-viis kuud , algab joonistamine. Üks joonistaja tõmbab lakknõu sisse üldised jooned, teine lisab detailid. Selle järel kantakse peale üks värvikiht, lastakse nõul ära kuivada ning loputatakse-hõõrutakse siis liigne värv maha (vajalik värv jääb uuristustesse alles). Ja siis veel ja veel, sõltuvalt sellest, mitme värviga on nõud plaanis teha. 

BAMBUSE PÕIMIMINE HOBUJÕHVIDEGA. 
SELLISE PÕHJAGA NÕUD ON ERITI KERGED JA PAINDUVAD.

Värvid on laias laastus kaheks jaotatud: oranž, kollane ja roheline (loomulikud värvid) ning muud värvid (tehislikud värvid). Esimesed ei luitu, teised luituvad, kuid paistavad kirkamad välja. Kuldne toon on kõige kallim. Nõu hind sõltub ka sellest, mitut värvi on kasutatud.

ALL VÄRVID, ÜLAL ÜHE TALDRIKU VALMIMISE ETAPID

Kuivamine käib vastavas keldris. Algne kuivamine ei vaja väga konkreetseid tingimusi, peaasi, et oleks jahedam. Viimastes kuivamisetappides olevaid esemeid hoiustatakse aga eritingimustega ruumis, kus reguleeritakse kraade juba väga hoolikalt.

Siis näitab ta need etapid sealsamas töötavate kohalike peal ära. Töö tundub väga karm olevat. Ma ei kujuta ette, silmad saavad ikka eriti tõsise koormuse. Vabas õhus töötajatel tundub teistega võrreldes isegi vedanud olevat. Kui ekskursiooni tegev tibi avab uksed viimases kuivamisstaadiumis olevate nõude ruumi, näen sisse kiigates, et selgete lakiaurude sees töötab kummargil üks mees. Eee...

(VEEL?) KAHEVÄRVILINE KIRJUTUSLAUD. HIND ON ARVATAVASTI RÖÖGATU, 
AGA TELLIMUSI ON JÄRJEKORRAGA.

Sellega on ekskursioon läbi ja mind juhatatakse vastuvaidlemata toonil poodi. Esmalt pakutakse mulle teed ja küpsiseid. Kõik loetud psühholoogilised trikid on siin hästi realiseeritud, pole midagi öelda. Teen lettide ja riiulite vahel väikse jalutuskäigu. Pisikesed kausid algavad 25 dollarist. Poolemeetrine aam on 1300 dollarit. Antiigi riiulil pole ühelgi asjal üldse hinda küljes. Nad toodavad ka mööblit – tiikpuust, täidetud jataka'ga. Kirjutuslaud, sirm, suur kapp... Muidugi saab maksta ka krediitkaardiga ja pakutakse ostude kodumaale toimetamise teenust. Teen enda järel kõndivate müüjannadega nalja, et kui ma oleksin miljonär, oleks elu palju kergem. Ja palun neil kappides, kus hoitakse kullavärviga esemeid, minu pärast tuld mitte põlema panna. Panevad ikka.

Krigistan hambaid ja taganen vaikselt õue. Kui ratta juurde astun, tervitab mind sealsamas varjualuses mees, kes, tuleb välja, on autojuht. Mulle valatakse sõbramehelikult teed, no miks mitte, päev on ju pikk. Täna on ta siia toonud paar turisti ning teeb nüüd neid oodates teise juhiga aega parajaks. Ta pakub end Popale sõidutajaks kaasa. Esmalt ütleb ta, et Popale saab ainult pooleks päevaks, aga kui selgitan talle, et tahaks selle teise mäe otsa ikka nagu ka, siis selgitab, et keskmine turist seda tavaliselt ei taha ja seepärast ta eeldaski seda poole päeva asja. Sel hetkel tulevad välja tema kliendid, ta annab mulle oma kontaktid ja teeb minekut. Lõpetan teetassi teise juhiga jutustades. 

Vantsin ratta kõrval suure tee poole tagasi, kui märkan kohe poe nurga taga puu all poolemeetrist sisalikulaadset. Kuni esijalgadeni on ta erkroheline. Ta põgeneb mu eest üllatava kiirusega puu otsa, nii et ma ei jõua kaameratki puusalt haarata. Kurat-kurat. 

Kulgen edasi uue Bagani poole. LP-s on kirjas, et uus Bagan on vaiksem kui Nyaung U, kuid elavam kui vana Bagan. Päevasel ajal tundub ta igatahes sügavalt välja surnud olevat. Keskne tänav Khayae, mis Bagani–Chauki teelt lahkneb, tolmab, ning sõitmas võib näha vaid üksikuid rattaid. Kaader kui Metsiku Lääne filmist, ainult et puudu on kriiksuvate ustega baar, kaugusesse ulatuv puumajade kolonn ja šerif. Kuna koht on nii väljasurnud, jään tee kõrvale kaarti vaatama. Peaaegu inimtühjale tänavale tekib kohe elu – mu juurde astub kolm põnni, kes pakuvad müügiks kaarte. Poisil on ka midagi originaalsemat: ruudulisele paberile joonistatud pildid, mille ta tõmbab välja sama elegantselt, nagu oleks nende uhkete trükitute omanik. Ma saan teada, et pisikesed postkaardimüüjad ostavad oma kauba poest, väljas seda turistile edasi müües saadakse vaheltkasu endale. 

Kuna meil kaubaks ei lähe, teevad nad niisama juttu. Kaks vanemat on 15-aastased, sõbrad, ja omavad ühte sugulast, kellel on söögikoht, ning teist, kellel on "kohe kõrval" lakitöö pood. Me kõnnime sinna 10 minutit! Aga leid on tõesti hea. Tüdruku tädi Daw Thin Thin Su näitab isiklikku kuivatamiskeldrit. See on muidugi palju väiksem ja algelisem kui poole tunni eest nähtu. 


Kõrval asuv kodupood on küll tilluke, aga kõik vajalik on lihtsatel riiulitel olemas. Mulle jäävad silma supikausid, mille tumeda lakikorra sees on algne nähtava bambuse rant alles jäetud. Saan kahe kausi hinna 14 dollari pealt 12-le ning naine on nii õnnelik, et lisab kingitusena ka pisikese ehtetopsi. 

Põnnid üritavad mind küll teise sugulase juurde lõunatama munsterdada, aga tulutult. Vähemasti oli neist seekord kellelegi kasu. Poeomanik ütleb, et kuna tema pood asub suurest teest eemal, siis toovadki lapsed tihtipeale kliente just nõndamoodi nagu mind. Ma arvan, et suur kasu oleks ka sellest, kui poel oleks peal silt, aga see selleks. Teen põnnidest pilti, lehvitan head aega ja liigun tagasi suure tee peale. 

Kuna linnas pole mitte midagi teha, hakkan vaikselt Myinkaba küla poole tagasi minema. Teele jääb üksildasena tunduv Seinnyet ama pahto (nn Vanem Õde) ja selle kõrval Seinnyet nyima (11. sajand, nn Noorem Õde). Pole midagi nii üksildane koht. Maale müüv poisike jätab laiali laotatud pildid sinnapaika ja näitab mulle läbi pimeda kitsa trepikäigu teed teisele korrusele. Ta ronib seal ise mööda seina ja "katuseharja" veel kõrgemale ja kutsub mind ka, aga ma eelistan teda hoopis taeva taustal pildile võtta.


Kui alla oleme tulnud, lasen tal pahaaimamatult tema enda loomingut näidata. Põrun oma enda arvates kavala plaaniga veidi midagi uut välja võluda. Kõrval on kohale tulnud ka teine kutt, kes arvatavasti märkas templi ees võõrast jalgratast. Nad pakivad oma "your own design'i" lahti ning ma püüan tõsiselt viisakat joont hoida ja mitte ummisjalu põgeneda. Omalooming tähendab nende puhul naiivsevõitu joonega lapiliseks värvitud linde, mis on ühele kangale kokku pressitud, ning eriti säravat metsapilti, milles ülaosa hõlmab rohelise metsa tihnik ning alumine osa kõikvõimalikke loomi, nii et kogu valge kangas on eluga täidetud. Eriti hästi hakkab silma küülik esiplaanil, mille silma joonistamiseks pole noorukesel kunstnikul olnud piisavalt kannatlikkust või sobiva laiusega pintslit, nii et muidu täitsa võluv elukas on saanud hiiglasliku musta silma. Pilt nagu õudusfilmist. Teen omaette otsuse, et okei, tulevikus piisab ikka sellest "aitäh, ei taha pilte vaadata" viisakusest, sest senimaani olen vaid šokikunsti näinud. 

Järgmisena satub ette midagi mäe otsas vasakut kätt. Peaks vist märkima, et üldiselt jääb kogu aeg midagi ette, sest miks muidu seda tuhandete templite piirkonnaks nimetatakse, aga kuna templitest hakkab tekkima juba tõsine küllastus, siis sadulast ajavad maa peale 40-kraadise kuuma kätte lämbuma vaid sellised ehitised, millel on seda miskit, mis tundub olevat erinev. 

Somingyi ok-kyaung (u 1204) ei jää meelde mitte kongilaadsete kambritega ümber õue, vaid kuumusega, mida need tellised õhkavad, kui nende peale paljajalu astuda. Paraku on ümbruskonnale sealt hea vaade. 


See kyaung on Baganis piirkonnas olevatest kõige lähemal originaal-vihara'tele Indias. Birmakeelne nimetus "ok-kyaung" pärineb "kala kyaung'ist" (tõlkes "India klooster"), sest Bagani kloostrite ehitajad või ka asukad pärinenud algselt Indiast. Olenevalt kloostri suurusest võis hoone olla zedi või pahto'ga ühendatud hoone, mis majutas munka paari noviitsiga, või siis suurem hoonekompleks, kus elasid eri klassi vaimulikud, nende saatjad ja orjad. See kyaung ei ole suurim, kuid ta on kindlasti piirkonna üks terviklikumaid.

Somingyi kyaung on Baganis eripärane juba kas või ruumide jaotuse poolest. Kui treppe mööda mäest üles tulla, jõutakse nn vestibüüli, sealt edasi minnes avatud saali, mille servades asuvad paarikaupa väiksemad ruumid ja otse ees kahekorruseline "torn", mille põrandakorrusel on altar. Kambrid olid omal ajal mõeldud majutuseks ja mediteerimiseks. Kyaung'i juures üllatab eriline korrapära, kompaktsus ja terviklikkus, ka säilinud varemed annavad edasi seda vaimu, mis siinseid asukaid kunagi ühendas. Õnneks on see ehitatud peamiselt kivist, nii et suures saalis seistes pole väga keeruline end teise aega kujutada. Eriti kui näiteks Kreeka palju napimate varemete peal kõvasti kodutööd tehtud.

Veidi väntamist ja olengi tagasi Myinkabas. Peatun minaretilaadsete tornidega Manuha pahto (1059) juures. Selle esimene "altar" on hiiglaslik kuldne karikas, mille kõrvale püstitatud redelilt huvilised pidevalt sisse kiikavad. (Etteruttavalt, selles on raha.) Istun natuke, vaatan, kuidas Aasia turistid üksteist karika taustal pildistavad, tekitan kohalikes imestust, et maas istun, mitte nagu paar teist valget, kes servas pinkidel leemendavad, ja lähen siis hoonesse ka. Pilt lööb suu ammuli: keskse võlvi all on hiig-las-lik Buddha, kes on hoonesse kängitsetud nõnda, et tekib küsimus, kas ta mitte ehitamisega samal ajal ei sündinud. Lähen ka kõrval-"orvadesse", paremalt läbi minnes tuleb end poolemeetriste küünte ja seina vahelt läbi pressida. Võimas. 

KOLM BUDDHAT, ÜKS HOONE

Külast läbi sõites täheldan, et hommikul püstitatud ehitis on valmis saanud. Tegemist on arvatavasti munkadele annetamiseks mõeldud varjualusega ehk siis Waso täiskuuöö ettevalmistustega. 


Ja kell näitabki kodutee algust. Viimane peatus on Tharabari värava juures puu all lavatsil. Punt valgeid turiste teeb nat'ide annetuskoha ees trepil istudes pilti, mingi valge on endale rentinud pick-up'i – päris mõnus võib olla neid teid selle puuistmetel läbi rappuda – ning mikrobuss ootab turiste jahedasse sisemusse tagasi. Libeda välimusega hobusesabaga kutt, üleõlakotist tuttavlik rull paistmas, longib turistide sabas ja püüab edutult äri teha. 

THARABARI VÄRAV. TEINE PÄEV, SAMA KOHT. 
TAGA NAT'IDE ALTAR, PUU JUURES SAVIST JOOGIVEEANUM.

Lavatsil jälgivad seda ka kohalik keskealine mees ja naine. Mees teeb selgeks, et ta sooviks teada mu päritolu, ning haaran märkmiku kaardiga, mille eile meie võõrustajanna perele joonistasin. Kui selgitan talle, et see imelik plekk on Ameerika, see Euroopa ja see Jaapanita kandiline lahmakas Aasia (pärast Ameerikat sai paber veidi otsa või nii, ma olen filoloog, mitte geograaf), tekib lavatsile uudishimutsema mitu poissi ja siis ka turistidelt külma vastuvõtu saanud hobusesabaga kutt. Temaga liitub ka teine kunstnik ning algab senise reisi üks põnevamaid vestlusi, mida oleks väga keeruline voolavalt kirjeldada. Seega lasen kõlada vaid selgematel märksõnadel. 

"Teistsugused". Jutt kaldub selle teema peale siis, kui nad mu päikeseprille pähe proovivad ja muigavad, et nad paistavad välja kui ladyboy'd. Küsin, kas siinses riigis neid ka on. Selgub, et neid on küll, aga üldiselt vähe. Ning – nagu siin tihti – neid tõrjutakse. Küll mitte vägivalla tasandil, aga kuna ühiskond on sügavalt budistlik, siis neist hoitakse lihtsalt eemale. 

"Armastus". Üks kuttidest küsib, kas Eestis on abielus ja suhtes armastus tähtis. Selgitan, et muidugi on, ja uurin, kuidas on sellega Birmas – küsimuse püstitus on nii veider lihtsalt. Järgneva võib kokku võtta lausega "Birmas on meestel ikka megaraske elu". Nimelt kui noormehele hakkab meeldima üks neid, siis asub ta teda jälitama, kui too ajab igapäevaseid asju, on templis, koolis, sõpradega koos... Tüdruk muidugi tahab temast lahti saada ja ajab teda eemale. Kui aga olla järjekindel, no ja muidugi peab tüdruk ka ise huvitatud olema, võib asjast aja jooksul siiski asja saada ja tüdruk võtab asja leebemalt. Läheb kõik hästi, on alanud suhte kulgemise järgmine etapp: aimata tüdruku soove lennult ära ja olla esimene, kes neid täita suudab, et poolehoidu pälvida. Kui asi samas taktis jätkub, ja poiss tüdrukule ikka väga-väga meeldib, siis annab tüdruk poisile teada, et okei, võib-olla on midagi, aga selleks, et vaadata, kas ka sinul on minuga tõsised plaanid, tuleb sul oodata. Aega ta ei ütle. Ootamine võib kesta aastaid! Nii ongi seis selline, et kohalikud poisid õhkavad tihtipeale aastaid tüdruku järele, kellega saab väheseid lauseid vahetada ja mitte kordagi omaette olla. Kui tüdruku meelest on aeg, järgneb abiellumine. Abiellutakse siin keskmiselt üsna hilja, kuid muidugi on ka erandeid, kus mõlemad tunnevad kohe selle õige ära ega raiska vigurdamisele aega. Üldiselt on siiski kõigil olemas oma südamedaam, ka minu vestluskaaslastel. :)

"Raha". Turul on kasutusel vanemad ja väiksemad rahatähed, mistõttu saabki võimalikuks, et näiteks sigaretid 10 kyati maksavad, nagu eile selgus. Saan neilt kingituseks 1-, 10- ja 15-kyatise rahatähe. Raha nad nende eest ei taha, sest see raha on põhimõtteliselt kohalikegi jaoks väärtusetu. Aga kuna välismaalased, kes peamistes turismipiirkondades liiguvad, sellise rahaga ei kohtu, on see kindlasti hea suveniir. 

BAMBUS, KÄSI, AUNG SAN JA KIKÄSS KIIVER

Tavalist inimest puudutab palju ka väiksemate dollarite mure. Keegi ei võta rahavahetuseks vastu 1-dollarilisi (ja tavaline inimene ei saa koguda nii palju üheseid, et neid näiteks hotellis suurema vastu vahetada), nii et aitan hädast välja ühe dollari ja eurosentide omaniku. Välismaalased tulevad nende juurde rattakummi vahetama, aga neil on ainult selline raha. Võtad need vastu, saad raskesti vahetatava raha, ei võta, kaotad kliendi.

"Paabulinnud". Elavad siin looduses, kallimatel hotellidel on samuti oma paabulinnud. Paabulind on budismis sümboolse tähendusega: see tähistab igavest truudust, päikesest sündimist. 

Tohutult põnevad vestluskaaslased. Aga aeg kihutab takka ning viimase kuninga-kuninganna koha pealt tuleb pärastlõunane lebo puu all katkestada ja taas päikese käes kodu poole väntama hakata. 

*

Õhtul läheme viimasele teele. Ta on seekord tulnud rattata, nii et seekord jalutame koduni. 

Küsin tema käest sel korral ka Scotti raamatus mainitud teemade kohta. Esiteks nat'id ja nende "sugulus" budismiga. Nat'id on sama kõrgelt au sees kui budism, kuid budism on siiski esikohal. Nende kokkupuutepunkt asub Buddha isikus: mingi rohkete käänakutega loo tulemusena selgus, et Buddha on nende liider. Keeruline värk. Meie võõrustajanna õhtupalves on hierarhia siiski otseselt Buddha poole kaldu: esmalt tänab ta Buddhat, siis nat'e, siis peret, küla, riiki, maailma. Tema kodul on oma nat, kes on naissoost. Ta ei ole kuri, kuid teda ei tohi ka ära unustada, sest siis võib midagi halba juhtuda. Nii et ta saab iga päev midagi annetuseks. Kui maja nat'ile midagi ei meeldi, ilmutab ta end unenägudes. Siis tuleb midagi ette võtta. Ka puudel on oma nat, igal puul erinev, erinevate soovide ja asukohaga. Vastavalt sellele, millisel puu poolel nat elab, tuleb ka annetusi panna (sellest ka näiteks nat'ide altarite erinevad asukohad teede ääres). Oma nat on muidugi ka külal ja tema jaoks kogunetakse aastas korra suuremat annetust tegema, kuid otse loomulikult ei tohi tedagi muul ajal unustada. 

Kui kaugel on siit Eesti ja samas kui lähedal:

Tallinnast Viru poole kutsuti laeva vaimu haldjaks ja lääne poole ka kotermanniks. Ta sündis esimesest laastust, oli tujukas, kergesti haavuv, seltsimatu ja isegi arg. Sellest hoolimata ei olnud laeval ega laevkonnal truumat sõpra. Hädas aitas ta purjesid rehvida, tüüri hoida ja hoiatas õigeaegselt tormi või hukatuse eest. Kui aga miski ei suutnud laeva enam hukatusest päästa, päästis laeva vaim ennast ise. Hüppas tühjade kätega üle parda, pääsesid mehed tühjade kätega, see tähendab – laeva kaotuse hinnaga. Lahkus ta laevalt, kirves vöö vahel ja kott seljas, oli lootust vähemalt osa lastist kindlasse paika toimetada. Jõelähtmest pärineb muistend kolmest laeva vaimust, kes üheaegselt ilmunud kolmemastilisele purjekale ja läinud omavahel vaidlema, kes neist esimesena tuli ja laeva haldjaks hakkab.
Lennart Meri "Hõbevalge. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest". 
Lennart Meri Euroopa Sihtasutus 2008
Väike kõrvalepõige.

Tätoveeringute tegemine ja nendes peituv võim, mida Scott kirjeldas, pole enam ammu aktuaalne. On veel vanemaid mehi, kes on rohkem tätoveeritud, aga nende hulk väheneb pidevalt ning pole kedagi, kes traditsiooni elus hoiaks. Noorte seas on tätoveerimine populaarne, aga vaid ilu eesmärgil. Paik, kuhu kestev joonis hankida, on peamiselt õlg – nagu läänes. 

Enne lahkumist teeme perefoto, sest tal pole ühtegi. Lubame kirjutada ja tuletame vihjamisi meelde eile pakkima jäetud kinki, aga ta kas ei taba seda hetke või laseb selle kõrvust mööda. Tegelikult sobivad mõlemad variandid. Kui arvestada, et ta maksab sarnase nõuga laste õppimise eest, on parem, et ta kasutab seda oma pere tarbeks. Ma loodan, et ta südames ennast halvasti ei tunne. 

LAHKUMINE

Kommentaare ei ole: