Hsipaw – Namtoki kosk – Hsipaw
Hommikusöök on väga meeldiv. Varasemast ei tule nagu meelde, et omanik ise toite serveeriks. Saame teada ka seda, et kui rannikul on mussoonvihmadega lihtne – hommikul ei saja, õhtul sajab –, siis siin on vihma enda otsustada, kui tihti ta märjutada viitsib. Olenevalt tujust kas osa päevast, hoogudena või terve päeva. Samas saame lootust, et täna on Namtoki kose vaatamiseks hea päev. Keeletunnid ka: shani keeles on tere "mai sum kha" ja aitäh lihtne "sum kha".
Testime siis seda "head päeva". Esmalt saan ühisrõdul küüsi lõigata ja A. pleierit kuulata, sest algab esimene vihmasadu. Järgmine tuleb siis, kui oleme külalistemajast 150 meetri kaugusele tee peale jõudnud. Siis tõmbub juba selgemaks ning ongi aeg retke alustada. Paari miili kaugusel oleva kose juurde viib otsetee hotelli juurest üle riisipõllu ning ringiga tee mööda suure maantee serva. Valime esimese. Kõigepealt tuleb kõrvaltänaval majade vahel teha pööre nuudlitehase juures, on kaardil kirjas. Lihtne või mis? Tegelikult pole pöördekoha leidmises midagi keerulist, sest tehase uksed on valla ja sees paistavad kuivavad nuudlid.
LINNASERVAS, NN VEEVÄRGI KOHAL
KAUGUSES PAISTAB KA KOSK (VASAKPOOLNE HALL VERTIKAALNE KRIIPS)
Edasi liigub tee diagonaalis mööda riisipõlluääri alla. Ja läheb mudaseks. Minu rohelised abilised lasevad vee endast läbi, suurema osa muda ka (selle väiksema saab ära loputada jalga riisipõlluvette kastes), aga A.-l asi nii lihtne pole. Minul pole väga lihtne leppida jälle sellega, kuidas ta pigem hoiab oma jalavarje, kui seikleb kuskil Hiina piiri äärses linnakeses riisipõldude vahel. Okei, see ei tundu ehk teistele nii põnev ettevõtmine kui mulle. :)
Plaanide muutus seega. A. saab endale oma päeva ja mina oma. Midagi pole ka karta, kõik on okei, kui ma üksi lähen, rahustatakse mind külalistemajas.
Seekord lähenen teiselt poolt, Lashio teed mööda. Kiikan seisva Buddha ära ja vahetan paar lauset kõrval paya's uudishimuliku mungaga, kes tundub minust sama palju aru saavat nagu mina temast – suurt midagi –, ning magan maha ärapööramise silla juurest. Kui veel 130 miili edasi läheks, jõuaks Mandalaysse.
Keeran otsa enam mitte nii entusiastlikult ümber, vantsin tagasi ja leian õige teeotsa, mis suurelt teelt väiksemale juhib. Noor munk kõnnib paljajalu ees, mina järel. Rada läheb läbi mitme kalmistu. Paremale keerab tee, mis viib moslemite kalmistule, otse edasi on budistlik ja kaugemal hiina kalmistu. Budistlik on lakooniline: hauakivid tihedalt reas, kohati vilksatab mõni harv pilt. Kaugemal on ka rohtu kasvanud sarkofaage. Kitse- ja lambakarjus on oma hoolealused sinna toituma toonud, nii et tokerja karvaga elukad klõbistavad kivide vahel ja kividest üle. Hiina kalmistu on rohkete kabelilaadsete ehitistega, mis tagant paistavad välja kui konteinerid. Rohkelt tilu-lilu. Vaade on muidugi võimas, sest need küündivad paari meetri kõrgusele.
Järgmine koht, jalutuskäik läbi selge ja elava prügimäe, on kaardil kirja pandud "slope up'i" nime all. Okei, mmm ... slope up. Üks vängelt haisev slope. Libe ja lige.
Edasi hakkan minema tunde järgi ning nagu hiljem selgub, siis tunne ei petnud. Mudarohket teed ääristavad lõputud riisipõllud ja mingi kõrge, harali tuustiga taime põllud. Piltidel tunduvad sellised terrassid nii rahumeelsed ja mõnusad. Tegelikkuses lisandub pidev solin, väänduvad taimed ning mudane, kui õnneks kohati rohtu kasvanud serv. Ilus küll, aga midagi muud.
(TULEVANE RIISI)TERRASS. MADALAMALT VÕETUNA KUI TAVALISELT.
Kaart näitab mingil hetkel, et paremal pool on banaaniistandus. No orienteerumine oleks palju lihtsam, kui ma teaks, milline banaanitaim välja näeb. Kaunid lapsepõlvemälestused botaanikaaiast piirduvad vaid teadmisega, et banaane ei kasvata mitte puu, vaid põõsas. Kuna üks erinev taim (roheline, meetrine, pikkade lehtedega – ja banaanilehti tean ma küll) hakkab paremal tõesti domineerima, võib arvata, et valitud tee on õige.
Rajale jääb ette ka koht, kus riisiterrassilt suliseb vesi üle tee kõrval asuvasse ojasse. Astun meetrisest jõekesest läbi ja teen kohast pilti. Selle koha juurde jõuan ma hiljem tagasi. Khm...
ÜKS ... EEE ... NIRE :)
Edasine teekond möödub väga idülliliselt. Põld ühel pool, põld teisel pool, siin-seal võsas vilksatab teed saatev oja, taamal mäed, astud üle ühest sillakesest, teisest, ritsikad laulavad, riisipõllud vulisevad, kõik on roheline, mitte ühtegi inimest, teed pausi, vaatad ringi... Ilusatesse vaadetesse ei saa päris süveneda, sest kuna vesipühvlid on niigi hädise raja veelgi mudasemaks tampinud ja see muda siin on päris libe, siis peab pidevalt kindlustama, et see selili või põlvili ei rebiks. Jääl uisutamine on selline algajate värk, sest jää on sile, see muda aga ... noh, eks sa saad teada, missugune ja kui libe kallak parasjagu on, kui sisse astud. Õpin mudas laveerima, puhtama veega kohti jalgade puhastamiseks kasutama ja leidma kergemaid astumiskohti kuskil kõrval, kõrgemal, hüpekaga üle valli jne. Korra panen ka külje maha. Kui oleks vaja mudas orienteerumise koolitust, siis siinsel teel saab päris tugeva põhja alla. Läheb vaja ka teistes Aasia riikides mussoonihooajal. :)
Teele jääb mitu lihtsat, aga võluvat majapidamist. Mitmele neist on taimedega kerge "hekk" ette kasvatatud või bambusest tara kokku klopsitud. Üks elamine on jõekeste vahele saarekesele ehitatud, nii et sinna saab ainult lauda mööda tulla.
Teele jääb ette ka mitu vesipühvlit, kellel tundub olevat suhteliselt ükskõik, kas nad on otsapidi või täielikult vees või maa peal. Nad on tohutult uudishimulikud. Kui vaatevälja ilmun, tõstavad nad oma raske tumeda pea ja jälgivad, mida ma teen. Samas lähemale ka ei tule. Teen ühest ühest külitavast tüübist pilti. Teine on end otsapidi rajale pikali visanud.
VASAKPOOLNE MUIDUGI OTSE KESET MINU EES OOTAVAT TEEDÜhes kohas pean end kõvasti kokku võtma. Sild üle kiire vooluga, kuid vaid pooleteise meetri laiuse jõe on üks nii 15 sentimeetri laiune palk, mis on vee läheduse tõttu libe. Ropendan omaette, kui seda esmalt näen. Siis otsin teist võimalust, kuid seda pole – see kiire jõgi läheb kõikjalt ümbert ning ainuke rohtumata tee on just see, mis selle palgi ees lõpeb ja teisel pool jätkub. Ropendan veel. Katsun varbaga palki. Ülilibe nagu pole, aga see on kuivem koht ka. Kuid see on nii neetult peenike! Je teine kallas nii neetult lähedal! Ropendan veel. Olud. Loputan jalad vees mudast puhtaks, et need tallal ei libiseks, ja astun purdele. Üks ebakindel samm. Teine. Kolmasneljasviies. Üle. Jalad värisevad.
VÕIDUKALT ÜLE SAADUD
Siis hakkabki paistma kosk. Esmalt pole müha kuulda, aga mida lähemale jõuda, seda enam on tunda õhus olevat niiskust ja lõpuks ka mühinat. Taimestik muutub. Väänkasvud jäävad jalgade ümber kinni, rohi tõuseb vööni ja varjab raja.
Keeran väiksemas salus ümber käänaku ja leian end kaheterrassilise basseini eest, millele pakuvad katust liaanide ja väänkasvudega läbi tikitud puuvõrad. Basseini servast jookseb kosk allapoole jätkuvasse jõkke. Tumeroheline varjulõhnaline valgus. Maagiline paik.
Hakkan end vaikselt ülespoole vinnama. Tee on rottu mattunud, nii et teen kõva müdinat, et kõik, mis võiks mulle midagi halba teha, jõuaks mu eest põgeneda. Mitu mürgise mao liiki Birmas pidigi olema? Kolm? Tundub, et värk töötab, sest rohi õõtsub tormakalt lahkuvatest tirtsudest ja sisalikest (ning ehk ka enamast), aga see tampimine võtab ikka jubedalt võhmale.
Ja kosk. Muidugi pole see midagi Norra omadega võrreldavat, kuid vaatepilt on siiski päris võimas. Suure kose kõrval on ka väiksem ning õhk on veepiiskadest paks. Vaade tuldud teele on vapustav, teekonna viimast osa märgib puudekett, sest olen kõndinud jõega paralleelselt.
Võtan jalge alla vasakpoolse raja lootuses, et see viib teise kose juurde. Mul tuleb pettuda. Või siiski mitte päris. See viib mäe juurde, mille all on kolm altarit nat'idele. Kui selle juurde jõuan, on kuulda tümakaid – midagi kukkus alla kas mäelt või kõrval asuvatelt palmidelt. Hm, kas see on mingi märk? Vaatan veidi otsiva pilguga ringi, kuid mingeid õisi altaritele panekuks ei leia, ja kui altaritele endile lähemale astun, saab selgeks, et annetamine on üldse keeruliseks tehtud, sest nendel on aed ümber. Potsud ka väga julgustavad pole, eriti kui vaadata otse pea kohal kõrguvaid mügarikke, ning ma tõmbun eemale pilti tegema.
Siis tagasi kose juurde ja siis basseini juurde. Loputan bassus jalad ära ja testin siis, kui sügav vesi on. Umbes põlvini. Ujumine jääb seega siiski ära ja vihma hakkab ka sadama. Jään puude alla saju lõppu ootama. Kui asi veidi vaibub, alustan märksa mudasemat koduteed. Lähen ühest majast mööda, naeratan uudistavale pererahvale ja kiirustan edasi. Vihm aga tegi eelmise hooga vaid soojenduse ja võtab alles nüüd tõelised tuurid üles. Seisan esmalt varjuga põlluservas, aga kui hoog ägeneb, vudin teisele poole "hekki" järgmise maja varju. Surun end õlgedest seina vastu kahe bambusest põiktala vahele ja hakkan endale vihmavarjule lisaks kilemantlit selga sikutama. Teisel pool seina olijad mu olemasolu ei märka või ei tee nad minust lihtsalt välja. Kui vihm veidi mahedamaks jääb, lähen edasi. Tee on muutunud veel mudasemaks ja veevool märksa kõrgemaks.
Eriti selgelt jõuab see mu teadvusse siis, kui olen tagasi kohas, kus enne oli meetrine oja. See ei ole enam meetrine. Kolm on juurde tulnud. Ja juurde on tulnud ka vee liikumise kiirust. Ma ei tee asjast esmalt suurt numbrit, sest see koht ei olnud väga sügava kallakuga. Okei, proovime. Esimene samm on poole sääreni. Teine sääreni. Kolmandat katsun varbaga ja see on poole reieni, ilma et ma jalga kindlalt maha oleks pannud. Põhi on libe. Talla alla jääb kivi. Taimed. Palju muda. Taganen välja. Ronin mööda riisipõllu serva kõrgemale, et vaadata, ega läheduses ei ole väiksema vahega koolmekohta. Mõnes kohas on vee kõrvale tõstetud risu, nagu vaarikavarred, ja see kannatab astumist küll, aga vaid seni, kuni all pole päris lahtist vett. Jääb ka see võimalus ära. Teisel pool voolavat jõge vaatab mind uudishimulikult vesipühvel ja matsutab midagi süüa. Ka vasakul pool teed pole variantigi, sest ka seal on jõgi.
Paarisaja meetri kaugusele jääb lähim maja. Otsustan minna uurima, kas Hsipaw'ni tõesti muud teed ei vii ning kas jõe ületamiseks ei ole kuskil paremat kohta. Mees ehitab hütile just uut seina ja palub viipega hetke oodata. Välja ilmub vanem mees, kes saab mu murest suhteliselt kiiresti aru. Näitan, et vesi on vööni – kas teist teed pole? Ainult üks tee ja sealt SAAB läbi, vehkleb ta mulle vastuseks. Jään nõutu näoga vaatama, kui nähtavale ilmub just sealt poolt läbi tulnud vanem naine. Naeratan ja näitan uuesti sügavat vett. Naine naeratab vastu ja näitab enda põlve kõrgusele (märksa madalamale seega kui minu põlv). Okei, proovime siis uuesti, kui tädi sai läbi, saan mina ka.
No ei saa. Vesi ulatub poole reieni ja madalamaks põhi ei lähe. Lisaks kaotan mutta peaaegu oma plätu ära. Taganen kaldale, seon vihmavarju ja plätud kaela, et käed täiesti vabad oleksid, ja proovin uuesti. Peaaegu kukun. Vihma sajab üha peale, "jõe" veetase saab järelikult ainult tõusta, A. on juba muretsema hakanud, sest kokkulepitud aja piir on möödas (hiljem selgub, et ongi, aga õnneks mitte veel paanika tasemel), ning MA EI SAA lubada kukkumist, sest seljas on kaamera ja kolme nädala fotod, helisalvestaja ja kolme nädala helifailid ning telefon. Häid lahendusi ei ole kuskil. Teen tõsiselt "ratsionaalse" otsuse, et pisaratest on kindlasti kasu. Selles on arvatavasti ka palju igatsust koduste järele, üldine pidev stress läbivast valvelolekust – mida iganes.
Kogun end ja lähen maja juurde tagasi abi paluma. Emotsioon näos räägib vist rohkem kui sõnad või viiplemised. Mind tuleb aitama vanem mees. Veekoha juures annan talle kanda oma seljakoti. Vette lähen tema käele toetudes. Edasi liikudes jõuab vesi kiiresti puusade kõrguseni. Komistan libedal põhjal korra, kuid õnneks ei kuku. Ja olemegi teisel kaldal. Pakun talle raha, kuid ta keeldub sellest. Tänan teda. Ta naeratab mulle ja näitab käega – kõik on korras, mine-mine. Lähen.
Varem rahulikul prügimäel, millest tee läbi viib, on kaks koera. Mõlemad hoiavad küll kümmekonna meetri kaugusele, kuid võtavad sisse selgelt ründevalmis positsiooni ja urisevad. Seda veel vaja, ma olen niigi täiesti tühjaks pigistatud. Urisen vastu. Nad tõmbuvad veidi kaugemale. Kui edasi kallakust kalmistute poole lähen ja tagasi vaatan, näen neid tõusul mind pilguga saatmas. Kambodža kogemuse kordumist ma ei taha ning kui meenutada, kuidas Sittwes õpetajanna purelevate koerte tõttu kõrvaltänavale oleks läinud, siis on parem neid endast ükskõik mis moel kaugemale hoida. Algatuseks sobib ka urisemine.
Taastun kogu õhtupooliku hotellis. Lennart Meri uinutaval-kulgeval tekstil on teraapiline mõju.
Õhtul tuleb plaan proovida shani kööki. Mis oleks parem kui midagi kohalikku pottide ja pinkidega turu kõrval? Esimeses kohas pakutav on selgelt seisnud ja jahe. Teises kohas tõstab sõbraliku olemisega tädi küsivalt nuudleid õhku ja näitab kana peale. Midagi väga vapustavat ei tundu olevat, aga noh, välimus võib ka petlik olla ju. Noogutame. Näitame, et kaks. Istume lauda ja jääme ootama. Noorem tüdruk võtab külmast pudeli vett ja toob selle koos tassiga lauale. Vesi on kohalik plastpudelisse kallatu, tasse üks. Me ei saa seda juua. Näitan, et me tahaks selle asemel hoopis teed. Tädi naeratab, toob kannu ja kaks tassi lauda. Siis jõuab lauda ka toit – riisi, mitte nuudlite peale läigatatud kana ja teisest pajast tumedamat tooni liha. Kana on küll surnud varem kui nii mõnigi teine, mida oleme söönud, aga see teine liha ... tundub, et sinna on pandud selle looma kõik osad, mis pole kont. Teel Hsipaw'sse sõime bussi sõidupausi ajal tee ääres ühes söögikohas ka sellist asja, aga see oli hea. See siin on sügavalt imelik. Asjale paneb eriti hea punkti lauale toodud supikauss, millesse on pandud kaks lusikat. Mitte teineteise sisse, nagu mõnikord ühte toitu nõud toetatakse, vaid üks on A. ja teine minu poole.
Ehk olen ma paranoiline või midagi, aga kui see ei ole märk, et meie kui turistid pole siia teretulnud, siis mis veel seda on? Me oleme varem saanud vabalt inglise keeleta hakkama ja alati on püütud näidata enda parimat – turisti saab alati rohkem lüpsta, ja eriti just siis, kui ta on rahulolev. Siin aga ... ma ei teagi. Kas meile antakse sellega märku, et nad ei taha meid siia, me püüame oma siinolekuga veel enam võimude tähelepanu, kui nad niigi teenimatult saavad? Igatahes tunda on mingeid allhoovusi, millest meil pole aimugi, kuid mis on kindlasti kokkupõrgete ja võimumängudega seotud. Mul on sellest sügavalt kahju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar