Pole muret, kui pole teed

23. juuli
Pankami küla – Namtoki kosk Hsipaw

Tulen tuppa ja eesruumis taskulambi valgel sandaale jalast võttes näen midagi pruunikat põrandalaudade vahele plagamas. Hm, prussakas? Ma parem ei mõtle selle peale. 

Liigun tahapoole. Kõik magavad. Ma äratan A. oma kobistamisega üles. Otsin pikki varrukaid ja üritan süsteemile pihta saada. A. märkab mu veiklevas valgusvihus seinal prussakat. Mitte nii suurt kui Nyaung U-s, aga no selgelt head rammusat. Mina ei julge teda tapma hakata ning alatu naabrite juurde puhumine ei tähenda seda, et ta pimedas tagasi ei hiili. Ajame oma ropendamisega üles ka hispaanlanna, kes putukat samuti tappa ei julge, aga on surnud versioonist vägagi huvitatud. Haaran oma tossu ja äratame üles teise hispaanlase, kes on unisusele vaatamata täpse käega. 

Magamine on pärast seda hüplik (hommikul selgub, et ma ei olnud ainus, kes väga hästi magada ei saanud). Pakin end tekki ja topin tekiserva enda alla, sest neid elukaid on kindlasti veel. Öö on üllatavalt külm. Peal on vatitekk, seljas pikad püksid ja pluus, ja ikka on jahe, nii et tekk tuleb üle pea tõmmata, et saaks hingata soojemat õhku. 

Hommik on varajane. Enne päikesetõusu alustab kuskil väga lähedal kiremist kukk, kes vürtsitab oma ebameeldivat lauluhäält katusel laamendamisega. Püüan magada, kuid asi muutub aina absurdsemaks, nii et ajan riided selga, tervitan külalistetoas särtsakat külavanemat ja ta naist ning lähen siis jalutama. 

PÜHAMUTAGUNE. EELMISE PÄEVA ANNETATUD ÕIED.



Küla on vaikne. Teen tiiru tänavatel, paar pilti ja liigun siis sinnapoole, kust kostab "hommikupalvuse" hääli, mis üle kogu küla kaiguvad. Nelinurkne ruum on paksult inimesi täis. Naised tunduvad olevat ühel ja mehed teisel pool. Pisikesed teevad, mida tahavad: mängivad lilledega, kellelgi on mängu-kõrvahark, mida ta teistega jagab, jne. Teismelised tüdrukud palmitsevad juukseid patsi ja võrdlevad tamein'e. Vanemad kutsuvad neid jõudumööda korrale, aga tagumistes ridades käib sellele vaatamata oma asjadega sebimine. Vahepeal on koos laulmise kohad. Mõned, kellel käed palveks kokku pandud, ärkavad siis ja hakkavad unise näoga poolvidukil silmi kaasa laulma. Mõned ei katkesta oma vestlust ka selleks ajaks. Jutlustaja hääl katkeb vahepeal. Väike köhatus, ja monotoonne retsiteerimine võib jätkuda. 

Tulen tagasi majja, heidan mõneks ajaks pikali, kuid tekkinud köha segab teisi uniseid ning nõuab teed. Ja seda saab eesruumist. Liitun külalisteruumis teejoojate seltskonnaga ning vahetame hulgaliselt naeratusi ühist keelt meil ju pole. Tee on soe ja mõnus kange, kergelt suitsuse tooniga. A. ärkab samuti üles ja liitub. Meie juures võtab istet ka giid, kes vahepeal kõrval silma looja oli lasknud hommikul nägin ma teda küll , ning uurib, kas meil Eestis on ka sarnaseid pidustusi. Räägime laulupeost ja selle taustast ning võtame taas välja kaardid. Giid tõlgib osa teksti külavanemale. Tundub, et sada tuhat inimest mitu päeva koos laulmas on päris muljetavaldav.

Jõudumööda ärkavad üles ka teised. Hommikusöögi ajal on pererahvas täiendust saanud kahe tüdruku näol. Selgub, et külavanema pojapoeg (?) leidis endale eile peolt silmarõõmu ning täna tuli tüdruk sõbrannaga külla. Võluv. :)

Pakime tagatoas asjad kokku. Hispaanlane leiab meie toapoolelt, otse enda kõrvalt madratsi ja seina vahelt suure jässaka kehaga heleda ämbliku, kes on seal ilmselt mõnda aega olnud. See on märksa suurem kui Mrauk U-s kohatu. Teeme temast kordamööda pilti ja heidame pakkides pilgu aeg-ajalt sinnapoole, kus ta seinale tardunud on. Õnneks ei ole tal täna jalutamise tuju.

Tagasitee koju läheb mööda teist mäeveergu. Laskumine on kõvema kaldega. Ühel hetkel liitub uus tee eilsega ja siis jätkame juba teada teed.

MÄGIRIIS

TAAMAL OLEVAT TEIST TEED MÖÖDA ME EILE TULIME


Hispaanlanna ja belglanna jäävad tahapoole suhetest jutustama, A. ja hispaanlane võtavad läbi esmalt psühholoogia ja siis füüsika, ning prantslased on tagapool nagu ikka ja pildistavad. Haagin end giidi sappa ja jään temaga vestlema. Muu jutu sees uurin ka oma tundmuse kohta, et me pole Hsipaw's teretulnud. Ta arvab, et ju oli lihtsalt suhtlemisprobleem, sest kohalikud pole harjunud välismaalastega asju ajama. Ta mainib ka austraallannat, kes valis oma kohviku avamiseks just Hsipaw, sest see oli kogu riigi kõige sõbralikum linn.

(Remark. Pärast Eestisse naasmist juhtusin ThornTree postitusele, mis andis meie veidratele tundmustele Hsipaw's hoopis uue nurga. Ma olin eelnevalt kuulnud, et Hsipaw on olnud ebastabiilne piirkond, kus veel valitud aastad tagasi inimesi arreteeriti. Üks Yangonis kohatud naine rääkis, et omal ajal on seal üle kuulatud ka turiste. Küll aga võib pärast selle postituse lugemist mõningatele seikadele (peale siin mainitute) selgelt teise tähenduse anda kui "nad ei ole turistidega harjunud". Samas – sajaprotsendilist kindlust selle tõelevastavuses pole. Ükskõik, mis tõde ka ei ole, tekitab see minus sügavat kurbust.)

Kose- ja ujumishuviliste tõttu teeme põike sama kose juurde, kus ma juba olen olnud. Otsetee tähendab sellist teed, mida ma varem pole näinud. (Esmalt peaks ära märkima, et me oleme selleks hetkeks juba paar tundi kõva tempoga laskunud.) Kõigepealt ukerdame diagonaalis mööda pehme mullaga suhteliselt lagedat põldu alla. Kuna saab selgeks, et seda teed pole keegi ammu kasutanud, hakkab meie giid järgmiseks läbi rohelise lihtsalt teed rajama. Rada on olemas, aga üle pea kasvavate taimedega nii paksult kaetud, et sealt ei saa lihtsalt läbi astuda. Džungel noh.

 
ALGATUSEKS VÄIKE PALMISALU (JA SELLEGA KA PILDID LÕPEVAD)

Liikumine on tohutult aeglane, sest taimede murdmine on paras rassimine ja kallak libedal mullal järsk. Meie kaheksane kolonn vajub vaikselt pikemaks. Jään päris lõpus olevate hispaanlaste ja ees liikuva grupi vahele ning püüan enne tõsisemat laskumist paar kaadrit. Eespool on kuulda kõva sahistamist ja murdmist ning allapoole liikudes kõlab ees hüüdeid, kus ei tohi rajast kõrvale astuda (ühes kohas näiteks on pealtnäha täiesti ohutus rohus sügav auk), mida ma siis isekeskis puta'tades laskuvatele hispaanlastele edasi hüüan. Mingis kohas on 45-kraadise nurga alla laskuval teel vaja ületada 120 sentimeetri kõrgusel üle tee vajunud puuront, mis on paksult sipelgaid täis. Kes ronib üle, kes otsib kõrvalt oksalt tuge – igatahes sipelgad lähevad üha vihasemaks. Üleastumine on võimatu, nii et vinnan end ülikiireks hetkeks oksale, heidan jalad teisele poole ja kukutan end siis kallakust alla. Mitte väga nõtke ega graatsiline, aga tigedate sipelgatega pole nalja. Selline läbi kasvava metsa tungimine on tõsiselt lahe elamus, aga ausõna, üle poole tunni sellist värki teha ei tahaks. 

Jõuame kose juurde, mina ohkan tulevasele ojakesele mõeldes (kurat teab, kas siin on vahepeal vihma sadanud) ja jätan jalad langeva joa alla lompi likku. Tuleb välja, et ujuda saab otse kose all. Üksi ei oleks sellist asja julgenud niikuinii teha, esiteks ei oleks pähegi tulnud, et peaks paari meetri kaugusele langevast veest ronima, ja teiseks oleksid hoovused muretsema pannud. Hoovused ongi tugevad, aga kui hoida ennast ettepoole, on täiesti võimalik ujuda. 

Kodutee läheb probleemideta. Giid jääb tahapoole prantslasi utsitama, mina liigun teistega põldude vahel edasi. Paari päeva tagune jõgi/oja on väiksemaks jäänud, kuid palju suurem kui siis, kui ma seda esimest korda kohtasin. Toetume külast kaasa antud bambuskeppidele ja ronime üle kivide teisele poole. 

Kümmekond miili palaungide juurde ja 12–13 miili tagasi on oma töö teinud. Võtan õhtu vaid endale. Esmalt väike hüpe sellesse jõeäärsesse kohvikohta, millest belglanna rääkis. Täielik vaikus banaanikeeksi ja sinepiõieteega. Olen jõe ääres ainukene klient. Jumalik. Vaade on suitsune, ümbruskonnas põletatakse parajasti hulgaliselt puid. 



Lahkudes satun jutustama koha omanikuga. Austraallanna (seesama, kellest giid rääkis) müüs selle koha talle juba kolm aastat tagasi, nii et see koht on nüüd kohalikes kätes. Mees lööb mu täiesti pahviks. Ta mitte ainuüksi ei tea, kus asub Eesti, vaid mäletab ka eestlasi. Umbes viis aastat tagasi töötas ta giidina ning sattus juhtima ka eestlaste gruppi. Naljakas küll, aga eestlased jäid talle meelde oma eriti halva inglise keele oskusega. Muigame ja ma soovin talle ilusat päeva jätku. 

Õhtusöögi teen birma köögis. Olen vastik ja kõik, aga silma jäänud shanide koht on liiga kodukootud (homme ootab ees ikkagi seitsmetunnine rongisõit, kus ei saa oksendamise luksust lubada) ning kahes väiksemas hiina kohas ei tundu üldse elu olevat. Suure tee nurgal olev klassikaline birma pada-nurgas-koht on aga kenasti lahti ja tegus. 

Pöördun ukse taga pikutavate naiste poole sooviga midagi süüa. Nad vaatavad arusaamatuses ringi ning viipavad vanema ja ümarama poole. Selgitan uuesti, mille peale naine raputab pead. Iseenesest vaheldus ebaselgust väljendavate jah'ide reas on tore, aga kui söögikohas öeldakse ei, siis ei oskagi nagu midagi teha. Ma jään veidi rivist välja lööduna seisma, kuid ei anna nii lihtsalt alla. Küsin, ega neil pole menüüd. Juurde astub kolmas naine, kes liigub pottidega leti poole ja märgib: "Chicken curry 2000 kyats". Okei, sobib. Tellin ka pudeli vett. Kui nad kraami lauda toovad, küsin, kas saaks ka suppi ja kõike muud, mis neil seal tavaliselt ikka on. Thanaka'ga end tõeliseks näriliseks võõbanud naine saab hullu turisti jutule pihta ning loetud minutitega on mu ees kümmekond suuremat ja väiksemat kaussi. Osa kraami on ka päris uus, aga kõik on harjumuspäraselt väga hea. Teen nii, nagu Sittwe's meie võõrustajanna ütles – näitan, mida ma võtsin, ja selle eest ka maksan. "Dže-zu be" lööb kõikidel naistel silmad särama. 

Õhtul saame võõrastemajas teada, et homne rong võib ära jääda. Omaniku jutu järgi oli rong täna Lashio ja Hsipaw' vahel rööbastelt maha jooksnud, ühe töötaja sõnul oli vesi tee kaasa viinud. Hommikul kell 8 saame igatahes targemaks. Samas jääme magama veendumusega, et rongi arvatavasti ei tule.

Kommentaare ei ole: