Buss ei ole siin lihtsalt buss

17. juuli
Nyaung U – Mandalay

Hommikul bussijaamas ootab meid siis ees buss, mis peaks meid viima Mandalaysse. Konditsioneeriga ja puha, lubati. Alguses ei see me kuidagi pihta, kuidas see buss konditsioneeriga on, sest seda ei paista kuskilt. Aga see tõepoolest on olemas (mis sest, et poole sõidu ajal välja lülitatakse). 

Sõit on ebamugav nagu ikka. Aga võiks olla hullem. Paneme kotid keskel olevate uste juurde, üks pool ongi reserveeritud pakkidele, sest uks lahti ei käi. Fikseerime kodinad kuidagi ära ja pärast, kui neile enam ligi ei saa, vaatame, kuidas nad vaikselt lahti loksuvad. Lõpuks ei ole neid teiste pakkide alt enam nähagi ja jääb vaid loota, et kogu see kraam, mis sinna peale laotakse, liiga raske ei ole. 

NO ALGUS ON VÄHEMASTI ILUS...

Inimesed on endale koha ostnud ka vahekäiku ja istumiseks jagatakse välja pisikesi plastmassist taburette (pildil torn näha). Kuna iga pehme tooli omanik on oma istme eest bussi seisukorda arvestades kuninglikult tasunud, tuleb nendes suhtes kaastunne alla suruda. 

Koos peatustega põrandal istujad ja viimaks ka püstiseisjad vahetuvad, kuid suund on ikkagi lisandumise poole. Samas suudavad nad sellises asendis isegi magama jääda. Kui on variant, kas sõita nii või üldse mitte, pole vist tegelikult valikut. Nagu ma aru olen saanud, on need, kes saavad nii pika sõidu ette võtta, niigi rahaliselt paremas seisus. Kurb. 

Meile suhteliselt lähedal istuvad noor naine ja mees. Naisel on süles laps, keda ta vahepeal bussipõrandal imetab. Mõne aja pärast hakkab ta vaikselt oksendama. Kõikidele bussis olijatele on välja jagatud pisikesed kilekotid, nagu näha, pole mõeldud prügi jaoks (seda saab ju igal hetkel niisamagi aknast välja visata). 

Mandalay (loe: mandale(e), e selline pooleteisetähene) tervitab jubeda liivasuse ja tolmuga, laiade tänavate ja esimese välja valitud hotelli täisolekuga (uskumatu). Tuleb teha kompromisse. Teine hotell veidi eemal on lakooniline, toas lendab paar sääske (mitte kauaks), kuid pole ka suurt midagi kurta. 

MANDALAY KESKLINN. VAADE HOTELLI RÕDULT.

JA NÜÜD VEIDI MADALAMALT. KUKK JA KANA. :)

Sööme õhtusöögi shani toidukohas kõrvaltänaval. Hind 2600 kyati. Midagi kodust ja toredat selles paigas. 

Tänavatel liigub ringi palju moslemeid ja shane. See piirkond peakski olema shanide piirkond, moslemite rohkus on seotud tähtsa mošeega kohe kõrvaltänaval (kui lähedal täpselt, selgub hommikul, kui päike tõuseb). Valged mütsid, tumedad habemed, pikem kasv, tõsisemad. Vahepeal näeb ka harjumatult naeratusi. 

Õhtul lähen kõrvaltänavas asuvasse Shwekyimyinti paya'sse (1167) veidikeseks jalutama. Õhtu on vaikne, inimesi vähe. Istun maha päevikut kirjutama. Sealsamas kõnnivad inimesed ümber puu, kummarduvad vahepeal ja nopivad midagi maast. Mu kõrvale istub pisikene tüdruk – tema käes on pisikestest kollastest õitest "kootud" keed. Seda nad seal siis teevad. Vaikne. Huvitav, kas see läheks meditatsioonina ka kirja? Tuulekellade helin ilmestab seda hästi. 


Kommentaare ei ole: