Mandalay–Hsipaw
Taas 19. juuli. Taas sünnipäev. Taas kodust eemal.
Teekond Hsipaw'sse (loe shanipäraselt si-poo, birma versioon: thib/poo) on mõnusalt meeleolukas. Esiteks buss. Sõiduk on vana ja kiibakas. Esialgne rõõm, et oleme saanud kohad ees, mis peaks tähendama enam jalaruumi ja ruumi kottidele, kustub kiiresti. Toolid on asetatud metallraamile ja maast just-just nii palju kõrgemale tõstetud, et kohalikud saavad õhus varbaid liigutada ja turistid varbad vaevu maha toetada. Päris lõbus jah? Pole nii muigama ajav midagi, kui selgub, et toolid on kaetud paksu tumeda nahaga, nii et täidis ajab selle punni (=libiseb), hirmus pisikesed ka kohalike jaoks ja sõit koosneb pidevast pidurdamisest. Hsipaw'sse peaks selles värgis jõudma seitsme-kaheksa tunniga. Meie teeme veidi alla kuue tunniga.
Mandalayst välja sõitnuna kogub kräula kõvasti kiirust ja tormab mäkke. Maastik on võimas. Mäed on lopsakad ja rohelised. Vahepeal paljastuvad mitmesugused kaevandused. Tee ääres on hulgaliselt pisikesi putkasid ja maju. Teed on rängalt käänulised ja juht on tõeline proff. Nurgad võtab ta just täpselt servapidi, suudab ohtlikele olukordadele kiiresti reageerida, ühesõnaga värk toimib. Samas on teda õnnistatud mitme talendiga. Kui ta laseb peale pähkli- ja durianimüüja, saab ta endale koti durianit muidugi priilt. Samas ajal, kui ta durianit sööb, endale järjekordset rohelist beetlipakki suhu topib või jutustab, suudab ta käänulisel teel ka märkimisväärseid manöövreid teha. Mnjaa...
Teel on rohkelt rahasaajaid, kui selgelt ja lihtsalt öelda. Bussisaatja sätib raha valmis vähemalt viiele-kuuele. Lisaks tulevad teel olevad punktid, mis paistavad välja kui kiirteemaksukogumisputkad – kui seal oleks kiirtee. Aga pole.
Vahepeal jäävad ette külad, kus tee ääres astmelistel puulettidel müüakse hulgaliselt hiiglaslikke durianeid. Huvitav, kas on hooaeg või on see kohalik spetsialiteet?
Hsipaw'sse jõuame äkki. Kõik lähevad uksest välja ning meie ja veel kaks turisti (hollandi tibid, kes kohtusid juhuslikult Yangonis) jääme nõutu näoga istuma, sest ees peaks olema justkui poolteist tundi sõitu. "Sipoo?" teeb üks neist juhi suunas küsiv-nõutu näo. "Sipoo! Sipoo!" muheleb juht. Okei, kohal.
TURU TÄNAV, VAADE JÕE POOLT
Jätan A. turu juurde teemajja asjadel silma peal hoidma ja teed luristama ning lähen kolme öömaja vaatama. Linn on väike ja need peaksid kerge vaevaga kätte leitavad olema. Thazini tänavat pidi üles ja paremat kätt peakski asuma esimene neist. Aga no seda ei ole seal. Ootan paar minutit linna lõunaosa läbiva Lashio maantee ääres varjus väikse sabina lõppu ja asun siis otsima. Noored kutid näitavad, et kolm-neli tänavavahet teisele poole. Marsin näidatud suunas, aga ei näe ikka midagi. Jään nõutult vaatama, kui kõrval pargis puu all mingi vanem mees tere hüüab ja käega viipab. Lähen tere ütlema ja nõu küsima – nagu varemgi olen teinud –, aga vanamees tõmbab mu vastuseks ulatatud terekäe äkiliselt enda poole ja haarab sellest kinni ka teise käega, lisades juurde, et ma võin tema juurde maha istuda. Mida kuradit?! Olen õnneks kõndimisest piisaval higikihiga kaetud, tõmban käe haardest välja ja taganen kiiresti.
Leian suhteliselt nördinuna esimese öömaja, Nam Khae Mao Guest House'i üles. Hoone on roosa ning sellest, et seal majutust pakutakse, ükski ingliskeelne silt küll teada ei anna. Omanik tahab muidu täitsa korraliku toa eest saada röögatud 20 000 kyati või 30 dollarit. Erm...
Nüüd teine öömaja. Kaart näitab, et tuleb sama tänavat mööda kahest kirikust mööda minna ja Mr. Kid Guest House ongi käes. Einoh, oleks see vaid nii lihtne! Taas ei ole otsitut. Annan alla, kui ühes söögikohas kolm aitajat korraga kolmes eri suunas näitab. Tee või pilti. Seejuures kui alguses neid tervitasin, et nõu küsida, ütles esimene aitaja vastuseks: mida? Ta sai alles hiljem aru, et see tervitus oli. Kohalikud on siin tõesti lahked, jajaa.
Lippan A. juurde tagasi, teen asjade käigust ülevaate, lonksan tassi teed ja lähen Mr. Charlesi Guest House'i otsima. Vähemasti ÜKS koht on ka õigesti märgitud. Kahjuks on tal vaba vaid laetuulikuga tuba, milles on üleval värske laki lõhn (see tõmbab tagasi, kui aknaid kogu aeg lahti hoida ja fan välja vajutada, avastame hiljem). Pole hullu, kui parem tekib, teeme hüpeka.
*
Autojuhid on siin eriti armutud. Liiklus on umbes sama tihe kui Nyaung U-s, aga mina küll rattaga siin ringi liikuda ei julge. Mööda sõitvad autod törtsutavad signaali ja võtavad mööda täiesti kõrvalt, kui ei ole piisavalt kiire tee äärde mutta hüppama. Teel liigub massiliselt rekkaid ja busse. Sellise paksu liikluse põhjuseks on majandus. Hsipaw'd läbib Mandalay–Lashio maantee, mis on peamine kaubandusühendus Hiinaga...
KUIVAB
Naeratustega ollakse kitsi. Eriti tõupuhas näide on linna keskel asuva peaaegu et supermarketi kassapidaja, kes sügavalt põlgliku ilmega meie 1000-kyatisest 250 kyati tagastatavat raha välja otsib.
Mulle hakkab tunduma, et siin on rohkem allhoovusi, kui ma arvata oskan. Tänavanurgal igavleb päev läbi mundris mees; kui me õhtust sööme, sõidab söögikoha eest neid läbi terve kastitäis. Keegi kohalikest ei taha väga juttu ajama jääda. Kas turiste siia üldse tahetakse? Ma ei tea.
Kuna on sünnipäev, siis peaks täitma lubaduse võtta üks kõne. Ei tundu väga keeruline, lihtsalt küsid, kui palju maksab, ja peaks toimima. Teoreetiliselt. Praktiliselt on asi aga veidi keerulisem. Esiteks saab helistada. Tore. Helistada saab ka Eestisse. Parem veel, kui Mrauk U-d meenutada. Ära tuleb öelda ainult see, mitu minutit kõneaega ma osta tahan. Kui aga praktiliseks helistamiseks läheb – siin käib see nõnda, et Hsipaw'st võetakse ühendust keskjaamaga, kes siis võtab ühendust Eestiga ja ühendab kaks otsa omavahel ära –, selgub, et Eesti on nii eriline maa, et kutsuv toon saadakse küll kätte, kuid kõne katkeb. Nii et mu ärev neelatamine kogu selle viieminutise tralli ajal läheb täitsa tühja. Hotellis lohutatakse mind, et ehk on mõtet proovida uuesti veidi hiljem, kui pahalased pilved veidi vähenenud on, aga sellestki pole suurt abi. Liiga eksootiline riik, varem pole neil sellist asja juhtunud. Tore teada. :S
Õhtul käime läbi linna lõunaservas asuvast Mahamyatmuni paya'st. Veidi üksildast olemist ilmestavad seina äärde pandud kaks trooni. Täna ei ole ainuüksi lihtne 19. september. Täna mälestatakse Aung Sani mõrva 1947. aastal. See meeldetuletus saabub siis, kui paya'st välja oleme astunud, vihmasadu muutunud ülitugevaks ning kõrvalasuva paya külalistehoone restaureerijad on meid sisse tassikesele teele kutsunud ja viibanud kaugemal saali nurgas asuva teleka poole, kus näidatakse bogyoke (tõlkes kindral) kõnesid koos videolõikude ja piltidega.
TERMOS, KAKS TASSI ALTARIPOODIUMIL JA MUSSOONVIHM
Aung San (1915–1947) on Birma riigi ajaloos vastuoluline isiksus. Tema mõrvarite taust on hägune. Kuigi siiani pole leitud veenvaid argumente, et selle taga oleks olnud poliitiline rivaal Ne Win (kellele Aung Sani poliitiline mantlipärija U Nu mõnda aega võimul olnuna riigi "stabiliseerimiseks" üle andis), pole selge ka vastupidine. Praegu on 19. juuli rahvuslik leinapäev, mil Yangonis avatakse üheks päevaks Märtrite mausoleum ja korraldatakse riiklikke leinaparaade. Samas on tema tütar daw Aun San Suu Kyi demokraatlike vaadete pärast ligi 15 aastat koduarestis veetnud (kuni mullu valimiste ajani novembris, mil ta taas vabadusse lubati). Jääb mulje, et Birma rahvas hoiab mälestust elus lootusrikkalt tema tütre poole vaadates ja riigil on (veidi hambaid kiristades) motivatsioon ülistada märtrit, kes "Birma iseseisvuse eest oma elu pidi kaotama".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar