Palaungide poole peole

22. juuli
Hsipaw – Pankami küla

Kell 9 oleme värava juures pingil nagu kokku lepitud. Kõigepealt saabub belglanna, kes räägib, kuidas tal Ameerikas eelmised matkasaapad ära varastati ning milline oli tema nädalatagune retk Kalaw'st (loe kaloo) Inlesse. Põnev kuju. Vastaspingile istub hispaania paar, kes, selgub, on siiski kataloonlased. Ning kolmandana liitub vanem prantsuse paar. Nii et rahvusvaheline seltskond. Meie teejuhiks on neljakümnendates giid, kes räägib vapustavalt head inglise keelt. Selgub, et temas on segunenud shani, kareni ja hiina veri. Hariduselt on ta ajaloolane, kuid tegutseb peamiselt giidina ning käib vabatahtlikuna kaugemates külades inglise keelt ja muid aineid õpetamas. Viimati oli ta mägedes kaks kuud. Uskumatu kuju. 

Alustame ekskursioonipoolt juba linnast. Esmalt viib tee meid mööda nuudlitehasest. Saame kiire ülevaate, kuidas riisist jahu saadakse, nuudleid masinaga vormitakse ja kuivatatakse. Shani nuudleid tehakse erinevalt nn hiina nuudlitest käsitsi. 



Teisel pool teed on hoone, kus valmistatakse ubadest plaate. Lihtsalt ja selgelt öeldes. Oapasta määritakse ringjaks, lastakse kuivada ja müüakse siis maha. Shani köögis on oad enam-vähem kogu kokanduse kese, neid kasutatakse pastana toitudes, purustatud plaatidena salatis, suupistetes ja mujal. Pasta maitse on küll suhteliselt ebameeldiv, aga eks see ole harjumuse asi. 


Edasi liigume juba linnast välja riisipõldude vahele. Giid annab enne teada, et alguses jäävad meile teele ette shani külad ja mägedes algavad palaungide külad. Astume ühe tädi juurde sisse ka, et näha, milline näeb välja tüüpiline shani maja. Ruumijaotus on lihtne: kogu elamine asub esimesel korrusel, esimene ja suurim ruum on külalistetuba (seal võetakse külalisi vastu ja veedetakse aega), selle kõrval on eraldi ruum köögile ja magamistuba. Külalistetoal on poolkorrus, kus süüakse hommikust. Altar Buddhale on hoone sees. Tavalised inimesed ehitavad hoone bambusest, katuse moodustavad spetsiaalsed kuivatatud kõrtest tehtud vihtade kihid. Seinad vahetatakse välja paari aasta tagant, katus kümne. 

RIISIKORISTUS

MITTE SUVALINE KAKTUS. DRAGON FRUIT'IDE OMA.

PIPRAPUU

MIDAGI TUTTAVAT – KÕRVITS

SEE ON KA MIDAGI SÖÖDAVAT

Nagu näha, jääb tee peale palju söödavat. Põhimõtteliselt on enam-vähem iga taim mingil moel kasutatav. Lugematute muude roheliste värkide seas näeme ära ka juba kordi ja kordi suppides ja salatites kohatud taimed nende loomulikus keskkonnas, saame mekkida kohalikku "sinepit", mis kasvab samuti lihtsalt tee ääres. Koriander, mida mina olen näinud ainult peenrataimena, on täielik umbrohi, mida leiab suvalisest teeservast.

Kuuleme ka veidikene Birma ja Shani suhetest. Shani osariigis õpitakse aineid birma keeles. Shani keelt õpetavad lastele nende vanemad ja vanavanemad. Ka Shani osariigi piirkonnad kannavad paralleelnimesid: Hsipaw ja Thipaw, Maymyo ja Pwin U Lwin. Sellest paralleelsusest annavad märku ka tee ääres olevad sildid, mis on nii birma kui ka shani keeles. Palaungide juures lisandub palaungide keel. 


Järgmisena läbime 80 majaga San-pei küla, mille kohta giid märgib, et kahe-kolme lapsega pered on seal väikesed ning nelja-viiega suured. Siis tuleb Pa-pei küla ... ja siis kaotan ma külanimede juures juba järje. Kui ühe küla juures hingetõmbepausi teeme, uurime, kuidas neil siin kõrgemal lumega olukord on. Olukorda pole. Giid mainib lõbusalt, et talle meeldiks väga suusatada ... aga järgmises elus. 

Saabuvast külast annab siin märku kahest vertikaalsest ja horisontaalsest puulatist moodustatud "värav". Üks neist on küla läbiva tee ühes otsas ja teine teises. Külla saabunud inimene jätab sellest väravast sisenedes selja taha kurjad vaimud, kes võisid teel külla end külge haakida.

Viimases shanide külas peatume ühe poekese juures, et veevarusid täiendada ja teed juua. Giid hoiab mingil põhjusel selgelt tahapoole ja lihtsalt kuulab-vaatab. Natukene veider on, kui kiiresti kaldub jutt siinselt reisilt kõigi isiklikule elule ja arutamisele, kuhu järgmiseks edasi minna plaanitakse. Samas...

KÜLA KAITSE-NAT'I PÜHAMU. 
SIIN ON ERINEVALT "MADALAMAST BIRMAST" VAID 9 NAT'I.

Ja siis algabki viimane kaks-kolm tundi matka läbi looduse. Tee on punakas, mäed võimsad, loodus lopsakas. Vahepeal on jalgade puhkamiseks katusega bambuslavatsid, nagu neid siinkandis ikka leidub. Õnneks pole sadanud ja tee ülesmäge ei libise vähemasti tagasi. Samas huugab päike kogu aeg lagipähe. Meil on ilmaga vedanud. 

Ühe tigedama tõusu lõpus tervitab meid mäeveerult alla voolav allikas või jõgi, mis koos kõrval asuva bambusvarjualusega moodustab suurepärase terviku. Oleme kõik higist läbi vettinud ja võimalus tagumikku veidi maha toetada on midagi tõeliselt head. Laseme nahal õrnas tuules jahtuda ja lihtsalt lõõtsutame. Mäeveerult tuleb üles kaks mootorratast. Peole, märgib giid. Mõlemad on lastitud kahe inimese pluss hulga nodiga. Ka motikad pole sellisest tõusust just vaimustuses olnud, nii et nad jäetakse seniks seisma, kuni sõitjad end veega märjaks ladistavad. Siis lasevad nad vett kilekottidesse ja kallutavad need kuumade mootorite peale. Auruks muutuv vesi tekitab sisiseva pilve. Ja tee saab jätkuda.

Jõuame vaikselt palaungide piirkonda. Nende põline ala on teekasvatus – nad mõlemad armastavad samamoodi mägesid. Teetaimed kasvavad järsul nõlval, kannatavad tuult ja karme olusid. Sellest kasutatakse kõike: tipud valgeks teeks, noored lehed salatiks ja roheliseks teeks, suured lehed mustaks teeks (nn hiina tee), marjad šampooniks, juured kreemiks (pidavat olema mahedam kui thanaka). Taime istutamise järel läheb kolm aastat esimese saagini. Saaki andvat taime tuleb igal aastal tagasi lõigata, et ta uusi harusid ajaks. Korralikult hooldatud teepuu püsib paar inimpõlve. 

TEEPÕLD OTSE EES

Mägedes kasvatatakse ka riisi. See annab küll ainult ühe saagi aastas, aga on väga kõrgetasemeline ja kallis. Madalamal kasvav riis annab aastas kaks saaki. See kõige ilusam heleheleroheline põld, kus taimede vahel enam vett näha pole, on nädala-paari vanune. Riisi kasvatamise juures on keeruline mööda vaadata ka Hiina piiri lähedusest. Talumehed müüvad aina enam riisi Hiinasse, kus nõudlus ületab kogu aeg pakkumist ja hinnad on seega kõrged. Selle tagajärjel satuvad raskesse olukorda kohalikud linnaelanikud, kes ei jaksa tõusnud hindade juures enam kvaliteetset riisi osta. Nii ongi seis selline, et kohalikud ostavad madalama hinnaga viletsamat riisi ja talumehed müüvad kvaliteetsema kõrgema hinnaga piiri taha. 



Üllatuslikult jõuamegi veel paarist käänakust üles rühkides sihtpunkti – Pankami külla. See küla on sama vana kui selle väravas olev baanianipuu – 165 aastat. Külas on täpselt 109 majapidamist ning perede suurus-väiksus on midagi hoopis muud kui madalamatel kõrgustel: kuus-seitse last on väike pere, 11–12 suur. 

See küla on teiste palaungide küladega võrreldes erinev: siin puudub nimelt elekter. Küla peale on paar-kolm telekat. Asi ei ole rahapuuduses, vaid selline on külas endas tehtud otsus – jääda traditsioonidele truuks. Palaunge saab laias laastus jagade kaheks: nn hõbe-palaungid ja kuld-palaungid. Selle küla elanikud on esimesed. Erinevus tuleb peamiselt välja ehetes ja vöödes, keel on neil sama. Meie giid lisab, et kui shanidel ja teistel on oma piirkond, osariik, siis palaungidel on oma ala. Põhjaosas mägedes elavad peaasjalikult palaungid. 

Väikse keelekooli saame ka: tere kam-sa, aitäh – rok-mai.

Küla on imearmsa ja väga ratsionaalse ülesehitusega. Kahel nõlval asuvad majapidamised, peatee läbib neid keskelt orust. Põhiteelt hargnevad pisemad teed, mis viivad ühest majast teiseni. Majad on eraldatud oma heki, terrassi või aiaga, nii et kohati polegi näha, kuhu mõni tee kulgeb. Palaungide hoone ruumid on teistsugused kui shanidel: elu käib kahel korrusel, elutuba on eespool, magamistuba tagapool, altar õues. 








Saabume oma ööbimispaika külavanema majas. See hoone on teistest suurem ja tublisti uhkem. Laudtrepp viib teisele korrusele, kus on esik. Vasakul pool avaneb see suurde külaliste- ja elutuppa, mille servas on tulekolle. Vasakule poole keerates jäävad paremat kätt pererahva magamisruumid, vasakule koridoriga ühendatud kõrvalhoone, mille põrandale on tehtud asemed külalistele, tänasel õhtul siis meile. Külavanem pakub meile algatuseks suitsuses-tumedas elutoas teed, kuni lõuna valmib. 


See külavanem on küla juhtinud juba üheksa aastat. Iga kahe aasta tagant toimuvad külas valimised ning ta on olnud nii hea vanem, et elanikud on tahtnud teda üha uuesti enda juhina näha. Kord aastas korjatakse maksuraha. Kellel on suurem põld ja enam vara, maksab rohkem, vähem jõukad vähem. Kellel vara pole või mõni õnnetus juhtunud, see saab ühiskassast toetust. Niimoodi hoitakse üleval kogu küla: arstiabi, kooli, templit. Ka külavanema naine on oluline isik. Nad jätavad väga sümpaatse mulje. Väärikas vanapaar. 

Toit saab valmis ja me asume sööma. Minu ja A. jaoks pole suurt kokandusšokki, sest oleme sarnaseid roogi ka varem söönud. Hispaanlased on väga süvenenud nägudega, kui nad on oma taldrikusse riisi ära tõstnud – sorgivad selle põhjalikult läbi. Kui uurime, millest selline tähelepanu oma riisiportsu suhtes, ütlevad nad, et tahavad veenduda, et riis on elusolenditest puhas. Ja uskumatu, aga nende kahtlustustel on alust – kuna selline asi on meid kõiki mõtlema pannud, leiame seitsme peale paar sitikat ja päris korraliku kuumutatud tõugu (selle avastab enda riisist otse loomulikult hispaanlane). Hm...

Elutoa keskse tule kohal ripub puitalus. Giid selgitab, et selle peal kuivatatakse ube (neil pole ju sellist kuiva kuuma kui Eestis, et saaks oad lihtsalt päikese kätte panna) ning söestunud osa kasutatakse streikiva kõhu rahustamiseks. See tekitab teistes peale meie kõvasti imestust ning saame selgitada, et Eestis müüakse tablettideks pressitud sütt isegi apteekides. Sellest teemast tõukub ka malaariaennetuse teema. Meie oleme ainukesed, kes Malarone peal on. Hispaanlased ja belglanna söövad Lariami, sest see on odavam ja seda ei pea nii sageli võtma. Head argumendid muidugi piirkonnas, kus on Lariami-resistentne malaaria, aga kui see annab hingele rahu... Hindu võrreldes igatahes selgub, et kuu aega Malaronet maksaks Belgiast ostes ligi 150 eurot (võrreldes Eesti ligi 60 euroga), mis on piisav argument, et otsida alternatiive. Õnneks on kõik varustatud ka igasuguste rohkem ja vähem haisevate sääsemürkidega, mille peale kõhistab giid naerda, et siinses kõrguses pole sääskede kantavaid tõbesid tarvis üldse karta. 

KODU ÜHEKS ÖÖKS

Sätime end tagatoas sisse. Meie ööbimispaik on suur laudpõrandaga ruum, mille juurde kuulub väike riiete vahetamise ruum ning üksildane aken. Magamisasemed tähendavad kõrvuti asetatud matte, mille peale on pandud padjad ja tekid. Lihtne ja loogiline. Ajame viisakamad riided selga ja läheme teeme tiiru küla peal.

Esimene tähtis asi, mida meile näidatakse, on keset küla asuv veevõtukoht. Küla oli enne veevarustuseta, vett käidi toomas 45-minutise teekonna kauguselt. 2002. aastal ehitas ÜRO vaid oma rahadega külla kaevu. 

Seejärel jalutame mööda kõrvaltänavaid. Palaungide eripäraks on see, et naised kannavad seal senimaani omapäraseid rahvarõivaid (siinkohal peaks mainima, et palaungid ei ole padaungid, need on erinevad etnilised grupid). Meestel on see komme kadunud, kuid naistel jäänud. Mingite väga suurte reservatsioonidega võib neid punakat karva rõivaid võrrelda Eesti mõningate piirkondade rahvarõivastega. Väga suurte reservatsioonidega. :) 



Praegu, Lent'i (kolmekuune vaikne periood, mis algas Waso täiskuuga) ajal keskendub osa küla naisi mediteerimisele. Sellest, kes on teinud otsuse pühenduda usule, saab aru juuste järgi: juusteta naised on mediteerimas – peavad tsölibaati ja pühenduvad vaid vaimsele. Sellist otsust ei võta aga vastu ainuüksi naised. Kui mees keelab, siis tuleb naisel sellega leppida. 


Külastame ka kohalikku kooli. Seal on õpetajaks Namhsani õpetajanna, kes avab meile kooli uksed. Hoone on üks suur klassiruum, puupinkide juures seina ääres seisavad tahvlid, millele on midagi kirjutatud. Ühel papp-plakatil on lääne tähed, kusjuures on nooltega näidatud, kuidas tuleks tähti kirjutada. Päris ulme. 


Ka kool on loodud toetusrahadega, seekord on toetajaks olnud UNICEF. Kooli ehitamine on tõeliselt oluline, sest nõnda saavad ka ümbruskonna külade lapsed haridust omandada. Samas kaotab haridus oma väärtust, sest keskmisele põllumehele on oluline pigem tööd tegev kätepaar kui need potentsiaalsed käed kuskil eemal kallist, aga pealtnäha kasutut haridust omandamas. 

TRUMMID PUHKAVAD PEOPLATSI KÕRVAL

Astume läbi ka õhtul ellu ärkavalt peoplatsilt. Kui vihma sadama ei hakka, siis tantsitakse, lisab giid. Loodame parimat. Peopaiga kõrval asub ka küla usuline kese, tempel. Külavanem ja küla peamunk on küla tähtsaimad isikud, nii et see paik on suure tähtsusega. Templi juurde kuulub klooster, kus võivad olla ka nunnad. Peoplatsi ääres asub külalistemaja, kus saavad vabalt ööbida teiste külade elanikud, ja neid koguneb sinna tänaseks õhtuks palju. Usu poolelt saab ka asju selgeks. Palaungidel pole nat'e, on vaid väike püham koht küla piiril. Ning noviitsiks käiakse kaks korda: esimene kord seitsme-kaheksa-aastaselt umbes nädala, teine kord nii kaua, kui sel hetkel vanust on (31-aastane 31 päeva jne).

Siis õhtusöök ja ongi aeg peole minna. 

Plats on veel üpris lage. Templi poolt kostab tümpsu (mitte väga ehe või mis?). Trummimängijad teevad soojendust. Istume maha, vaatame ringi. Teen jalaga paar pilti, jään säriaja pikkust vaatama, ning leian end äkitselt põnnimäe alt. Pisikesed on totaalselt vaimustuses. Näitan ette päeval tehtud pildid, mille peale nad omavahel jutustama hakkavad, ja hüüatavad tuttavate kohtade peale. 

VÄIKE SOOJENDUS

Mis täna toimuma hakkab? Lühidalt öeldes on tegemist nn paaripaneku-riitustega. Praegu käib külakorda pidustus, kus saavad kokku eri külade poisid ja tüdrukud, et lihtsalt aega veeta, aga kaugemas plaanis ka abielluda. Tänasel õhtul võõrustab pidu see küla, nii et siin saavad oma küla poisid ja tüdrukud kokku ümbruskonna omadega. Samas ei ole see meie jaoks tavapärases mõttes tantsupidu. Tantsijad liiguvad ringikujuliselt mööda platsi ringi, nõnda et keskel on trummimängijad, nende ümber vanemad naised (tüdrukute emad), nende ümber aeglasemalt tantsivad tüdrukud ja nende ümber omakorda kiiremini tantsivad poisid. Oma tähendus on muusikal, sammudel ja lauludel. 

Pisikesed pudenevad mu ümbert laiali. Servalt asuvad esimest ringi tegema vanemad naised, kellega liituvad kohe nooremad. Riietuses domineerivad muidugi hõbeehted. Riietel on ülekaalus lillakad toonid, peaehetel valge, servast punane. Seelikute all välgub nii mõnigi kingakonts. 

NAISED ALUSTASID RINGI

Siis liitub paremalt vasakule liikunud tantsurongiga järgmine, välimine ring, mis koosneb meestest. Nad jäävad naistest veidi maha. Peamiselt kannavad nad teksasid, aga on ka longyi'sid ja päris viisakaid pükse. Teiste seas on ka eriti uhkelt riietatuid. Tõsiste kavatsustega tuldud, kuigi abielluda saab alles kolme kuu pärast. Poisid astuvad diagonaalsamme, mida ilmestab selgelt jõuline laul (giidi sõnul: siin on täna nii palju kauneid tüdrukuid), mille liidrid siin-seal üles võtavad. Tüdrukud liiguvad aeglasemalt ja keskenduvad käeliigutustele. 

... JA MEHED.

Keskses ringis on tüdrukute emad. Poisid, kes liiguvad tüdrukutest kiiremini, valivad tüdrukuid, keskel seisvad emad tütardele poisse. Tegelikult on silmarõõmud juba niigi selged, peol lihtsalt saab avalikult flirtida. Kui aga ema valikuga nõus ei ole, siis ei ole ka pulmi. 

Vahepeal lõpetavad trummid löömise. Siis kogunevad tüdrukud ja poisid vastamisi seisvatesse summadesse ning hakkavad grupiti teineteisele kordamööda laulma. Tüdrukud laulavad, et on noored ja pole veel valmis, ning poisid, et nad on ootamiseks valmis, sest armastavad. Ja siis hakkavad tantsuringid trummide saatel taas liikuma. 

Kui laulmine liiga pikaks hakkavad venima, kutsuvad trummilööjad harvade löökidega rahvast taas tantsima. Mingil hetkel keeratakse makimuusika kinni ning siis jätkuvad vaid naturaalsed helid. Õhus on aina enam ja enam toorest maskuliinsust. 


Teised "valged" lähevad ööbimisruumidesse tagasi, kuid mina tunnen, et seda õhtut ei saa veel lõppenuks lugeda. Valgustan endale taskulambiga kivist teed ja lähen platsile tagasi. Sätin end ööbimishoone serva puupingile teiste naiste sekka istuma. 

Kohalike jaoks on tantsijad platsil vaid üks osa õhtust, teine, ja kohati ehk isegi tähtsam, on näha neid, keda pole ammu näinud. Naised on noored ja sitked ning väga jutukad. "Vestlus" käib kahel tasandil: naised omavahel ja selja taga liigutavad põnnid endale teadaoleval moel omavahel. Üks naine kallutab end vesteldes ettepoole kummargile, nii et paariaastane laps jääb tema seljas meritähena vedelema. Siis heidab ta üle selja rätiku, püüab sellesse esmalt pisikese keha ja siis jalad, kohendab, tõuseb püstiasendisse – kerge pingutamine eestpoolt ja valmis. Teised kannavad kotte, mis seljale kinnituvad. Eest jooksevad üle keha kirjavööga paelad, mis ristuvad rangluu juures, kokku seotakse need selja tagant. Seljas olev laps on tohutult loomulik osa naisest, eriti kuna neid on tõesti nii palju, terve plats on nooremate ja vanemate lastega täidetud. Eelkooliealised poisid löövad südikalt kaasa ka tantsus, kuigi jalad kipuvad vahepeal veidi risti minema. 


Kõike seda saatev rütm ajab samal ajal hulluks, haarab kaasa, viskab eemale. Ma tunnen reisi lõpu hõngu. Ma ei taha, et see lõpeks. Ma ei taha, et see seiklus lõpeks. Samas tahan ma koju. See siin on nii ehe, nii eriline. Olla kõigi nende inimeste keskel keset ööd. Ma ei mõista, mida nad räägivad, kuid ma tunnen seda vaimu. Mitte ainult platsilt õhkuvat, vaid külalistemaja seintest, vaatajatest õhkuvat. Nende jaoks on see eriline päev, mis on kord aastas – kord elus? Elurõõm samal ajal nakatab ja toob hinge tõsise kurbuse. See ongi lõpu algus. Enne oli seda veidi tunda, nüüd ta karjub selles elurõõmsas hõiskamises – trummide bassis. Tähistaevases öös. Ära lõpe. Lõpe. Kodu. Ma olen katki. Teisipidi kui reisi alguses. Katki. 

Kommentaare ei ole: