Liiga ilus, et olla tõsi? Aga on!

7. juuli
Mrauk U

Vaade siinsest Happy Garden Restauranti nurgalauast on imeline. Sajab vihma, omanike põnn ümiseb kuskil põrandakorrusel laulda ja inimesed liiguvad varjude alla peitunult mööda teed. Toolid on nii kõrged, et saab õhus varbaid liigutada. Ja viimaks teisi nende teadmata jälgida. Magus "tagasitegemine" vastukaaluks pidevale superstaari-seisusele. On pärastlõuna ja seljataga on imeline päev.

HOMMIKUSÖÖK 2. PÄEVAL. OTSE EES NUUDLISUPP LEEMEGA, KÕRVAL JUBA EI TEA MITMES KÄIK, MINGI MAGUSROOG, MIS MEENUTAB KOKKU KLEEPUNUD NUUDLEID, KÕRVAL RIIVITUD KOOKOS.

Hommik algab kohaliku hommikusöögiga, mis tähendab küpse mango viile, frititud banaani tainas, kohvi, nuudlisuppi liha, maksa ja juurikatega ning praeriisi kana ja krevettidega. Kui mänedžer eile küsis, kas me tahame tavalist või kohalikku hommikusööki, ning väga laia naeratusega, mis ütles "võtke kohalik, palun-palun-palun", meid vaatama jäi, oli keeruline öelda, et ei, me tahame tavalist kohvi, röstitud saia ja omletti. Jah Rakhine'i köögile ei tulnud valuliselt, ütleme nii. Ja see tasus end ära. Naised, kes meile süüa teevad, ei suuda oma rõõmu kuidagi varjata.


MITU ZEDI'T ON PILDIL? :)

Siis rattad alla ja esimese, Shittaungi paya poole. Väljast tunduvad siinsed templid olevat kui suurtükipataljonid, noh, või midagi muud sõjalist. Rohkelt on kivi ja soomust, vorm on masajas. Väiksematest paya'dest hakkavad silma vaid rohelusest välja/esile tõusvad noolja tipu ning silinderja alaosaga zedi'd. Kaugelt vaadates pruun, lähedalt pruun rohelisega – kihtide vahel kasvab taimi, sammalt jms. Ümber rohelised mäekesed, mida palistavad jõeservad, solisevad riisipõllud, puudesalud, punaka tooniga teed, jalutavad inimesed (okei, nad teevad tööd, aga ma ei tähelda, et väga süvenenult) ning siin-seal vilksatavad mungad. Lisaks jalutavad ringi lehmad, kitsed ja koerad, vahel on neil seltsiks mõni karjus. 



VAADE SHITTAUNGILE "SISSESÕIDUTEELT"

Shittaungi paya (1535, tõlkes "80 000 kuju pühamu", tuntud ka kui Ranaung zeya, tõlkes "võidu tempel") on linnale lähedal, hall, masajas ja võimas. Sisehallis korjatakse meilt 3000 kyati, et zedi koridore meie sealoleku ajaks valgustada. Zedi's jookseb umbes kolm üksteise ümber keerdunud käiku, milles on tohutu kogus eri suuruses Buddhasid ja bareljeefide või ka peaaegu eraldiseisvate kujudena igapäevaelu ja loomi-linde-olendeid. Osaliselt on säilinud värv ja Angkor Watist tuttav lakjas ollus. Nn maapealses kambris Buddha kuju juures jookseb ringi peaaegu detsimeetrine prussakas. Madalamates koridorides on valguse läitmine hulluks ajanud nahkhiire, kes lae all paanilisi haudvaikseid tiire teeb. Vapustav arhitektuuriline ja skulptuuriline keerukus saab veelgi vindi peale, sest oleme selles kohas kahekesi, ilma teiste turistideta. Eriline paik. 






Vähemalt kolmes kohas on Buddha jalajälg, mille ta olevat astunud pärast valgustatuks saamist. See õige olevat keskmises kambris. Ka saatva peahoone laes on jalajäljed jataka'ga (robustselt öeldes Buddha eelmiste elude kirjeldus piltidena). Ühine joon on neil suurus – pikkust üle meetri. 


Shittaungi "taga" asub kyaung (klooster), võib eeldada õuel rippuvatest oranži karva rüüdest. 

TEE SHITTAUNGI PAYA JA KYAUNG'I VAHELT MÄEST ALLA

Paremal käel künkakese otsas on Andaw' paya (1521, uus 1596). See on kaheksa stuupaga pühamu, mille lõunaservast avaneb hea vaade Mrauk U-le. 

KEKSUKASTID?

Kõrval asuv Ratanaboni paya (1612) on suurema hulga stuupadega. Teise maailmasõja ajal sai see pommiga tabamuse, aga on nüüdseks restaureeritud. Mõlemad on Shittaungiga võrreldes muidugi tillukesed, põrandaks pole mitte plaadid, vaid muru. Aga nende juurde künka otsa jõudmine lubab vaadata kaugemale ja nõnda hakkab silma veel hulk zedi'sid, mäel vilgub vastu lausa kolm kullatud torni... 



Shittaungist teisel pool teed asub Dukhantheini paya (1571) ja sellest põhjas Laymyetnha paya (1430). Selle juures otsustame teha istumispausi, eriti kuna varjualuse keskel nn altaril külitab päikesevarjus kaks kitse. Jalatsid ära, väike šokk sokkide värvist (tee on vahepeal läinud läbi muda) ning aeg taas vett kallutada. Nagu muuseas triivib meie juurde mööda jalutanud munk. Meil ei ole temaga pea sõnagi ühist keelt, aga dialoog on täiesti olemas. Mis on nimed, kuidas on nägemine (tema näeb väga halvasti), kus on suur tempel, millised vägevad päikeseprillid. Kõrval võtab istet külamees ja siis veel üks munk. Kõvasti naeratamist, vestlused omavahel ja edasiminek. 


IDÜLL KITSEGA

Külateed on siin nirud. Kui on asfalt, on see auguline, kui ei ole, on kuhjaga mudaseid lompe ja riisipõldudelt vihmaga lekkivat vett. Hütid on paljudes kohtades tõstetud vaiadele. 

*

Resto omanik uurib, mida ma siin lauas nende raamatute keskel täpselt teen. Täiendan oma sõnavara: sea-má on "õpetajanna" (se-á vastavalt "õpetaja").

Sõidame mööda mitmest koolist. Kahel on sildid ka, ülejäänute puhul võib laste järgi otsustada, et ju see siis kool on. Ühel on uhke silt: Drug Free School. ?! Üle tee alustab nüüd siin just ka õhtukool tööd, märgib söögikoha omanik, laste kooris kordamist on päris hästi kuulda. 

Omanik tundub eemale hoidvat, kui maha istub vormis mees. Ta ei räägi ka temaga ja too vaatab lihtsalt ringi, istub ja vaatab. Ta ostab toidu kaasa ning läheb. Omanik hüvasti ei jäta. 

Sätin ennast samuti minekule. 

Enne koju jõudmist on plaan osta turult mangot ja banaane. Selle asemel saan hoopis mingi imeliku tsitruselise (eeldatavasti laimi) ja kobara banaane. Selle avastan alles kodus. Aga hind tuleb kokku 300 kyati. No nii 4 krooni. Pudel vett maksab sama palju. Kodu poole minnes avastan tee äärest kaks "video cinema't", teine teisel pool teed. Konkurents. Veemüüja küsib teise küsimusena pärast "kust sa pärit oled" küsimust, kas meie riigis on demokraatia.

Kommentaare ei ole: