Mrauk U
Mind võetakse teemajas rõõmuhõisetega vastu. Sea-má on saabunud oma pärastlõunast teed jooma. Võtan platsi seal kus eilegi. Teleris on parasjagu pooleli mingi põnev sari ning pererahvas lösutab seda jälgides ja omavahel jutustades söögikoha põrandal. Üks tirts triigib teleri ees matil pesu, teine ümiseb Rod Stewarti "Sailingut" (sic!). Vihma ei ole veel sadanud, kuigi kell on juba kaks. Hakkaks ometi sadama ja lööks õhu klaariks!
Täna võtsime ette idasse jäävad templid, mis asuvad veidi kaugemal. Nii et sõidupäev.
Sõiduks on teatavasti vaja ratast. Ööbimiskoha juures on rattad otsas, nii et vantsime läbi linna laenutusse, mis asub "teisel pool jõge". Nagu kõik siin, sest läbi küla jookseb hulgaliselt niresid. Seekordsed rattad on kahe piduriga, üks muidugi nõrgem, aga siiski töötab.
Esimene suunavalik on õige, teine aga metsas. Nii et mingala-ba, kuhu suunda see-ja-see-koht jääb, dže-zu be – ja edasi.
Saanud õige teeotsa kätte, ootab ees tavapärane auguline asfalt, servas rohelusse uppunud mäekesed, väiksed külad, riisipõllud nende vahel ja unistav-unine liiklus. Ühe silla juures jään korra pildistama. Minu juurde astub põnn, kes pärast tervitust ajab käe õieli ja ütleb "money". See on esimene kord siin sellise asjaga kokku puutuda. Samas ei tundu ta oma soovi täideminekus ka ise eriti lootusrikas olevat, sest minu pearaputuse peale jääb ta lihtsalt vaatama, kuidas ma pilti teen, ning tahab hiljem ka tulemust vaadata.
MONGKHONG SHWEDU
Alustame pühamu-ringi täna tagasihoidlikumalt. Pisikene Mongkhong Shwedu (1629) oma pika sissesõiduteega püüab pilku. Pargime rattad ära ja teeme ümber zedi ringi. Kõrval kitsi karjatav poiss tuleb lähemale ja on pildistamisest väga vaimustuses. Siis taas ratta selga ja Koethaung'i paya poole teele. Tee peale jääb veel üks mäe otsas asuv tempel, aga me märkame treppi sinna liiga hilja, nii et sinna see ka jääb.
Ning siis hakkab paistma midagi suurt. Kuna ma olin arvestanud umbes tunnise rattasõiduga, aga see on kindlasti õige koht, tuleb hakata vist tähelepanelikumalt jälgima, kui kaardil on märge "umbkaudses mõõdus".
KOETHAUNGI PAYA. VAADE LÕUNAST.
Koethaungi paya (1553, tõlkes "90 000 kuju pühamu") on servalt kui kindlus – pisikesed stuupad fassaadil kolmes rea kui turvis. Kivi on sammaldunud ja floorat täis, nii et tumedalt taustalt hakkavad erkrohelised väänkasvud eriti hästi silma. Selle, Mrauk U suurima templi kohta arvati pikalt, et tegemist on põõsastega kaetud mäega. 1996. aastal asuti kohta taimedest puhastama ja see töö pidavat jätkuma siiamaani.
VAADE KOETHAUNGI "LAELT". LOODUS ON SIIN VÕITJA.
Ümber zedi asuvad kahel terrassil võlvkäigud, mõlemad osaliselt avatud, mille nikerdustega seinade niššides on Buddha kujud. Ka siin on sammal oma töö teinud.
ÄMBLIKUVÕRK ÜHEL TERRASSIDEST
Keskel zedi ees istub varjus vanem mees. Tervitame ning ta ütleb paar lauset, aga me ei mõista teda. Ta muigab ja näitab sõrmedega arve. 73?
Kui templist väljume, astub meie juurde templi ees asuva maja peremees, kes uurib seda, mida ikka. Tema olevat arheoloog – või olevat neid selles templis palju käinud, ei saa täpselt aru. Õue peal on koduloomadena köie otsas ahvid. Vabaks ei saa neid lasta, kaovad ära ja teevad sigadusi.
Seejärel mõtleme võtta tee, mis liigub ringiga põhjast Mrauk U-sse, ja selle peale jäävaid templeid vaadata. Vesi on külavaheteed aga mudaseks keerutanud ja peame tagasi pöörduma, sest eespool pidavat asi hullem olema.
EBAOLULINE TEMPEL. PISEI (ÜLAL VASAKUL SERVAST NÄHAGI).
Nüüd jääb siis ette ka mäepealne tempel. Pisei paya (1123) on puudest moodustunud katuse all oleva trepirea tipus. Sisse pääseb mööda käiku, mis tipneb Buddha kujuga. Kuldne. Hiilgab pimeduses selle vähese valguse käes. Püüan all meie kõrvale istuvaid lapsi innustada midagi kirjutama, kuid tulutult. Kõik vaatavad tõsise näoga vastu ja keelduvad pliiatsitki kätte võtmast.
VEIDER VALGE NAINE LAPSI HIRMUTAMAS :)
Sama tee, sadakond meetrit hiljem. Phra-ouki paya (1571) on pisikene, aga sellelt tundub avanevat hea vaade. Kui rattad tee äärde panna, lähevad kõrval liiva kaevavad tüdrukud elevile, hakkavad mööda lahtikaevatud mäekülge üles ronima ja end alla libistama.
Säutsumine meelitab kohale ka paar poissi, kes meiega koos kaevendi kõrvalt kidurat treppi mööda üles ronivad. Vaade Koethaungi paya'le ning ümbritsevatele mägedele on imeline.
VAADE TAGASI. VASAKUL HELEDA KATUSE KÕRVAL KOETHAUNG.
SEALT ME TULIME.
VASAKUL KÜNKA OTSAS PISEI, PAREMAL PUUDESALU TAGA MONGKHONG.
Päev hakkab kuumaks minema, nii et suure ringi teistesse templitesse minekuks on vaja veidikest motivatsioonipaketti: riided tuleb niikuinii pessu panna ja me oleme juba niigi nii kaugel (noh, mis "kaugel" me pooletunnise rattasõidu mõttes tegelikult ikka oleme). Preemiaks veel kaks.
Sakya Manaungi paya (1629) sissesõiduvärava ees on neli paari-kolmemeetrist kuju, mis on kirkaks toonitud ja birmakeelsete siltidega varustatud. Jalatsid tuleb ära võtta kohe väravas, mis tähendab rohket "mossitamist" – plaatteed on samblast mustjad ja libedad ning varbad vajuvad sellesse pehmesse massi kergesti. Teeme zedi ümber ringi, kuid tahapoole kloostri alale igaks juhuks nina toppima ei hakka. Ma ikka pelgan neid kohti veidi.
SAKYA MANAUNG. LAHEDAD ELEKTRILIINID!
Siis linna poole tagasi, pööre paremale, mäest üles ja meie ees ongi Ratanamaungi paya. Värav on pooleldi avatud, nii et me vaid kiikame sisse. Tagapoolt kostab millegi lausumist, nii et läheme vaikselt taas välja.
Rattasõit on siin, nii imelik, kui see ka ei tundu, ka palaval ajal ainuke võimalus, kuidas leevendavat tuult saada. Igasugune peatus võtab kohe naha märjaks, olgu see siis varjus või mitte. Teed on piisavalt väikeste tõusudega, et väntamine ei muutu rassimiseks ja laskumised on tõeline preemia. Hiina "naistekad" on mõnusa peene kummiga, nii et lähevalt kergelt liikvele ja pole põhjust ka käike taga igatseda. Tee ääres tundub, et iga heleda häälega järjest "hello-hello-hello" hüüdev pisike tahab, et just TALLE tere öeldaks, muidu ta oma esinemist ei lõpeta. Tihtipeale kipuvad nad ootamatust tähelepanust häbelikuks muutuma, pead kihistades kõrvale pöörama ja ohutusse kaugusse jooksma.
Maal kõnnivad inimesed paljajalu. Tallad on kohastunud ja padinal lastakse ringi ka tundub, et täielikus võpsikus.
Koerad on täna harjumatult kurjad. Mrauk U idapoolse sissepääsu ees hakkab üks koer järjekindlalt haukuma, kui me seisma jääme, ning kaugemal võtab üks koer isegi uriseda.
Kuidagi imelikuks kisub siin. Tekkimas on tunne, et alanud on aeg edasi liikuda. Teisalt võiks siin vabalt olla pikalt, lihtsalt lasta ajal vaikselt kulgeda. Veereda hommikul kuskile templisse ja keskenduda "Hõbevalge" lugemisele. Ning tulla õhtupoolikul enne vihmade algust tagasi külla, võtta tassike teed ja vaadata, kuidas õhtu langeb.
Õhtusöök on taas kena – aga juba korduv. Veidi kollakat karva kana, hapukas oblikasuppi meenutav supp, kõrvale tee ja veel miljon asja, näiteks peopesasuurune uba.
TRADITSIOONILINE ÕHTUSÖÖK TURU JUURES. ALT RIISIST ALUSTADES VASTUPÄEVA: KANAKARRI, AEDVILJAKARRI, VEEL PORTS KANAKARRIT, NAPI-THA EHK MÄDANDATUD KALA TŠILLIGA
(VÄGA HEA ASI MUIDE!), OAD, KUIV PUNASE TŠILLI SEGU, KESKEL BAMBUSEVÕRSED.
ALL SERVAS TRADITSIOONILISE HAPUKAS SUPP KOM-BUEN-CHI-HINCHU.
Jalutuskäik palee alal on veider. Poisikesed, kes tee ääres palli taovad, karjuvad alguses kõvasti tere ... ning löövad siis palli tugeva löögiga vastu seina, nii et see põrkab risti üle meie sammumistee. "Don't lose your face barang"? Aga kuidas on lugu teiega siin?
PALEE SISSEPÄÄS IDAST. ALL SERVAS ON POOLELI MÄNG.
HUVITAV, MIDA UNESCO ÜTLEKS?
Paleealal kõrgemale minnes hüüab meile tervituse kiila peaga vanem mees, kes tutvustab end inglise keele õpetajana. Teine inimene, kes teab, mis riik on Eesti. Tema kasutab märksõnana "endine Nõukogude Liit". Tema meiega suhtlemises on imelikku tormakust, millest õhkub kiire kontakti loomise kärsitust. Ta annab meile kirja, mille palub läbi lugeda, ja küsib siis, kas meil ei ole üle kirjutusvahendit. Lubame talle selle homme tuua. Loodetavasti saame oma lubaduse hommikul täita, sest lõunal võime siit juba kaugel olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar