Samm läände ja ajas tagasi

5. juuli
Yangon–Sittwe

Varahommikune Yangon on vaikne. Tänavad on kaubitsejatest tühjad, vähesed autod kulgevad mööda teid ning mungad on alustanud oma hommikust annetuste kogumise ringi. Sõiduteel seejuures. Täna hommikul on esimest korda näha päikest. Pilved lubavad siinsel taeval veidikeseks maa peale paista. 

Võib-olla peakski esimesed käigud viima kella kuue peale ning siis alles jõudma tagasi hommikust sööma?

Lennujaam pole veel lääne "kolleegidest" undki nägema hakanud. Check-in käib ühest lauakesest, mille ümber jookseb hulk asjamehi, kotid laotakse suure kaalu peale ja lohistatakse lennukisse käte jõul. Lint on küll olemas, kuid seda ei kasutata. "Immigratsioon" tähendab joru inimesi, kes seisavad suures nelinurkses suhteliselt tühjas ja kõledas saalis järjekorras. Väravat kui sellist pole, tuleb lihtsalt suures saalis teiste keskel istudes jälgida, kui ühe lennuvälja-poolse ukse ees algab sebimine, hakatakse midagi üürgama ning kutid teevad inimeste vahel pea kohal silte hoides ringe. 

Lendamine ATR-iga on omaette elamus. 2+2 istet, ligi 18 rida, tiib pea kohal, õhuvoolud annavad pidevalt tunda. Aga ei midagi dramaatilist, maandumine on sujuv ja mõnus. 

NATÜÜRMORT LENNUPILETITE, ERITI ILGE VÄLIMUSEGA KYATIDE JA "VAHETUSRAHA" EHK HIINA NÄTSUGA

Sittwe (loe: sittui) kohta olin ma kuulnud vaid seda – ja paljudest allikatest –, et tegemist on mõttetu linnaga, kus kõik üritavad petta või on muidu ebameeldivad ning hotellid on vastikud ja ülehinnatud. 

Lennuväli jätab igatahes võimsa mulje. Pisikene, aga sellise kulla-karrafassaadiga, nagu oleks tegemist templiga. Seespool võtavad meid vastu ainult kohalikud (ehk mõne Aasia riigi kodaniku erandiga), heledad silmad tumedas näos välkumas. Kartsin, et linna küüti pakkujad jooksevad meid maha, kuid ei – tuleb üks, küsib, kuhu minek, me ütleme, et Sittwesse, aga ootame enne oma kodinaid, tema ütleb, et okei, ja jääb kõrvale veidi eemale rahulikult asjade kulgu jälgima. Siis tuleb teine ja sama kordub. Lõpuks tundub, et üks neist domineerib, nii et teised eemalduvad rahulikult, ja meid juhitakse pick-up'i. 

Pick-up tähendab siinses mõistes pisikese kastiga autot, kuhu mahubki vastamisi istuma enam-vähem kaks ja pool inimest. Lagi on madal, selgub mõningatest aukudest läbi hüppamise järel. Istmed on puust ja kitsad ning pikemat maad kui 1,2 miili (ligi 2 kilomeetrit) linna nendel väga istuda ei taha. Sõit on väga battambangilik – hulgaliselt "rattalisi" ja uudistajaid. 

Laseme end maha panna netipunkti ette, andmaks teada, et meiega on kõik korras ning et plaanime leida päeva jooksul võimaluse Mrauk U-sse edasi liikuda. Kuna aga ma ei usalda selles kandis netti ja Mrauk U-s on öisel ajal isegi elektrit puudu, rääkimata netist, mis sinna veel üldse jõudnud pole, siis küpseb plaan ka tagalat kindlustav kõne võtta. Üle mõistuse raske asi, selgub. Üks inimene viipab väga arusaaja näoga ühele poole, teine juhib sadakond meetrit eemal teisale, kolmas uurib, mis mure on, aga ei saa meist aru jne. Ühes ehk-on-siin-telefoni-sest-siin-on-ju-mitu-arvutit-kohas on üks naine, kes seda värki seal vist juhib, keskendunud skaipimisele. Meie mure peale ta naeratab ja viipab tänavat mööda veel edasi. Anname alla. Kardetavasti oleme kohtunud aasialiku viisakusega, et ei julgeta öelda "ei tea". Lõpuks maandume Noble'i hotelli, maksame 4 dollarit minuti eest, ja ma teen koju 1 minuti ja 30 sekundi pikkuse kõne. Valus hind, kuid korras. 

Selgub ka teine valus asi. Meie niigi ühe päevaga maas olev plaan saab lisa veel ühe päeva näol, sest täna oleks Mrauk U-sse võimalik minna ainult kalli paadiga, homme aga läheb varahommikul odav, valitsuse doteeritav paat. Kiristame hambaid ja võtame 45-dollarilise hotellitoa. Konkurentsi selles kohas suurt pole, sest kes juba siia on pääsenud – ja siia saab ainult lennukiga, otsa hind 105 dollarit –, see jõuab järelikult maksta ka hotelli eest, millel on täiesti tasakaalust väljas hinna-kvaliteedi suhe.

Aga milline on siis Sittwe? "Kesklinn", kui seda nii saab nimetada, asub umbes 1x0,3-kilomeetrisel alal nn peatänava ümber. Peatänav on paralleelne Bengali lahe suudme ääres paikneva Strandi tänavaga, mille ääres on väike sadam ja kallimad söögikohad. Sisemaa poole mööda neid kaht tänavat kaugemale minnes algab tavapärane maja-aed-pood-hunnik miskit-tänavaäär. Rohkelt on rattarikšasid, moto-pick-up'e ja rattaid. Palju kantakse koonusjaid peakatteid. Palju on lapsi, kes karjuvad "hello", või valivad alternatiivse "bye-bye". Rahvuste poole pealt on asi kirju, näha võib väga erinevaid toone. Rohkem ei oska märkida. 

HOMMIKUL ON VEIDI VIHMA SADANUD

Tee Mrauk U sadama poole on kohati vee alla mattunud. Alles hommikul oli olnud piisavalt tugev sadu, et Yangoni lennujaama töötaja hoiatas meid lennu võimalikust hilinemisest. Ostetud lehest võis lugeda, et see kant oli paari nädala eest väga karmi vihma alla jäänud. Ööpäevaga 240 millimeetrit sademeid. Thandwes ja Taunggokis oli külasid minema uhutud ning paar inimest elu kaotanud. Võiks öelda, et tavaline mussoonihooaeg. Õõvastav on ikka.

Tänavatel on siin asfalt suhteline mõiste. Kahe peatee keskosas on seda pragunenud ollust küll, servad aga on mattunud kiviklibusse, savi-mudasegusse või on lihtsalt täidetud "miskiga". Kehtib tugevama õigus, nii et suuremad autod signaalitavad väiksemad liiklejad eest ära. Liiklus on laisapoolne ja sõbralik-suunav. 

ÜLIKOOLI EES PARGIS ÕÕTSUVAD UNISED FRUIT-BAT'ID (PTEROPODIDAE) TUULES KUI KÜPSED ÕUNAD
(abiks väike suurendus ladvapiirkonnas ;)

Ja siis järgneb toidujaht. Kell 17 on kohalike jaoks juba õhtusöögi aeg lootusetult ümber ja on aeg lahkuda ka teemajadest. Seega võib Yangoni ajaarvestuse siin unustada. Õnneks juhatab üks oskajam onkel meid õigele tänavale, kus laiutab kena inimtühi läänelik mereandide restoran. Vastas on kohaliku toidu pakkujate hüttide rivi. Kallis (vist). Ja odav. Väikse riski võiks ju võtta? Valime koha, mille kõrvalt teisest putkast naine märgib, et seal on pakkuda kana ja kala. Söögikoha pidaja proua, kelle inglise keele oskus on null, on meie huvist väga elevil. Kiikame pottidesse, ma valin tumedas leemes ulpiva kana (kala on kahtlaselt kuivade tükkidena) ning meie lauale ilmub kausikesi kana ja leemega, kurgilaadse hakitud kraami ja lehtedega, vürtsitatud bambusevõrsete, idu-oasalatiga, bataadiga ja tšillikonkoktiga. Ja riis. Ja supp. Ja tee. Püüame selles rohkuses oma leida. Putka juurde kõrvallauda koguneb veel kohalikke meid vaatama. Toit on hea ja seda on nii palju, et lõpuni me ei jõuagi. Eks öö näitab, kas risk oli seda väärt. 

 VAAT SELLINE JUMALIK SÖÖGIKOHT. PAREMAL SAIQ-KA.

Söömast tagasi tulles kohtame teepervel noort kitsekarjust. Tavapärane "hello" vahetatud, küsib too, kas oleme ameeriklased. Me muidugi ütleme, et ei, ei ole, ja jääme omaette arutama, et nojah, loogiline oletus. Tüüp küsib selle peale: "Estonia?" Me oleme oma päritolu maininud hotellis, paarile pick-up'i-juhile, kes juttu tulid tegema, ja ühele paadimüügiagendile. Nüüd on jutud levinud, et Sittwes on EESTLASED. Sama laialt on ehk teada, et need eestlased jalutasid päeva palavaimal ajal paar kilomeetrit ja sõid kohalikus söögikohas. Huvitav, mis juhtub siis, kui näiteks tagasi tulles veel rattad ka laenaksime...?

Kommentaare ei ole: