Yangon
Eilne päev on oma töö teinud, sest hommikune ärkamine on vaevaline. 45 minutit rahu ja vaikust pimeduses lubab end siiski viimaks püsti ajada. Kuna selgus, et Sittwesse lennuk esmaspäeval ei lenda, siis tuli leppida teisipäevase lennuga ning sellega, et saab juba alguses Yangonis olla kauem, kui algselt oli planeeritud. Lennupiletid on ostetud, aga hotelli töötajad on ilma suhtes väga skeptiliselt meelestatud ning püüavad meid tulemuseta ümber veenda. No eks me näe.
Üllatuslikult sülle kukkunud vabal päeval plaanime teha Lonely Planeti paksult turistika "kõndimistuuri", mille sarnastest ma üldiselt hoidunud olen. Lonely Planet lubab kamaluga koloniaalarhitektuuri, India hõngu, rahakotituulutust turgudel ning ennustajaid ja marineeritud madusid. Etteruttavalt võib öelda, et maod jäävad kahjuks ära, sest meid leidis üles üks erakordselt kleepuv munk. Ülejäänu aga – jaa, ei luisatud!
Esimene ja niigi plaaniline peatus Sule paya's (u 2500 aastat vana) on juba tavapärane, kui nii saab öelda. See asub põnevas kohas: suurte teede ristumisel, otse müra keskel, nii et isegi kui sisse astuda, on liiklus kogu aeg kuulda. Kaheksaks jagatud zedi ümbruses, nelja sissepääsu ümber annetusteks lilli, vanikuid, kujusid jms müüvad naised, kõik, kes varjamisi, kes otse, heidavad meile pilke. Tund on ju varajane ja meie ainukesed valged. Altarite ees olevat istumisalad tunduvad kandvat jutustamispaiga ülesannet. Lähemas reas käivad inimesed palvetamas, kaugemas reas ja servadel-treppidel istujad aga jutustavad omavahel, magavad või vaatavad, mida teised teevad. Istume maha ja jälgime, mis ümber toimub. Üks neidis sööb, õpib midagi vahepeal ja sekkub siis kõrval istuvate naiste elavasse vestlusse. Seda kõike umbes 3x5-meetrisel alal, kus on kümmekond inimest!
Edasi järgime ontlikult juhendit liikuda mööda Mahabandoola tänavat itta, mille peale jäävad koloniaalajastusse kuuluv raekoda, immigratsioonibüroo ja Immanueli baptistlik kirik. Noh, seda kõik oleks raske süvenenult vaadata, sest tänavaid uputab kõige müük. Lisaks astuvad pidevalt ligi peamiselt India päritolu mehed, kes muretsevad selle pärast, et meil ikka raha oleks (hea kursiga) vahetatud. "Tänavatel on palju pahalasi, kes turiste head kurssi pakkudes tegelikult petavad", ja pakuvad tavakursist ligi 60 kyati kõrgemat kurssi.
Pansodani tänavale keeramise järel läheb veidi õnnelikumalt. Täheldame siseveekogude transpordi ameti hoone ja riikliku sadamaameti hoone olemasolu. Need on nimelt väga suured. Riigikohtu hoone jääb vist samuti pilti. Hoopis põnevamad on aga kiitsukesed raamatupoed, kus müügil kohalik ilukirjandus ja inglise keele õppe materjalid. Väga vinge kraam. Muidugi saab õppida ka seitsme päevaga tai keelt rääkima, värvida Play-Dohi värviraamatuid, saada aimu, mis loom on Windows Vista, ning teada saada kõigest, mis puudutab Gmaili. Pisitilluke raamat, ligi poolsada lehekülge tihedas kirjas ja rohkete joonistega materjali.
Pressime end läbi permanentse rahvahulga (ma olen kindel, et see ei hõrene ka päikeseloojangu järel) Strandi tänavale, et sealt jõevaadet imetleda. Selle viimase võib lõdvalt ära unustada, sest ees on rohkelt aedu ja sadam. Strandi hotell on aga sama kaunis kui vanadelt piltideltki näha. Kui Shwedagonis on ka kuningad paljajalu ja ISE käima pidanud, siis Strandist on selle tegutsemisaja jooksul läbi astunud kõik koloniaal- ja hilisema aja poliitikud, kes selle riigi kujunemises sõna sekka on öelnud. Samuti Mick Jagger, Oliver Stone, Tonga kuningas ja George Orwell, märgib LP. Öö maksab vähemalt 500 dollarit. Jõhker.
Sadamasse, mis otse Pansodani otsas asub, viib Kambodžast tuttava mudaga tee. Punane, libe, ilge. Näha pole midagi peale varjatud vaate pruunikasbeežile jõeollusele.
Paremale edasi läheb betoonplokkidest "promenaad", mida kasutavad saiq-ka'd (loe: sai-kaa, pärineb inglise keele side car'ist, jalgrattatakso, kus väntaja kõrval nn külgkorvis saab selg vastamisi istuda kaks inimest), kohati veoautod ja muidugi jalakäijad. Kõndinud veidike, vaatab A., et kaugelt kumab zedi. Väike kõrvalepõige ei tee kunagi paha. Kahe kolmandiku tee peal jõuavad tekkida juba kahtlused, kas ikka on mõtet sinna minna, aga läheb õnneks – selja taha jääv maa on piisav argument.
Promenaadil võib jälgida veel ühte levinud nähtust. Beetlinärimist. Punaste verd meenutavate plekkide järgi võib ära määrata, millal ja kui kaua kuskil on seistud: toon läheb nimelt ajaga tumedamaks ning ühel kohal püsimisega koos suureneb ka plärakate hulk. Lõppeks siis asi sellega, aga ei. Närimisega koos käib meestel väga häälekas rögastamine läbi kogu päeva. Huvitav, aga naised saavad liigse süljeerituse tõttu tekkinud olluse ka vaiksemalt väljutada. Naeratused on siinkandis täis tumedaid rante hammaste vahel ja keeled on erkpunased.
Khin Myo Chit on kirjutanud, et 20. sajandi alguses, kui Birmas ei teatud midagi huulepulkadest, kasutasid naised beetlinärimisest tekkivat punakat mahla huulte toonimiseks. Tumedate hammaste, punaste igemete ja huultega kaunitarid...? Ma juba kujutan ette meespooli, kes neile vastu naeratavad. :)
Beetel mängis vormiliselt tähtsat rolli ka õukonnas. Vormilist just – sest tähtis polnud mitte närimine, vaid see, milline oli beetlikarp ning kes kellele beetlit kinkis. 19. sajandist pärineb lugu Inglise kaupmehest, kes oli kutsutud õukonda audientsile. Vastutasuks võõramaalase kingitusele avas kuninganna oma ehitud beetlikarbi ja ulatas mehele beetlipakikese. Inglane, teadmata, mida sellega teha, torkas hinnalise kingituse lihtsalt tasku. Õuedaamid hakkasid selle peale sumisema, kuid kuninganna käitus, nagu poleks midagi juhtunud. Sellega ei olnud mehe kannatused aga veel lõppenud. Kõige armastatumatele ja kõrgeimas soosingus olevatele inimestele oli tavaks oma hinnangu märgina anda oma pooleldi näritud beetlit... Õnneks kuninganna seda au robustse käitumisega eurooplasele ei osutanud, kuid too sai seda austusavaldust kõrvalt jälgida.
Botataungi paya juurde jõudes algab tänaval tohutu signaalitamine, mingi auto kihutab mööda ja mehed hakkavad ringi siblima. Jääme veidi nõutuna seisma ja selgub põhjus: jõudsa 10-kilomeetrise tunnikiirusega on risti üle tee tulemas ühe alusega vedur, mis pahvib ägedalt suitsu. Otse paya ukse ees mööda saanuna raugeb ta veidikeseks ja jätkab siis kulgemist kesklinna poole.
LÄHENEMAS ON RONG
Botataungi paya (u 2500 aastat vana, tõlkes "tuhat sõjaväelast") ise on suurem kui Sule, väiksem muidugi kui Shwedagon, aga erineb selle poolest, et zedi on seest õõnes, nii et selle sees saab kõndida. See paya "majutab" Buddha juuksekarvu. Omal ajal oli neid seal kaheksa, nüüd on vähem. Ringi tegemine siksakitavas raskete kuldplaatidega kaetud zedi's on päris põnev, sest mulje ringi suurusest on petlik – sättinud end enda arvates kuhugi kaugele nurka istuma, et kiiskava kulla ja järgmise ruumi kontrasti kinni püüda, tuleb välja, et tegemist on viimase ruumiga.
KULDPLAADID BOTATAUNGIS
Zedi't ümbritsevad madalad pikad hallid nagu tavaliselt, aga ühe pisikese lisaatraktsiooniga. Ühes nurgas on nimelt 1,5x1,5-meetrisele liikuvale alusele ehitatud miniversioonis templi servadesse asetatud kausid, kuhu kokku volditud rahatähti visata. Kaks noort naist sellega parasjagu hasartselt tegelevadki. Kõrval müüb tädi kraami juurde.
Templiala vasakus servas on aga tehisveekogu tehislootoseõite ja päriskilpkonnadega. Kõrval müüakse kandikuid võrsete, plaksumaisi ja mingite torujate oranžide krõbuskitega, millega kilpe toita. Väikse fotosessiooni jaoks pole 300 kyatist kahju. Omal ajal, kui veel kuningad tegutsesid, tabas nii mõndagi pühamut kuival ajal kilpkonna- või kalabasseini kuivamine, mille tagajärjel elukad surid. Kuna tapmine on taunitav tegevus, suremine ka halba õnne toov, siis olid kohalikud ikka murelikud, kui kuiv hakkas pühadele loomadele mõju avaldama. Aga see oli siis. Nüüd, nagu Botataungi põhjal näha, saab vee taset reguleerida vastava jublaka abil.
Väljunud templist, tervitab meid jalatsite jalgatõmbamise ajal kohalik vanem mees, kes teab, mis on Eesti, samuti Läti, ja ütleb, et meid tuleb sellesse riiki vähe ning ta on sügavalt õnnelik, et me oleme siia tee leidnud. Võimas.
VÄIKE PAI KARMALE LINDUDE VABADUSSE PÄÄSTMISE EEST?
Strandi tänavat mööda tagasi tulles jääb meil selgelt nägemata kohtumaja ja tollihoone, aga ametiisikute ja väga sõjaväelise välimuse põhjal otsustades jääb ette riigi keskpank.
Ja siis Mahabandoola park. 500 kyati eest saab "uudistada" paika, mille ümbrus mängis verist rolli sel ajal, kui Eesti iseseisvust taotles. Keset parki troonib obeliskjas iseseisvusmonument tähistamaks Birma iseseisvumist Inglismaast 1948. aastal, tagaaias kudrutavad rohtukasvanud pinkidel paarid ja pilku püüavad pilvekesteks pügatud puud. Pargialalt väljas, kuid otse selle kõrval istuvad ennustajad, kellel käekaardid ja muu atribuutika laiali laotatud. Märgata võib ka paari kohalikust klienti.
Sule paya ääres saab taas testida teeületusoskust. Teed tuleb ületada igast küljest ohtu kartes, olla vilgas kui rebane ja teha haake kui jänes. Ning hoida kohalikega samale joonele, sest mass lööb. Üldiselt aga pole juhtidel suurt vahet, kas ette jääb kohalik või võõras.
Mahabandoola teed Sulest läänes palistavad Hiina ja India kvartalid. Kui jääme ühe teemaja ette seisma, et mõelda, kas minna sinna või leida viisakam koht, haarab A. kinni munk – ma ei tea, kas ta on magnet või mis. Munk on noor, pärit Mrauk U-st või Sittwest, on tulnud siia õppima ja räägib palju. Meie lisame tasakaalu algul rääkimise ja seejärel jah-itamisega. Õnneks ei saa ka tema meist aru. :) Tänu sõnaohtrale mungale jääb meil nägemata Moseah Yeshua sünagoog, Sri Siva hinduistlik tempel ja Theingyi Zei turg marinaadis madudega neljandal korrusel. Munkadega tundub olevat see värk, et põhimõtteliselt kõik lasevad nad läbi, nii et meie liikumine on kui rahvasumma kiirteel. Suudame ta rohke tänamisega Sri Kali hinduistliku templi juures oma teed minema suunata, selgitame välja, et templi lõunapaus saab varsti läbi, teeme paar pilti ja kobime samal tänaval asuvasse India kiirtoidukohta sööma.
Kell 15.30 on siin õhtusöögi aeg, näitab teenindaja meile menüüst õige koha kätte. Tellime ja jääme vaatama, mis ümber toimub. Kiirtoidukoha ja restorani vahe on lihtne: restoranis on vaikne. Siin käib tellimuste andmine lauast karjumise teel. Tagaosas asuvast köögist karjutakse vastu, kui toit valmis on. Tellitud praeriis kanaga – ei ole veel julgust tundmatuid nimesid tellida – on mõnus amps, kuigi tundub, et kana on elanud pika ja vaevalise elu. Eriti hea lisand on rohelise tšilli ja punase sibula lõigud eraldi kausis, chutney't me seal ei näe. Lõpusirge läheb sisse raskelt, sest ports on suur. Ja hind? 2 dollarit!
SRI KALI TEMPEL
Siis tagasi vahepeal avatud Sri Kali templisse. Häbi-häbi, ka selle templi ees tänaval tuleb juba tallad eemaldada. Sisse astumise järel ei löö meid aga pahviks mitte angkorilikud fassaadid pluss miljon värvi ja kujukest, vaid ... jänesed. Pisikesed, hüppavad, söövad, kaklevad, situvad ning löövad nummimeetri lakke.
JÄNESED SRI KALI ÕUEL. ÕUEL KÄIB KA HULK TUVISID,
NII ET SEAL ON TÕELINE "RÕÕM" PALJAJALU OLLA...
Ja vaikselt kodu poole. Myanmar Times maksab 1200 kyati ja pakub muu valitsussõbraliku teabe kõrval ka väärtuslikke teadmisi sellest, et algav mangohooaeg (kestvad ovatsioonid!) peaks rikastama toidulauda just selle viljaga. Palju A- ja C-vitamiini, kuhjaga kiudainet ja kombineerimisvõimalusi. Samas peaks sööja olema mõõdukas. Üheks portsuks piisab ka poolest mangost, sest see on kaloraažne. Põletamiseks on lihtsaim ja parim võimalus muidugi jalutamine.
Huvitav, kui meil nuhk taga oleks (või on?), siis peaks tema küll olema saanud kõvasti parema vormi kui enne, sest siiani oleme taksot kasutanud vaid lennujaamast ja Shwedagonist hotelli sõitmiseks. Vaeseke...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar