Yangon
Kui närviliseks võib täiesti uue rütmiga harjunu muutuda, kui on aeg minna vahetama raha! Sisse tekib närv, kott muutub seljas ühtäkki nii raskeks ja samas ka hinnaliseks ning süveneb veendumus, et kõik tahavad ainult petta. Jõuame Bogyoke turule (ka Scotti turg), kus peaksid tegutsema ausad rahavahetajad. Kuulame esimese pakkuja kursi ära ning kõnnime kahtlustava ilmega mööda keskkoridori edasi. Esimene läheneja ei saa ju olla viimane valik? Saab ikka, ja närveldamisel pole mingit alust – kui on saadud teada ligikaudne kurss, jõutud õigesse kohta, vahetaja ootab kannatlikult, kui rahatähed on kaks korda üle loetud. Korras. Tehtud.
Teekond edasi Shwedagoni pagoodi poole ei olegi nii pikk. Laiad kividest teed, vahepeal uudishimulikud pilgud ja muiegi, kui avastatakse, et linnapildis tavapärase vihmavarju alla on peitunud valged.
Sadakonna aastaga Shway Yoe mammutteose "The Burman: his life and notions" ilmumisest on omajagu muutunud. Astmed pagoodi juurde on kenasti plaatidega kaetud ning meenutus katkendist, kus välismaalased kurdavad, et peavad astudes pidevalt jalge ette vaatama, sest muidu võib jalad murda, on tolmulõhnaline.
VAADE SHWEDAGONILE LÕUNAVÄRAVA POOLT
Kõik on kena, värviline, märg. Ilm on niiskepoolne ja vahepeal tekivad väikesed sajuhood.
Maha Ganda kella (1779, tõlkes "tugev magus heli") juures teeme pisikese pausi. A. läheb soovide täidemineku kohta uurima ja mina hakkan pildistama.
India päritolu naine lillas rõivastuses kõnnib mööda kellapagoodi ringi, pikk, pea varvasteni ulatuv palvekee suu liikumise rütmis õõtsumas.
Noored samanera'd (noviits-mungad ehk poisid, kes saadetakse nädalaks munkade käe all lihtsat elu elama ja budistlikke õpetusi õppima), keda võiks sama vabalt ette kujutada ka vabaajarõivais, astuvad samuti kella juurde ning viskavad uudishimulikke pilke minu poole. Huvitav, kas reeglid on nõrgemaks muutunud või oli Kambodžas asi rangem? Sadakond aastat tagasi pidid mungad end lehvikuga varjama, kui juhtusid naisi nägema, eks ikka ahvatluse vältimiseks.
Ema lapsega tuleb astmetest üles, nad panevad kotid maha ja võtavad altari ees üürikese vaikusehetke, kuni põnn hakkab tahtma kella lüüa. Kahekesi nad selle ette võtavadki, sest pisike võiks sirge seljaga kella alt läbi astuda.
MAHA GANDA KELLA JUURES
Nüüd on tasakaalu pool taas jõudnud sellisesse punkti, et närvilisuse pool võtab oma – sooviehitis on ju siinsamas, aga A. pole ikka veel tagasi. Piisav arv hetki hiljem saabub A., aga koos mingi keskealise mehega. Tuleb välja, et tegemist on matemaatikaõpetajaga, kes käib pühapäeviti endale, oma "lastele" (lapsi tal pole, tema lasteks on ta õpilased) ja perekonnale õnnistust palumas. Ning muidugi ka võõrastega rääkimas. Ta õpetab matemaatikat mitmele astmele ning selgitab, et tema koolis on osa aineid ka inglise keeles, progressiivsus ei tundu aga õpilastele endile nii kerge olevat.
Järgnev tund aega vestlust hõlmab budistlikku maailmakäsitust, õpetamist, perekonna rolli – ühesõnaga elu. Kuigi pool ja harjudes umbes veerand tekstist kipub kaduma minema, on see siiski põnev. Keskmes on tasakaal: nii suhetes perekonnaga (vanim õde on peres alati ema eest, ja tema on seda omal ajal õega suheldes kurjalt ära kasutanud – "sa oled mu vanem õde, tee nüüd midagi!"), tööga (lapsed ajavad tihti meele mustaks, aga peab mõistma, et nad on paratamatult elavamad) ning eelkõige endaga – iga päev kogunevad head ja halvad teod, ning nende tasakaalu jäämine või hea ülekaal on üliolulised, sest otsustavad tuleviku.
Kuidas on aga tasakaaluga nendel, kes on küll budistid, aga valetavad ja petavad? Mu küsimus on inspireeritud eelmisel aastal Bangkokis juhtunust, kui, valetades, et oleme kohal, jäeti meid 40 kilo pagasiga suvalisse kohta keset kesklinna. Vastus on pragmaatiline: kui just midagi suurt ei varastata või mingit erilist mõju avaldavat probleemi ei tekitata, on kõik hiljem templis heastatav. Kehtib ka verevalamisega kuningaks saamise kohta – kui mõelda viimasele kuningale Thibaw'le ja kuningannale Supayalatile. Aga skaalad on siis laiemad, ma pakun. Vaesemad teevad annetuse, varakamad kingivad kella, ülikud lasevad ehitada paya (loe: peia, tempel).
Meelde saab tuletatud ka "The Burmanist" (ette rutates – see pole viimane kord seda raamatut mainida) loetud sünniga seotud tähe-loomarägastik. Ka praegu koostatakse sündinu kohta kalender, kus on ära märgitud, millisel perioodil elust on ta õnnelik ja millal tekib probleeme. Sõltuvalt sellest, mis nädalapäeval (pühapäev: garuda, planeet Päike; esmaspäev: tiiger, planeet Kuu; teisipäev: lõvi, planeet Marss; kolmapäeva hommik: võhkadega elevant, planeet Merkuur; kolmapäeva õhtu: võhkadeta elevant, planeet Rahu; neljapäev: rott, planeet Jupiter; reede: merisiga, planeet Veenus; laupäev: naga, planeet Saturn) keegi sündinud on, sõltub ka tema edukus elus. Lisaks mõjutavad elu detailselt aastad ja kellaajad. Mina, selgub, olen sündinud esmaspäeval ning õpetaja selgitab lustlikult, et kõik on korras kuni neljakümnendate eluaastateni – aga no sinnani on aega. Hm... Templites on ümber keskse zedi (lihtsalt öeldes keskne stuupa, mis on sageli kullaga kaetud, selle alla on tavaliselt maetud osi pühakute kehast) samuti nädalapäevade altarid paigutatud ning veetseremoonia tehaksegi selle päeva juures, millel sündinud ollakse. Või kui tahta kellelegi teisele head soovida, siis tema sünnipäeva juures.
Iga päev on seotud sündmusega Buddha elus. Kõige õnnelikum päev on kolmapäeva hommik, millele peaks juba viitama püha looma elevandi sümbol, sest sel päeval sai Buddha valgustatuks. A. on valinud sündimiseks suurepärase päeva. Samamoodi sõltub päevast, millal ollakse sündinud, see, kellega tohitakse abielluda (kindlatel päevadel sündinud ei tohi omavahel abielluda) ning mis nime laps saab. Tundub päris keeruline? :)
Mingil hetkel astub meie juurde thanaka'ga (loe: t(h)anakhaa, helepruun pasta, mida saadakse vastava puu juurt vähese veega hõõrudes, pakub päikesekaitset ja jahutust) kaetud neiu, kes pöördub esmalt õpetaja ja siis meie poole palvega, kas võib meie vestlusega ühineda. Tema järel tuleb veel viis noort, kes asuvad küsimusi küsima. Kust te pärit olete? Mis teie nimed on? Kas te olete õnnelikud? Tüdruk tundub kõige paremini inglise keelt rääkivat, üks poistest saab samuti nähtavalt hästi aru, kuid aktsent kriibib kõrva. Ehk arusaamismeelt. Eksootilised välismaalased võetakse viimaks ka pildile. Need õpilased on inglise keelt õppinud aasta. Aga intensiivselt, pea iga päev.
Vestluse lõpusirgel palub õpetaja meil temale / tema jaoks (for ja to on ühtäkki tähendusväljalt määratult kaugel või mis) annetus teha. Ükskõik mis summa. Tundub, et ta saab aru, et valime "tema jaoks" võimaluse, sest ta tuletab meelde, kus on tema päeva altar. See on esmaspäev.
Läheme vaatame üle ka baanianipuu (bengali viigipuu, Ficus benghalensis L.), budistlikes maades kõige pühama puu, sest selle all sai Buddha valgustatuks. Birmas, nagu hiljem selgub, on see üks väheseid taimi, mida ei kasutata mingil moel enda hüvanguks. Nii need majesteetliku tüve ja võraga puud pakuvadki templite juures päikesevarju ja panevad mõtlema sellele, mis oli. See puu olevat kasvatatud oksast, mille puu all Buddha praeguses Indias valgustatuks sai.
Teel tagasi õpetaja jaoks annetama tekib meil kerge lühis, kus asub esmaspäev. A. ei mäleta täpselt, mina ei leia Lonely Planetist õiget kohta üles. Lõpuks, kui Kuu selgeks saame, tekib järgmine praktiline mure: kaks annetuskasti on kõrvuti, kumb neist on õige? Kui maa alt ilmub välja vanem mees, kes teeb kohe asjad selgeks (kastidel pole üldse vahet, altarid on tähtsad, seega võib annetuse teha kuhu iganes), räägib siis, et laupäeval (nagu tema), esmaspäeval ja kolmapäeval – nagu ka muudel päevadel sündinud, ma arvan – on kõik õnnelikud, sest sellel päeval tegi Buddha enne virgumist seda ja tollel toda. Mälu on teatavasti auklik, nii et jääb kirja panemata, mida millal täpselt.
Seejärel teeb ta õnnistamise ehk veetseremoonia läbi minuga minu päeva all: üks kopsik vett enda, teine töö ja kolmas tervise eest, siis kolm perekonna eest ja siis viimane sümbollooma eest, seejärel tema õnnistus.
Lahke härra on endine professor, kes peaks vanuse tõttu pensioni saama, kuid on võimude hammasrataste vahele jäänud ning püüab seetõttu toime tulla selleta. Ta näeb mõnikord Shwedagonis ka oma kunagisi õpilasi, kuid nood väldivad teda. Esimene selgesti nähtav torge riigi fassaadi. Teeme tema jaoks annetuse.
Õhtusöögiks läheme Shani nuudleid sööma ja jätame vist üsna lollaka mulje. Kas süüa suppi lusika või pulkadega? Mida selle imeliku kraamiga teha, mida juurde pakutakse? Asi laabub: pulkadega enne, siis lusikaga, hapukurki meenutavat vürtsikat aedviljamögla ampsuga kõrvale. Toit on hea.
Nüüd siin üksi hotelli nn puhketoas seda kirjutades maandus teisele poole lauda kolmekümnendates ameerika mees, kes hakkas üsna häälekalt birma keelt õppima. Ta on birma keelt USA-s ülikoolis kaks aastat juba tudeerinud ja tuli nüüd seda viieks nädalaks intensiivõppena tegema ka kohaliku õpetaja käe alla. Miks? Sest varem või hiljem kaubandusembargo langeb ja kuna Birma naaber Tai on nii jõuliselt turule jõudnud, on kümmekonna aasta pärast birma keele oskus tõlkijatele, tõlkidele jm otsene võimalus raha teenima hakata. Aga keel on kaval, ei anna end kergesti kätte, ja õpetaja range. Siiani on ta saanud peamiselt vaid piitsa, kuigi kõrvalt kõik kohalikud kiidavad, kui tõhusalt õpingud on arenenud. Vaene mees pole enne Birmasse tulekut suuremat reisinud ja nüüd nii eksootilisel maal olles pole intensiivõppe tõttu Yangonistki välja pääsenud (ja pole ka lootust – eksam läheneb ning nädala lõpus ootab viimaks ees lend koju naise ja lapse juurde) ning keeleõpe "objektil" on keeruline, sest lihtsalt jutustada soovijaid on millegi müüjate ja giiditeenuse pakkujate kõrval ülivähe. Ning kõrvaltänaval väikse õlle võtmine tuleb ka ära unustada, sest üksik valge mees ahvatleb prostituute kui suhkruvatt herilasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar