Tere, tegelik Birma

12. juuli
Nyaung U Bagan – vana Bagan – Nyaung U

Öösel laulab "okoo"-lind. Ta on meil siin väga järjepidev: rütmikas okootamine, mis küll kiiresti raugeb, käib vähemalt viis ringi.

Otsime New Heaveni eest üles õige numbriga kaariku. Saame teada, et kaarik ootas meid ka eile, sest juht sai aru, et me tahame seda hommikul kasutada. No ma ei tea, tema oli sel ööl ikka märksa värskema olemisega kui meie ning ma mäletan selgelt, et rõhutasin, et võtame kaariku järgmisel päeval. No essu sellega. Otsustame teha päevase ringsõidu suuremates templites, et alast veidi aimu saada. Järgmistel päevadel on tõsine plaan ikkagi ratta selga istuda. See on esmalt muidugi soodsam, kuid teisalt annab ka vabaduse olla täiesti omas rütmis. Aga eks näeb, mis saama hakkab.

Meie kutsariks ei ole mitte öine saatja, vaid tema noorem vend. Ta on 24-aastane, töötanud aasta bussijuhina, aga nüüd kaarikusõidule üle läinud. Tema inglise keel on veidi konarlik, aga suhelda saab ikka, tähelepanelikum peab olema lihtsalt. Hobuse nimi on temaatiliselt Rambo ning ta hoiab teda – väga nuuti ei anna ning pühib külgedelt kurjameid maha. Muide, kaarik + hobune maksab ligi 1500 dollarit ja neid ka renditakse. See kaarik ja hobune on nende oma. 


Esimene tempel on kohe Nyaung U külje all, pole kaardile tihtipeale kantud ning kannab seetõttu arheoloogiaameti antud numbrit 249. Mrauk U omadega võrreldes on see hoopis teisest puust, sest kerkib kõrgusse ja on rohkete hinduistlike detailidega. Teiselt korruselt, kuhu viivad isegi minu jaoks üle mõistuse pisikesed võlvidega käigud, avaneb vaade kaugematele templitele. Kuumus huugab ja kõrbenud hele maapind paneb silmad virvendama. 




VAADE 249 TERRASSILT. TEMPLITE VÄHESUSE ÜLE KURTA EI SAA. :)

Kohtame trepil valget paari, valgevenelased muide, kes meiega ööbussi jagasid, ja teeme oma karmale kurja – soovitame neil samuti hotelli vahetada. Nad on meie hotelli asukohast vägagi huvitatud, sest New Heavenis jätab suhtumine soovida ja konditsioneer undab. (Õhtul kohtamegi meest oma hotelli õuel õnneliku ja rahulolevana.)

Kui 249-st suure tee peale sõidame, näeme templi juurde sisse keeramas leemendavaid rattureid, kes karjuvad lustlikult, et me oleme nõrgad. No eks me näe...

Siis on aeg liikuda suurte templite poole. Hobuste kabjaklobin on uinutav, ilm mahedalt õhuline, kaasas viisavalt vett, vaikne ja laisk vestlus kulgemas – mõnus...



VAADE THATBYINNYU POOLE 249. PAHTO TERRASSILT. THATBYINNYU PAREMAL SERVAS.

Htilominlo pahto (1218, pahto on pühamu, mis on seest õõnes) ümber sagib tohutult müüjaid, aga suudame end kuidagi vabaks võidelda. Kui templi sees ringi teeme, leiab meid 21-aastane neidis, kelle nimi hääldub kui "ii". Vahelduseks lihtsam nimi ka kõikide nende korinate ja nasaalide vahel. Jutustame, vaatame Htilominlost lõunasse jäävat vana kloostrit, siis vaateid selle katusel. Suudan teda oma sea-má'ga üllatada, nii et ta küsib, kas ma olen õpetaja Yangonis või kuskil mujal. Ta on inglise keelt õppinud viiendast eluaastast peale, nii et põhimõtteliselt 16 aastat. Praegu on ta tudeng. 


II AKTSIOONIS

Kui tagasi templi juurde tuleme, selgub, et tal on oma müügilett (ülla-ülla) käsikelladega ning neid teevad tema pereliikmed (ülla-ülla). Algab intensiivne müügitegevus, millele loob laheda fooni kellade helin tuules. Uskumatu, aga me lahkume ka sealt ostudeta. Müüjanna taktika ees tuleb aga müts maha võtta, see motivatsioon on ikka tohutu. 


Edasi liigume taas peateele ja teeme peatuse Upali thein'i (13. sajand, thein on pühitsussaal) juures. See pisikene koht on tihti üldse suletud, et freskosid hingavatest inimestest säästa. 1975. aastal sai pühitsussaal maavärinas tõsiselt kannatada, kuid seda on nüüdseks kõvasti restaureeritud. Hoone lae all jooksevad metalltalad, mis pakuvad tuge pudedale laele ja katastroofis pragunenud freskodele. Ruumi valvur tervitab meid rõõmsameelselt, teab, mis riik on Eesti ning seda, millal me euro vastu võtsime. Selline asi lööb esimesel hetkel pahviks. Aga seletus on tegelikult maisem: ta kogub nimelt eri riikide münte. Kroone meil talle anda pole, eurosid ka mitte, nukker küll. Loovutan talle ilusa 10-bahtise, mis teda ka rõõmustab. Onkel tunneb huvi ka selle vastu, kui kaua kroone veel eurodeks vahetada saab. 

Ananda pahto (1090–1105) jääb meelde oma suurusega. Neli keskses kohas asuvat Buddha-kuju on umbes üheksa meetrit kõrged. Seni nähtud templitest jätab see hoone kõige kristlikuma mulje. Võlvid on kahes ringis – üks lähemal, teine kaugemal. Omal ajal naisi kesksemasse vööndisse ei lubatud, nad pidid istuma kaugemal. Sellel oli ka oma pluss: kui otse Buddha all seisjad (mehed siis) nägid tõsist ilmet, siis kaugemal istujate jaoks oli näha naeratust. Asi seegi. Nüüd on naistel lubatud seal igal pool käia ning lubatud on astuda ka lävepakkude peale, mis eelnevalt oli keelatud. Saame selgeks ka selle, mis värk on elektripirnidega, mida paljudes kohtades kasutatakse ja mis tekitavad võõristust – vana tempel ning pühakujude ümber mitmevärviline võnkuv valgus. Seletus on lihtne: valitsus keelas küünalde kasutamise, sest elaval tulel oli kujudele halb mõju, need hakkasid sulama või läksid lihtlabaselt põlema. Nüüd saab siis mündiga "läita" elektritulukese. 

ANANDA SISEMINE KORIDOR

Nagu nii mõneski teises Bagani templis pole siingi kõik kesksed kujud originaalid. Originaalid on põhjas ja lõunas asuvad, lääne oma on parandatud ja ida oma üldse 18. sajandist. Kõigil on siiski üks ühine joon – need on tiikpuust. 


ÜKS NELJAST. IDAPOOLNE, 18. SAJANDIST PÄRINEV BUDDHA, NN KONGAMANA. 
ARVATAKSE, ET TA HOIAB KÄES ÜRTI, MIS SÜMBOLISEERIB BUDISTLIKKU ÕPETUST 
KUI RAVI VILETSUSE JA VAEVADE VASTU.

SOOVID

Ananda kõrval asub Ananda ok-kyaung (1137), pisikene platoole tõstetud punastest tellistest klooster. Valvur süütab meile selle sees tule ja hoiab meil teraselt silma peal, kui ma valguskumas seintelt maalide piirjooni otsime. Need freskod pärinevad 18. sajandist.

Jätkame teekonda Ananda kõrval asuvasse Bagani kõrgeimasse templisse: Thatbyinnyu pahto'sse (1144).

THATBYINNYU OTSE EES

Ka Kõiketeadva nime kandev tempel oli koos Dhammayangyiga Sithu I üks viimaseid suuri töid. Tempel jäi juba ehitamise ajal lõpetamata – sellest annavad märku 539 terrassidele paigutatud paneeli, mis võisid olla mõeldud jataka jaoks.

Templites pakuvad giiditeenust rinnasiltidega varustatud litsentsiga giidid. Nende kõrval teeb sama tööd ka inimesi, kellel ei ole võimalik giidiks saada või kes on giidiks saamise poole alles teel. Giidi litsentsi saamiseks on tarvis lihtsalt öeldes raha. Kuidas muidu saaks minna kolmeks kuuks õppima Yangoni, käia keelekursustel ja samal ajal kuskil ööbida? Niimoodi liigubki templites ringi ka inimesi, kes oma unistuse teokstegemiseks käivad templites samamoodi giiditööd tegemas, aga mitte raha teenimiseks, vaid keele õppimiseks. Nagu ma aru saan, on see selline pooleldi seaduslik tegevus, sest suurtes templites lubatakse neil inimesi saata, kuid kõrvalhoonetesse neid sisse ei lasta. 

Kuna A.-l ilmneb üllatuslikult allergia, mis muutub ainult ilgemaks, siis otsustame, et teeme veel kaks templit ja loeme siis päeva lõppenuks. Esimeseks saab Shwegugyi pahto, teine Bagani ala suurim tempel Dhammayangyi pahto

Shwegugyi pahto's (1131, tõlkes "suur kuldne koobas") viib peenike trepp teisele korrusele, kust avaneb ümbruskonnale võimas vaade. Seintel on pordeks ruumilised lehemotiivid, mis keskelt lahknevad. Inskriptsiooni järgi on see ehitatud vaid seitsme ja poole kuuga.

Kroonikates on mainitud, kuidas templi ehitaja kuningas Sithu I enne surma sinna toodi. "Kui ta jõudis 101. eluaastani, jäi ta raskelt haigeks. Tema poeg Narathu lasi ta viia Shwegugyi templisse. Seal lamades tuli kuningas vahepeal teadvusele ja ütles, et see küll tema palee ei ole. Hooldaja sosistas talle kõrva: "See pole küll teie palee, kuid see on teie loodud ehitis. Teie poeg lasi teid siia tuua." Kuulnud, et ta isa oli teadvusele tulnud, otsustas Narathu ta lämmatada, sest kui troonil olev valitseja oleks tervenenud, oleks ta lasknud oma poja hukata. Selline soe lugu.


KULD TULEB, KULD LÄHEB. BUDDHA SHWEGUGYIS.

ARGUMENTE JÄÄDVUSTAMISEKS PIISAB. SHWEGUGYI TERRASSIL.

Meil läheb seal vist veidi kiiremini, kui meie saatja arvas, nii et leiame ta kaarikusse kerratõmbunult sügavalt magamas. 


Dhammayangyi pahto (12. sajand) võlvid on hiiglaslikud ja koridorides jalutades väga kõva häält ei julge teha, sest kus kõrget võlvi, seal ka kumedat kaja. Parajasti on lõunaaeg, nii et võlvide all teevad kohalikud uinakut. 

POOLELI LÕUNA

See tempel on Bagani templitest vaieldamatult kõige müstilisem. Sisenejat haarab esimesena selle massiivsus, pikk tume koridor ja ... erinevalt teistest templitest nelja keskse kuju puudumine. Selle asemel on põhjas, lõunas ja läänes sein. Ülejäänud altarikohad on kinni müüritud. Praeguseks on välja selgitatud, et kinnimüürimise põhjuseks ei saanud olla hoone ebastabiilsus või mõne maavärina mõjud. Samuti ei või eeldada, et ehitaja ajas keskse osa täis, sest tahtis muule keskendumise tõttu varjata lõpetamata osa – läbi kivipuru keskele tehtud käigud on näidanud, et sisemine osa on suhteliselt valmis, seintel on maalinguidki. Ühe teooria järgi lasi kuningas Narathu templi pärast isa surma ehitamise katkestada ja keskse osa kinni ajada, et populaarsust võita. Kuna Sithu I oli samal ajal alustanud mitme templi ehitamist, oli see piirkonnale selge koormus. 

Templiga on seotud ka rohkelt kartusi. Paul Strachan mainib, et kohalikud väldivad Dhammayangyis liikumist pärast päikese loojumist, sest siis liiguvad koridoris vaimud. Läänepoolse sissepääsu juures oleva kivi kohta käibib aga lugu, et ehitamise ajal raiuti seal käsi maha neil, kes telliseid piisavalt tihedalt üksteise kõrvale ei olnud pannud.

 ÜHTE NÕKKU KÄIB KÄSI, TEISE...


Läänehallis on veel midagi, mis selle templi eriliseks muudab. Tavapäraselt on altaril kujutatud ühte Buddhat, seal on aga altar kahe buddhaga. Kuigi täpne taust on teadmata, meeldib mulle järgmine seletus: "Andunud theravaada budisti jaoks on tähtsaim hetk see, kui buddha kohtub tuleviku buddhaga ja tehakse ettekuulutus. Mahajaana budisti jaoks aga see, kui kaks buddhat, vana ja uus, istuvad üheks hetkeks koos ühel troonil – see sümboliseerib muutust ja samal ajal dharma ringkäigu jätkumist. Selles ongi budismi kui maailmareligiooni tugevus."

Kui koridorides jalutame, märkab meid teisel pool võretatud aknaava seisev naine sülelapsega ning ajastab lapse nutmahakkamise täpselt sellesse hetke, kui me tema juurest mööda astume. Kerjus. Kui me oleme möödunud, hakkab laps taas naerma. Õõvastav. 

Jääme jutustama ühe noore kunstnikuga, kellelt saab vaikselt allhoovuste kohta infot. Temal on luba oma pilte müüa just selles templis, kui ta läheks müüma mõnda teise templisse või hakkaks vaikselt giiditööd tegema, saaks ta karistada. Samas pole tema olukord nii hull, sest paljud kunstnikud ei saa endale lubada ka õigust templiski oma pilte müüa ning otsivad turiste seega perifeersemates templikestes ja tee peal. Ta suudab lõpuks leppida sellegagi, et me temalt tõesti midagi ei osta. Mõelda vaid, esiteks ei osta ning teiseks on nii väiksest riigist, kuid ei ole enda raha kaasa võtnud (mhmh, ka tema kogub raha). Tõsine ebaõnn... Anname talle teada, et liikvel on kaks valgevenelast, kellel ehk on olukord väheke parem. Tal nimelt Valgevene raha pole. 




VÄRAV

Mind jääb Anandas kummitama üks raamat. Põikame sealt koduteel veel korra läbi. Ostan raamatu ära ja hakkan uksel otsima kohta, kus varbavahesid jalga sõlmida, kui märkan välismaalasest munka sissepääsu ees end ühe pika objektiivi ette pildistamiseks paika sättimas. Hakkan eest ära tulema, kui munk mind kõnetab: kas ma ei tahaks temaga poseerida? Mida-mida? Jaa, just mina, temaga. Nii et kuskil mälukaardil on nüüd pilt punases rüüs mungast ning valgest patsidega naisest. :p

Jõuame koju, vedeleme veidi voodis ja vaatame, mis maailmas toimub. Haruldase võimaluse töötavat BBC-d näha peab ju ära kasutama. Meil on õnne. BBC-st tuleb uudis, et Aung San Suu Kyi on naasnud Yangoni. Eelmisel nädalal külastas ta Bagani ning mis templis teda Buddhat austamas nähti – muidugi Anandas. Selliseid uudiseid on mõnes mõttes hea ja mõnes mõttes halb kuulda. Olla pisikene turistist mutrike riigis, kus poliitika keerutab miljonite elusid. Uudiste peale, et vastupanuvõitlemise liider võib mingites kohtades oma sealoleku tõttu tõsiseid probleeme tekitada – kui mõelda pommiplahvatustele juuni lõpus Mandalays ja valitsuse ähvardavas toonis nendingutele, et Baganis võib tulla rahvarahutusi, kui Aung San Suu Kyi oma plaanis oleva ringkäigu raames sinna jõuab –, on egoistlik kurjustada, et see plaane segab. Aga samas paneb see asjade peale mõtlema veidi teisiti, kui olen harjunud. 

Me oleme kutsutud õhtusele suupistele. 

Taipan kingituse peale mõelda veel õigel hetkel. Uurin hotelliomanikult ja ta naiselt, mida oleks sobiv kinkida. Nad arutavad asja veidi nõutult ja leiavad siis, et hea oleks mingi riideese. Võtan ratta ja veeren turule. Kotike ten-já'd, üks ilus pluus veidi kurja hinna eest. Aga okei, olgu. Kuna kõrval on ka puuviljaturg, võiks ehk võiks osta ka mangot ja seda karvast vilja, mida me veel proovinud pole? Selle koha peal läheb asi käest ära. Täna ei ole ma kauplemismeisterlikkuse koha pealt just parimas vormis. Mangomüüja ärib maha kaks mangot ja kobara banaane (miks ma neid võtsin?) ning kui äri hakkab lõppema, lendab kohale kaks ümaramat tädi, kes ei tundu välisel vaatlusel üldse nii ohtlikud. Olen hetkega thanaka'ga kaetud, käes purk värskelt soetatud kraami ja üritan nende eest turult põgeneda. Ei ole kergete killast ettevõtmine. Samas, võinuks ka hullemini minna. 

Kella seitsme ajal leiame end hämarduva taeva ja süttinud kuu taustal kulgemas rattaga mööda kõrvalisi liivatolmuseid teid külla. Kiibakate aedade taga on osa perekondi süüdanud lambi, mõned valgete nägemisest üllatunud lapsed taipavad tere hüüda. Peatume ühe aiaga piiratud kõrvaltänava maja juures. "Majake" on palju öeldud, "eluase" sobiks enam. Umbes kuue- korda kolmemeetrine katusealune on jagatud kaheks: ühel pool seina magamislavats, mille otsas on lauake puust seljatoega diivaniga, ning teisel pool seina köögiosa. Laud on kaetud hakitud banaani, mango ja sibulakrõpsudega. Perenaine heldib meie kingituste peale. 

Ta on erakordselt tugev naine. Elanud üle mehe haigestumise ja surma, kasvatab ta nüüd lapsi üksi. Õnneks hakkavad suuremad varsti juba pesast välja lendama. Koos mehe haigeksjäämisega kadusid ka koos kogutud säästud. Praegu on tema jaoks põletavaks küsimuseks, mida teha koduga. Ta on üks neist paljudest, kes elas enne 1990. aastat vanas Baganis ja kellele eraldati maa uues Baganis. Ka tema vanemate kodu asustati ümber, aga nõnda, et hoone on elamiskõlbmatu. Lähiajal tuleb tal teha suur otsus, sest ajutisest kodust tuleb varsti välja kolida ning kloostrite juures pole lubatud peredega ööbida. Seega on ees paratamatu valik: kas kaotada kodu või teha riskantne valik midagi perele olulist maha müüa, et saaks hakata kodu parandama. 

Vanematelt on ta pärinud oskuse – nagu paljud baganlased – teha lakkesemeid. Oma põhitöö kõrvalt püüab ta neid müüa suurtesse poodidesse, ja ka edukalt, kuid ostuhind on muidugi madal. Poodide kasumid seevastu... 

Me räägime mitu tundi. Temaga vesteldes tunduvad enda probleemid nii kõrvalised. Eriti siis, kui ta kogu sellele koormale vaatamata viskab oma malbe muigega nalja ja palub meid ka homme õhtusöögile. Ta ütleb keset vestlust, et tahab meie perele kinkida lakkesemed. Mitte meile, vaid meie perele. Otsustame isekeskis, et oleme kindlameelsed ehk võtame kingituse vastu ja ostame sõpradele ise juurde. 

Liigume öös vaikides kodu poole.

Kommentaare ei ole: