Uni, uni, uni

11. juuli
Nyaung U

Äratus!

Kolm tundi magamisaega on hakkama saanud sellega, et asukohast on juba aimu, kohustusest hommikust süüa samuti, aga olemine on sant, nagu oleks pohmakaga põrandal maganud.

Kui õue peal olevas avatud putkas üsna niru omletti sisse pigistame, peatuvad teeotsa peal mungad. Esimesele kahele antakse banaanid, järgmistele, kui ma ei eksi, lahustuva kohvi pulbri kotikesed. Erm...?

A. läheb tagasi magama, mina pabereid täitma ja teada andma, et uurime ka teisi hotelle, nii et meie visiit nende imelisse residentsi (khm-khm) piirdub ühe ööga. Tüübi suhtumine muutub kui mussooniaegne ilm ning lõpeb sellega, et ta tahab raha hotellitoa eest kätte saada nüüd ja kohe. Ei lähe eemale ka, et ma saaks rahulikult raha kotist välja kaevata. Vabandan end tuppa raha otsima.

Seejärel lähen kaardi järgi samal tänaval asuvat New Park Hoteli otsima. Einoh, kaardi koostaja pole just kõige terasem olnud. Nii LP kui ka Google'i oma ei ole osanud/viitsinud märkida, et New Park ja New Heaven ei asu mitte sama tänava eri osades, vaid paralleeltänavatel. Teen toredad pikad jalutuskäigud liivastel kõrvaltänavatel, suhtlen mitme abistajaga, ütlen ära pakkumistele hoburakendisse astuda ja jõuan lõpuks kohale. Toad on paar dollarit kallimad, kuid hinna-kvaliteedi suhe on määratult parem. Valin 24 toa seast välja tagapool õue poole avatud bungalo, millel on võluv terrass, ja luban paari tunni pärast tagasi olla.

Udjan A. voodist üles ja annan talle leiust teada. Kuni ta pakib, teen toast ja ümbruskonnast paar pilti, kui hotelli värava peal peatab mu kohalik kunstnik. Tehtud kodutöö tulemusena hakkab plinkima peatükk "Baganis on kõik kunstnikud ja sellised väga pealekäivat sorti". Okei, aga hommik on laisa kulgemisega, vaatame siis, mis tal pakkuda on. Ta pakib lahti hulga pilte, mis on osaliselt omalooming, aga peamiselt koopiad templites olevatelt maalidelt. Tegemine käib nii: esmalt kantakse pilt seinalt ümber nn kopeeri põhimõttel, siis kaetakse riie liimiga, seejärel liivaga, siis taas liimiga, ning siis joonistatakse pilt peale. Õhuke valge puuvillane riie muutub liimi kasutamise tulemusena pakitavaks, mis tähendab, et selle saab rulli keerata, ilma et peaks kartma pildi lagunemist. Kujutatava valik on klassikaline: rohkelt Buddhat, elevante, mingi "Aasia Romeo ja Julia lugu", tantsijannad, mungad. Tüüp on peale rahatehingu valmis ka muude asjadega kauplema – juhuks kui meil on riideid, ehteid, parfüüme.

A. saab pakkimisega valmis ning ma ulatan ta kunstnikule üle, et ise asjad kokku panna. Loen sõnad peale, et ta kindlasti mitte midagi ei ostaks. A. teeb aga "andestamatu" vea: näitab välja, et üks pilt talle väga meeldib, ja küsib siis hinda. Hind algab muidugi hullust kõrgusest ja langeb siis keskeltläbi veidi madalama pöörase hinna peale. Kunstnik teeb arvatavasti kuu tehingu ja A. saab kahe pildi omanikuks. Kuigi tunne on veidi mõru, saab ta end lohutada, et tegelikult on need pildid tõesti kenad ja tavapärastest veidi erinevad, tegemisel on nimelt kasutatud kuldset tooni.

Kodinad selga. Uus hotell, vau-efekt, uni.

Õhtupoolikul tuleme juba inimestena teadvusele. Kui sööma läheme, püüan ma tõsiselt pihta saada, mismoodi see linn täpselt kaardil on. Sellist nalja pole varem juhtunud, et juhe on nii koos. Ma ei suuda isegi seda selgeks teha, kuspool on jõgi, kuigi tänavad on sirged, ristuvad täisnurga all ja neid on vähe. Masendav.

PUNANE "HOT AND SOUR CHICKEN" TEEB INIMESEST TRAHHTAGUMIKUGA SKRUUDI, 
KUI MEENUTADA "POTTERIT". AGA SEE SALAKAVAL ROOG MAITSEB HEA.

Suudan taas õppida aitäh ütlema nii, et inimesed naerma ei hakka. Ma ei julge ju küsida ka, mille peale nad itsitavad, äkki on see mingi roppus. :) Dže/i zu be'. Katkestatult e lõpus. Mingala-ba, ma ütlen.

Interneti otsimine on siin tore. Tere, ma näen, et teil on siin silt "internet". Kas teil internetti ka on? Ei ole? Okei, aga kas oskate ehk öelda, kus on?

Õhtul astun hotelli eest läbi, et värsket mahla osta, kui mind peatab hotelli väraval (taas!) poiss, kes pakub müügiks Orwelli "Burmese daysi". Loetud, hea raamat. Photocopy kvaliteet on ka igati vinks-vonks. Hetke ajel pööran ümber ja uurin, kas kuskil siin raamatupoodi ei juhtu olema. Selgub, et Old Baganis on, aga kui vaja, saab ta homme midagi kaasa tuua. Jääme veidikeseks vestlema. Ta on inglise keelt õppinud kümmekond aastat, praegu käib ta keskkoolis. Joonistamisega on ta tegelnud neli aastat (otse loomulikult on ta kunstnik). Kõrval hakkab teine umbes sama vana poiss pilte lahti pakkima ning ma ütlen ausalt, et ma kindlasti ei hakka praegu ühtegi pilti ostma, aga kui ta tahab näidata, võin ma vaadata ikka. Väga toredad pildid, aga hommikustega äravahetamiseni sarnased (v.a ühed sinise-mustaga pildid), lisaks nende õpetaja looming. Need on üldiselt horisontaalsed pildid, millel kujutatud peamiselt Bagani templeid. Värvid on looduslikud, neid saadakse lehtedest ja kividest.

Õhtu lõpetab 28 kraadini (vaikse konditsioneeriga) jahutatud imeilus hotellituba, (hotelli vastast pisikesest söögikohast) mangomahl ja telest (üle hulgema aja) BBC World – mida veel tahta!

Kommentaare ei ole: