Mandalay
Hommikul võtame selge plaani: hommikusöök, rahavahetus, lennupiletid, internet, vaba aeg. Kõik läheb kui valatult, kui välja arvata 10 kyati langenud vahetuskurss.
Internetiga aga nii lihtsalt ei lähe. Maandume selles kallis, aga ülikiire netiga punktis, lööme lahti oma meilikastid nagu ikka ... ja jääme sõnatuks. 22. juulil toimus Norras kaks rünnakut, milles hukkunute arv pole ikka veel selge. Keeruline on midagi sellist enda jaoks seletatavasse vormi panna, see kõik on nii kaugel, aga samas nii lähedal. Siia on sealt ju vaid veidi üle kümne tunni teekond. Ja samas nii teine maailm. Midagi sellist, kuhu on end raske ettegi kujutada.
*
Kuna päev on vihmane, otsustame turismiprogrammi "linnukese" kirja saada katuse all – Mahamuni paya's. Pick-up'i-juht, kes meid sõidutab, teab Eestit küll. Ja üllatus-üllatus, taas selle järgi, et on sõidutanud viletsa inglise keele oskusega eestlasi. Ta uurib ka meie keele, poliitilise olukorra ja Venemaa-suhete kohta. Huvitav kuju.
Mahamuni paya (1785) on mingis mõttes meie reisi sõlmpunkt. Selle keskne Buddha-kuju on pärit Rakhine'ist – Mrauk U juurest. Ning kompleksi edelaosas väikeses kõrvalhoones eksponeeritav sõjasaak on saadud Angkor Watist. Kui samas riigi üks tähtsamaid pühamuid on sellise taustainfoga, on võimatu sinna mitte minna.
Buddha kuju kaetakse pidevalt ja üha kuldlehtedega. Seda räägib A. Naisi sinna nimelt ei lubata. Istun seniks, kuni ta seal ära käib, väravate taga otse Buddha ees põrandal koos palveid lugevate naiste hordidega.
Prügikast pidavat Buddha juures olema täis paberlipukesi, mille vahel kuldlehed olid. Nõnda saab keha pidevalt kiiskavat täiendust.
ÜKS KENTSAKAS PAVILJON: KAHELT SERVAL JOOKSVALT TERRASSILT SAAB VAADATA ALLA
KAGU-AASIA MAKETILE, MILLE KESKEL TROONIB BIRMA
Kõrvalhoones kössitavadki "sõjasaagiks" saadud pronks- ja metallkujud Angkorist. Õõnes peata keha, lõvi, elevant... Kuna kindlate nn kehaosade katsumine pidavat katsuja keha sama osa tervendama, kõnnib kujude eest pidevalt läbi näperdavaid inimesi. Elevandi seljas istuvad lapsed. Veider vaadata.
MADE IN CAMBODIA
Liigume mööda põhjapoolset sissepääsu väljapoole ja jääme vaatama liikuva pildiga Buddha-ekraane, mis on suuremal ja väiksemal kujul müügil. Kohe ilmub välja ka mees, kelle äri see on. Jõudmatagi ärini, uurib ta, kust me pärit oleme. Ta on väga sõbralik, huvitub meie riigi ajaloost ja räägib ka Nargisest. Enne tormi olevat inimesed saanud hoiatuse, aga ei evakueerunud. Templid ja templite katused olid olnud inimesi täis. Paljud rannikul olnud kalurikülad pühiti jäägitult merre. Ta pakub end meile homme Ava juurde giidiks, kuid me taganeme viisakalt. Ei taha end kokkulepetega koormata.
Mahamuni järel lähevad minu ja A. teed lahku. A. läheb tehnikapoodi (ja saab taas teada, et kui öeldakse 30 000 ja korratakse ka nullid üle, siis tähendab see ikkagi ühte nulli lisaks ehk 300 000), mina 84. tänavat mööda jalutades üles. Siht: turg.
Turg kui selline algab märgatavalt varem peale. Tänavaservad, mis muidu on suhteliselt laisa asustusega olnud, upuvad ühtäkki äridesse, ja tänav autodesse. Jõuan viimaks ka neljakorruselise turuhoone ette. Ja siis sisse. See ei sarnane ühegi turuga, kus ma käinud olen. Laed on kõrged ning kaupmehed istuvad umbes 70 sentimeetri kõrgusel poodiumite peal. Neli seintega eraldatud poodiumit moodustavad saarekese. Saarekeste vahel triivivad ostjad. Esimene korrus on läbinisti pühendatud riietele. Teisele korrusele viib siinkandis tõeline haruldus – eskalaator.
Kuna sellist värki ei saa kasutamata mööda lasta, kroogin oma maani seeliku veidi kõrgemale – tuleb asja ikkagi aupaklikkusega suhtuda – ja astun liikuvale trepile. Minu kõrval ütleb mulle viisaka, kuid laia naeratusega tere viiekümnendates laiemat kasvu kuldkettidega mees ja küsib, mis riigist ma olen. Milline vaheldus nooremate tervitajate sekka. :) Selgitan talle lühidalt ja ta märgib, et tal on siinsamas turul hõimuasjade pood, et ega ma juhtumisi läbi ei taha astuda. Vaadata võib ikka. (Kui palju kordi varem ma olen seda juba mõelnud-öelnud?)
Järgnevalt avaneb mu ees tõeline imedemaa. Mees, kes mu poodi juhatas, on seotud ravimitega. Kuna tal on sidemed nagade hõimuga, siis saab ta ravimite eest vahetuskaubana nende kunsti. Nagad ei tunnista raha kui sellist, aga ravimeid vajavad ikka. Nii ongi juba aastaid olnud nõnda, et märjal hooajal käib ta nagade juures ravimeid kauba vastu vahetamas ja kuival ajal teel Mandalays äri. Ning äri minevat hästi, sest selline kraam on Läänes kõrges hinnas. On ka kliente, kes igal aastal läbi astuvad, ja neid, kes müüvad ostetut eBays edasi – seda juba väga rikastele inimestele.
Nagad elavad nõnda, nagu võidakse olla näinud Discoveryst. Nad on sõjamehed, kes ohverdavad ka inimesi. Nii et kui võõrad nende juurde ei pääse, siis kohalikud sinnakanti, kus tema käib, naljalt ei lähe. Sidemeid on vaja. Apteeker-poodnik selgitab muiates, et kui inglased maa 19. sajandil koloniseerisid, taheti ka nagadelt iga-aastaseid makse võtta – tihedasse džunglisse makse koguma läinuid ei nähtud aga enam kunagi...
Poes on kuhjade kaupa põnevat kraami. Inimluudega tseremoniaalketid. Ahvikoljud (ajusid süüakse). Tätoveerimisatribuutika (tätoveerimine käib täie hooga ka praegu, ka nähtamatus on valikus olemas, aga lisandunud on ilu funktsioon). Ja kuhjade kaupa kujusid. Vormid on imeilusad. Vibalikud kujud on puhtad, selged ja tumedad. Osa kujusid on kokku väänatud metallpitsist. Mu silm jääb peatuma kaheksa saatjaga elevandil. Küsin, mis on selle taust. Tegemist on püha looma – elevandiga liikuva jumalusega. Ese on valmistatud pronksist umbes pool sajandit tagasi.
Kui asju uurin, küsib poeomanik, kas mulle meeldib Birma. Vastan jaatavalt. Ta ütleb selle peale, et ma peaksin Birmast kirjutama. Väga paljud kardavad siia tulla, sest ei tea siinset olukorda ja on kuulnud vaid hirmujutte, ning seega on turiste vähe.
Ma ei tea, kaua ma tema pisikese leti-riiulite juures olen. Tunni? Pool tundi? Kuna elevandist ei saa üle ega ümber, võtan selle siiski ära. Mõnikord lihtsalt hakkab miski silma, eriti kui oled mitu nädalat kodust kaasa antud sõnaga "elevant" juba kohati painajalikuks muutuvas mõtiskelus ringi jalutanud. Mulle tundub, et ma olen teinud hea ostu.
Jalutan turul ka niisama ringi ja näen kõrgemate korruste hämarate kõrgete seinte vahel nii mõndagi üllatunud pilku. Ühel korrustest on keskendutud riisi ja kõige naturaalse müügile. Kottidest paistavad laastud, puutükid, tundmatu kraam. Ja kotivirnad ulatuvad maast laeni. Teisal on võimalik kolmemeetrise virna peal olevate siltide järgi oletada, et võib end kogu eluks austrimaitseliste hiina kiirnuudlitega varustada.
Tagurdan end esimesel korrusel tegutsevate kosmeetikalettide vahelt välja, muigan omaette sädistavate naiste keskel istuvat tähelepanust ilmselgelt meelitatud munka nähes ja võtan kõrvaltänavale keerates suuna kodu poole. Mu peatab vanem mees mootorratta seljas, kes küsib, kas ma olin siin ka eile. Ta olevat ka eile näinud ühte valget pika seelikuga naist just siinsamas. Ütlen, et mina ei saanud see eile kuidagi olla, sest eile ei olnud mind veel Mandalays. Ta naerab, vabandab, ja küsib siis, kas mul ei ole ehk aega täna pärastlõunal tema inglise keele klassist läbi astuda. Ta on nimelt inglise ja hiina keele õpetaja, kes siin läheduses keeletunde annab. Klass, kuhu ta kutsub, koosneb keskkooli lõpetanud noortest, kes tahavad intensiivselt õhtupoolikuti inglise keelt õppida. Luban läbi tulla.
Sellises lustakas meeleolus astun läbi ka netipunktist, kus saab välismaale kõnesid võtta. Ammu lubatud tsau-mis-teed-kõne kummitab ju kuklas. Väga võõras ja samas kodune tunne on kalli inimese häält kuulda. Ja naljakas, kuidas mulle tundub mineku aeg kohe ukse ees olevat ja talle kaheksa päeva kaugusel. Aeg aga lendab!
Kell 17 oleme "kohe rohelise aia juures" platsis. Õpetaja teeb kerge ingliskeelse sissejuhatuse ja laseb meil siis edasi tegutseda. Algul räägime vaid paari õpilasega. Paarikümne minutiga koguneb õpilasi üha juurde ja seni, kuni meie üritame ennast selgeks teha ja nende tekstist aru saada, toob õpetaja meile kõrvalt poekesest midagi, mida välismaalased vist juua armastavat – Cola ja Pepsi vahelise tumeda mullijoogi.
Õpilased on 19–20-aastased, lõpetanud keskkooli ja plaanivad suuremas jaos sel aastal ülikooli minna. Minu kõrval kaks kutti näiteks arvutiasja õppima. Inglise keelt on nad õppinud kolm kuud peaaegu iga päev ja meie oleme esimesed välismaalased, keda nad keeleklassis kohtavad. Vestlus on päris lõbus. Missugune on teil ilm? Mida sa teadsid Birmast enne siiatulekut? Mis kell sa hommikul ärkad? Mida sa hommikul sööd? Kas sulle meeldib mõni spordiala? Kas sa oled abielus? Kuidas täpselt sa siia lendasid? Kas Eesti asub Kanada juures? Kui tihti sa internetis saad käia? Kas sul on FB konto? Jne.
Teeme ka kõvasti Eestile reklaami ja võtame taas välja piltidega mängukaardid. Need tekitavad parajalt elevust ning TAAS leitakse üles just see Tauno Kangro skulptuuri pilt ja uuritakse, mis see on. Saame ka muid küsimusi Eesti teemadel, mis piltidest tekkinud. Mingil põhjusel küsitakse just nende asjade kohta, millest me palju rääkida ei tea. Kivikalmed pole veel mingi eriline probleem, aga mul pole õrna aimugi, mis on Vlasta kivid Saaremaal. Jätame kaardid neile kui õppematerjali (neil on ingliskeelsed kirjeldused ka peal).
Õpetaja räägib, et inglise keele kõrval teeb kõva tõusu ka hiina keele õppimine. Hiinast on palju immigrante ja samas tahetakse minna Hiinasse äri tegema. Piirid pidavat sealt poolt lahtisemad olema. Jutuks tuleb ka birma keel. Õpetaja sõnul pidavat rääkimine tulema lihtsalt ("kui te siin paar kuud oleksite, võiksite juba vabalt vestelda"), aga kirjutamine on tõsine pähkel. Kuna mulle tundub ka rääkimine väga karm – p eri toonid b-ni tunduvad mulle äärmusi arvestamata kui üks p kõik, ning tõusvad ja langevad silbid on totaalne hookuspookus –, siis ma parem kirjutamisest ei mõtle.
Aga ka sellega ei ole päev veel lõppenud. Kella 20 paiku istume klassikalise kodu tavalisest veidi suuremas elutoas Mandalay lõunaosas. Seintel meie selja taga on Tema fotod, kui ta 2002. aastal siin etendust vaatamas käis. Nurgas mängib telekas, mida vaatab kõhetu vuntsidega mees, kes meile varsti esinema hakkab. Keegi perest sätib lavale rohelise kanga. Uksel tervitatakse järgmisi tulijaid.
A. arvas, et võiks siit läbi tulla. Tegemist on nn Moustache Brothersi koduga, kus perekond annab igal õhtul veidi üle tunni vältava poliitiliselt ebakorrektse etenduse. Varem pwe'del (lihtsalt öeldes pidustus, laialt öeldes midagi ehtbirmalikku: suvalisel hetkel suvalise sündmuse tähistamiseks tekkiv läbi öö kestev pidustus, mille käigus esinevad erinevad muusikalised, tantsulised ja nukutrupid, sõnalavastustel iseloomulik terav ja pilav huumor) nime teinud koomikutel keelas valitsus esinemise ära, kõik põhigrupi liikmed on vähem või rohkem aega istunud vanglas, ning tänu rahvusvahelisele survele siiski säilitanud oma etendused, küll pinnavirve sellest. Neil on keelatud kohalikele esineda.
Meile jagatakse kätte ajaleheartiklid, ajakiri Yoga, kus temaatiline pilt, LP 1996. aasta versioon, mille kaanel pilt Lu Maw' naisest jms.
Etendus algab märkamatult. Lu Maw hakkab rääkima KGB-st, kindralitest, näitab kaadreid filmidest, kus Moustache Brothersit mainitud ("Ma ei tule siit enne välja, kui Birma on vaba!" – "Okei, kallis, ma ajan selle Birma-asja korda." – Jennifer Aniston ja Woody Harrelson meediakampaanias "It Can't Wait"), ja räägib juurde nalju. Kurbi. Aga naljakaid. Mõningad hetked:
- Läinud keegi Taisse hambavalu ravima. Soovitab tagasi tulnuna teistele ka, tehti ju kvaliteetne töö. Teised vastu: "Ma ei saa välismaale minna, sest ma ei tohi suud avada!"
- Kui olete kuskil siin riigis, siis panete tähele, et kuritegevust peaaegu et ei ole ja teid ei röövita. Sest meie juhtidele ei meeldi konkurents!
- Somaalia piraate teate? Need, kes püssiga ähvardavad ja inimesi röövivad. Väga vaprad, võtavad iga paadi ette. Tulge siia ja röövige meie juhid!
- Mu ema ootab siinsamas väljas praegu. Ta hoiab tänaval silma peal, et kui on midagi kahtlast, siis ta annab salajase signaali – vilistab läbilõikavalt –, siis jookseme meie tagauksest välja ja teid, turistid, võetakse kinni.
- Teie olete vaesed, saate elektrit ainult oma valitsuse ettevõtetelt. Meil on igal majapidamisel ka oma generaator, nii et meil on mitu korda rohkem elektrit.
- Meil on siin kõik tehtud Hiinas. Minu telekas – Hiinas. DVD-mängija – Hiinas. Isegi mu pluus (vuntsivendade pildi ja logoga, nad ka müüvad neid) – Hiinas. Teil on siin kaamerad ja asjad ning arvake ära, kus need tehtud on? Hiinas! Jajaa, sinu kallis kell samuti (viipab prantslase poole)!
- See on väga hea, et Ameerikal on nüüd must president. Tume nagu mina. Nad peaksid Valge Maja nimetama Mustaks Majaks!
Sellele järgneb tantsuprogramm. Üles astuvad Lu Maw' naine, endine profitantsija, tema õde ja veel sugulasi. No ja siis muidugi need teised vuntsivennad. Saateks on tahvlid sõnadega, millest tõukuvad üha uued ja uued naljad.
LU MAW OMA NAISEGA. KOHE LÄHEB TÕSISEKS TRADITSIOONILISEKS TANTSUKS.
"KAS SAITE TERAVA PILDI? EI SAANUD, JAH! NÄETE – MADE IN CHINA!"
Me naerame. Naljakas on. Nemad on naljakad. Samas on need naljad kurbusega segatud. See on tõeline ime, et nad üldse esineda saavad. Ja nende elu oli ja on ka praegu ilmselt väga raske. Mis sest, et Lu Maw ütleb, et mis probleem on esineda tund aega ja selle eest inimese kohta 8000 kyati tasku pista – omal ajal pidi ta pwe'del hommikuni rassima. Sellest kõigest jääb siiski mulje, et nad tassivad kui sõrmkübaraga vett. Ennastunustavalt, sest etendus algab absoluutselt iga päev kell 20.30. Kindlasti see ja sellest rääkimine muudavad midagi, kuid muutused on aeglased. Väga aeglased.
*
Moustache Brothers ei ole reisi ajal ainuke, kes riigi juhtimise vastu sõna võtab. Küll aga tähendab karmi kriitika tegemine teiste inimeste jaoks midagi muud: hääle langetamist kohati pea sosinani ning enne rääkima hakkamist üle õla vaatamist, veendumaks, et valed kõrvad järgnevat ei kuule. Nagu üks juhuslikult kohatud inimesi ütles: meil on kaks lootust: järgmine elu ja Tema – teate ikka, keda ma mõtlen, eks? Niimoodi, pead langetades, üle õla kiigates, sosistades ja nimede nimetamisest hoidudes toimibki selles riigis sõnavabadus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar