Mandalay – Ava – U Bein (Amarapura) – Mandalay
Alustame päeva meie hotelli lähedal jäätisekohvikus duriani- ja tapioca-jäätisega. Täitsa ehedad ja mõnusad asjad.
Hüppame läbi ka toiduturult, kus peaks olema müügil tenja. Kuna me ei suuda end selle häälduse kohapealt arusaadavaks teha, varustame end jäätisekohvikus paberiga, kus see samuti kirjas. Kui õige turu poole liigume ja nurgal peatume, tuleb meile appi taksojuht, kes viib meid enda järel viie minuti kiire kõnni kaugusel asuva päris hea valikuga tenja-leti ette. Koht on tõeline maardla ja ostame umbes pooleteise kilo eest. Kui oleme kuhja kottidesse saanud, uurime, palju me maksma peaksime. Müüja teatab, et ei-ei, maksta pole vaja, see on kingitus. Teised ümbruskonnas olevad müüjad jälgivad meid samuti kui turismiatraktsiooni ja naeratavad. Jääme endale siiski kindlaks ja ütleme, et me ikka väga tahaksime maksta ka. Ta nimetab hinnaks 500 kyati. Maksame kangekaelselt 1000.
Kuna me juba turu lähedale oleme tulnud, käime läbi ka hõimuasjade müüja juurest. Kuni A. valikut teeb, jutustan veidi poeomanikuga. Viimasel ajal teeb talle sügavat muret dollari kukkumine. Keskmine inimene ei saa sellest langusest esmalt aru, vaid rõõmustab, et suur ja mõjukas dollar tema riigi raha suhtes nõrgemaks jääb, kaupmehed on aga juba mõnda aega väga murelikud olnud. Pikaajalised välismaa kliendid küsivad üha enam, miks nüüd ühtäkki hinnad nii palju tõusnud on. Alguses neelasid kaupmehed muutuse alla, võtsid selle enda kanda, kuid nüüd enam ei saa. Ta ei ole tuleviku suhtes optimistlik.
Meiega koos on leti ääres kaupa uurimas ka üks prantslane. Me nägime teda juba hommikusöögilauas. Ta sai alles nüüd Norra asjast teada, küsis palju küsimusi, kuid meie vastuseid ei kuulanud, ja oli üldse jubeda häda olekuga. Ta ei muuda tekkinud muljet ka nüüd. Nähes tekstiile, selgitab ta, et on tekstiile ostnud ka Indoneesias ja Kambodžas ning tahaks seda teha ka siin. Siis kaotab ta tekstiilide vastu huvi ja keskendub kaelaehetele. Kas 8000 asemel 3000-ga ei saaks? Mul pole raha, nemad siin kõrval (viipab meie poole) võivad kinnitada, et ma olen odavas hotellis. Kogu raha läks siiajõudmise peale ära. Selline niutsuv ja vinguv toon ajab ausalt öeldes kurjaks. Kui ta hakkab meie poole pöörduma ja uurima, kas siinkandis veel selliseid poode on, sest siin nööritakse, hakkan teda lihtsalt ignoreerima. Need hinnad siin on väga head. Ja omanikul selge poliitika: tema annab alla kuni 20% ja sealt edasi ta lihtsalt seda asja ei müü. Lõpuks prantslane haihtubki. Sellised turistid just sellise riigi turismile just sellise põntsu panevadki, et müüjad muutuvad küüniliseks kui Tais.
Lippame hotelli, poetame ostud maha, varustame end piisava koguse veega ja kaupleme endale pick-up'i päevaks Avasse ja õhtuks U Beini silda vaatama. Mingun jääb ära – tund laeval sinna ja tund tagasi ei kutsu kohe kuidagi. Sagaing samal päeval koos Avaga tundub liigne rabelemine.
MANDALAY "LUKUAUGUST" NÄHTUNA
Avat külastanud belglanna ütles, et see on mõttetu koht. Mõttetu tunduvad olevat hoburakend (neile, kes Bagani ei jõua, on see muidugi eksootiline, nagu näitab kohatud Austria paari siiras rõõm) ja 10-dollarilise pileti ostmine. Kohal on tohutu potentsiaal saada rattaga külastatavaks paigaks. Senimaani aga pole kaarti (oma osa on kindlasti hoburakenditel), mis näitaks kas või umbes, kus miski on. No kaardita saab ka hakkama, aga sellisel juhul pole sealsetest templitest lihtsalt täit ülevaadet. Rataste kohaletoimetamisega võib muidugi nalja saada, sest pick-up'id on kiitsukesed, teisalt aga panevad pisikesse kasti tuubitud turistid ja rattad kindlasti nii mõnegi kohaliku laialt muigama. Kui juba kohal ollakse, on paadis rataste jaoks ruumi laialt, ja puude vilus ringisõitmine on puhas lust. :) Korraliku kaardiga oleks see muidugi midagi enamat.
KERGESTI TEENITUD RAHA: KAKS MINUTIT PAADIGA AVASSE, KAKS TAGASI, HIND 1000 KYATI
Kuna meil kaarti ei ole ning seda ei saa ka mitte kuskilt ei Ava juurest ega Mandalayst osta, siis tuleb leppida hobukaarikuga. Laseme juhil läbi käia paar sellist kohta, mida nende tavamarsruudil pole, ja veendume, et see on hea otsus. Ta lepib ka sellega, et nõuame vahepeal pause seal, kus tema meelest midagi asjalikku ei tundu silma hakkavad. Noh, teisalt, templiküllastuses veendume samuti.
"SADAMAST" VASAKULE JA TEED MÖÖDA EDASI
TIIKPUUST KLOOSTER BAGAYA KYAUNG (1834) x 3
SINGYONE KINDLUS x 2
BUDISTLIKKE PARKLAID. LAWKATHARAPHU PAYA JUURES.
ERITI KENA DETAIL MINGI PISEMA PAYA JUURES
NANMYINI TORN
TURISTID JA NÄNNIMÜÜJAD. NANMYINI TORN.
Maailma pikima tiikpuust silla U Beini juurde jõuame kella 16 ajal. Selgelt liiga vara, aga pole muret, sest mõlemal pool silda on hulgaliselt päikeseloojangule spetsialiseerunud, laudlinadega, aga üsnagi kipakaid kohvikuid. Võtame kaks piimaga teed – kallis siin ikka olla saab, eks. Meile tuuakse nn lahustuv tee-piimapulber, kuid neelame sellegi alla. Luristame teed, mina kirjutan päevikut ja ütleme laisalt ei mööda jalutavatele paadipakkujatele. Arve maksmise aeg. Kaks teed – 1000 kyati. Huvitav, mis hinnaga siin süüa saab?!
TAUNG MINGYI PAYA AMARAPURAS
LAISK ÕHTUPOOLIK :)
Võtame suuna sillale. Ligi 1,2 kilomeetrit laudteed. Lauad on paigutatud kohati väga laisalt, nii et kui kümmekond minutit kõndinud olen, tekib mus tõsine tahtmine igaks juhuks oma varbavahede pannalt kontrollima hakata. Asja süvendavad kohati tees olevad augud, igaühega neist käib kindlasti koos mõni "tore" lugu.
Mungad on liikvel. Päikese vajudes on neid aina enam. Nad tunnevad end üsna vabalt, kerivad end silla servades olevatele toolidele kokku ja jälgivad jutustades möödajalutajaid.
Vesi on silla ümber madal. Esimese aimduse selle madalusest saame siis, kui näeme kalameest keset vett kala püüdmas, keha poolest saati vee all. Kaugemal jutustab vees veel kaks kalameest, õlad vee peal, ja keegi kolmas. Poisikesed teevad alumistel taladel lärmakalt vettehüppeid.
Teisel kaldal on täiesti mittemidagiütlev küla ja kaldal vee ääres muidugi taas söögikohad. Ostame neli banaani ja teeme kaldal jalutuskäigu, et silda veidi eemalt näha. Kaldal on rohkelt prügi ning puu all nosib ja ruigab kaks hiidsiga. Jalutame veidi ja läheme siis sillale tagasi. Päikeseloojang prügiväljal ei tundu eriti inspireeriv.
Otsime sillal mõne vabama pingi ja lahendame banaanid ära. Mööda läheb paar Aasia turisti, objektiivide suuruse järgi arvestades koreakad või jaapanlased. Esmalt jäävad nad meid vaatama, siis keeravad veel selja tagantki pead ning seejärel teevad pilti. Eks pilt U Beini sillal päikeseloojangus banaani mugivast valgest ole ka midagi väärt. Vist. :)
Päris päikese loojangu ajal kulgeme üle silla Amarapura poole. Pick-up'i juurde jõuame pimeduses. Teel linna poole peatab mingite vaheväravate juures meie sõiduki sõdur, kes juhilt nagu ikka raha saab. Välja ilmub ka teine ja mõlemad tervitavad meid rõõmsalt. A. räägib, et siin läheb sõjaväe treenimisele ja ülevalhoidmisele 20% riigieelarvest. See pilt, mida me näeme, on ikka väga erinev sellest, mida me siin kuuleme.
Mandalay tänavad on pimedal ajal vaiksed. Õhtusel ajal liiguvad siin ringi kärud, mille klaasvitriinis ei ole mitte toit nagu tavaliselt, vaid lotopiletid. Sellise kasti eripära on kõva muusika ja plinkivad tuled, mis teevad selle tuleku juba kaugelt tajutavaks. Mandalay hakkab magama heitma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar