Mandalay–Yangon
Hommik, söök, lennujaam. Jätame Mandalay kiiskavas betoonkolossis täielike idiootide mulje: alguses ei saa aru, kus on check in (sildid näitavad vastukäivaid suundi), siis ei mõista, kus on meie check in'i lett. Mõlemal korral ilmub eiteakust välja kutt, kes meid leebelt õigele poole suunab. Õhku tõusva lennuki aknast võib angaaride juures näha kolme hävitajat. Ja kui oleme Yangonis maandunud, tõuseb just üks õhku.
MIDA NAD RÄÄKISIDKI MAJADE "PIKIVAHE" KOHTA?
TEEL LENNUJAAMAST KESKLINNA.
Maandume hotelli kui teise koju, räägime, mida vahepeal teinud oleme, loputame end veidi ja kulgeme turule raha vahetama. Kuna päike on väljas (kes rääkiski, et olevat nädal aega sadanud?), siis tiirutame parem turu katuste all ringi. Lakktöö kvaliteedil oskame nüüd juba vahet teha, selgub. Samuti suudame nüüd palju loomingulisemalt "ei" öelda.
A.-l on riukalik plaan osta nn uus riigilipp (kollane-roheline-punane, keskel valge viisnurk), aga kuna selle küsimine tekitab müüjate seas arvatavasti paksu verd, siis hoiame lihtsalt silmad lahti. Kui tänavamüüjast kutt tuleb meile mingit nodi pakkuma, küsib ta sellelt. Too uurib asja ning varsti laotabki noor müüjanna meie ees lahti suure lipu ja seejärel väiksema. Hind vastavalt röögatud 12 000 ja 5000 kyati. Tibi ei taha hinnas alla anda, kuigi kvaliteet on vilets. Jätame asja sinnapaika, sest kui tuua võrdluseks lakktöö hind, on see selge röövimine.
SEE RAHVAS SIIN ARMASTAB LOTOT – NII VIIMASE KUNINGA AJAL 1880-NDATEL KUI KA NÜÜD
Järgmisena priiskame veidi – ma tutvustan A.-le, mis on sushi. Japan Japan, mida LP taevani kiidab, on – nagu LP kohta härivalt tavaliseks saanud – paras pettumus. Minu kodune igapäevatee sencha tuuakse lauda teekotina kannus. Sushi kõrvale ei anta üldse ingverit ja palumise peale tuuakse tilluke kausitäis. Ning arvele lisandub 10% valitsuse maksu, mida me mujal pole veel kordagi kohanud. Sushi on enam-vähem.
Edasi – raamatupoed, kui me juba 37. tänava kanti oleme tulnud. Bagan Book House lööb oma Birma-raamatute valikuga. Suurem osa sellest, mis mul listis, on siin olemas. Kui välja arvata põllumajandus- ja statistikakogumikud, on enamik raamatuid koopiad. Aga mitte pehmete kaantega ja hea hinnaga, vaid kõvade kaantega ja pahviks löövate hindadega. Jutukogumik, mis ühes pisikeses poes turu juures silma jäi, on kolmandiku võrra kallim. Teised küsitud saaks Amazonist sama hinnaga. Ehk siis – siia on mõtet tulla vaatama, mida võiks tellida, aga osta tasub Amazonist või samal tänaval veidi põhjas asuvast väiksemast poest. See pood teenib LP mainingu tõttu niigi piisavalt.
PILK TEKSTIDELE ;)
Koduteel peame välja võtma oma vihmavarjud, sest vahepeal on pilved mingil põhjusel otsustanud juhtimise taevas üle võtta. Asi tundub ainult hullemaks minevat. Kui päris padukaks kisub, teeme 20-minutilise pausi elektroonikapoes. Siis sadakond meetrit edasi telefonipoes. Vihm tõmbab veidi mahedamaks ja saame kadudeta üle tänava kiigata, et oma kaugust hotellist lokaliseerida. Avastame, et meie hotelli tänav on otse üle suure tänava mäest üles. Lihtne: üle tee, sadakond meetrit väikest tõusu ja kohal. Ei ole midagi lihtsat, kui on kolmveerand tundi padukat sadanud ja sa oled tõusu ALL. Meie tänava suudmes loksub 15 sentimeetri sügavune ja viie meetri laiune läbipaistmatu veekiht. Isegi muidu leplikud mungad vaatavad teisel pool seda nõutult ringi. Teeme plaani ümber – läheme mööda Sule tänavat üles. Muidugi on ka seal ajutine meri, aga madalam ja väiksem. Poriseme ja vudime sealt võimalikult kiiresti läbi. Selle kõrval tundub ahviessus käimine tõeline luksus.
VEIDI LIIALDADES VÕINUKS RAHA KA KUIVEMAKS VÄÄNATA :)
Pärastlõunal on laiutanud vesi kadunud kui tina tuhka. Ehk ongi selles Yangoni tänavate fenomen – suhteliselt puhtad on need sellepärast, et kogu jälkus voolab selliste vihmade ajal lihtsalt minema.
RAMBUTAN, IMELINE VILI. SAMAS KA SALAKAVAL: SHANIDE JUURES KUULSIME,
ET NEID EI TOHI SÜÜA KOOS SUHKRUGA, SEST SIIS ON TAGAJÄRJEKS SISEMINE VEREJOOKS,
YANGONIS AGA POLNUD SELLISEST ASJAST KEEGI KUULNUD.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar