Pilguheit võimalikku tulevikku

28. juuli
Yangon

Õhus on mineku hõngu. Hotellipersonal on kui teine pere, hommikusöök mõnus, aga tahaks koju. Hetked külas, rattaga leitsakus ja ämblikuvõrgurohkes paya's on kui muinasjutt möödunust. Pikk teekond võib alata, sest selle ja eelneva vahele on tekkinud maguskirbe piir.

Täna on plaanis mõelda kõikidele nendele asjadele, mille peale enne lahkumist ikka mõeldakse.

Teel turule raha vahetama märkame jalakäijate sillal lõõskava päikese käes istumas kollast karva naist, imik süles. Ma mäletan, et kurkumaga kollaseks võõbatud nahk annab märku sellest, et naine on värskelt sünnitanud. Omal ajal oli naine nädala pärast sünnitust toas tekkide all soojas, kurkumaga värvimine kaitses ema ja last halbade vaimude eest. Aga see siin on aasta 2011. Ta ei anna mulle rahu. Ostame turult kobara banaane ja ma asetan need möödudes tema ette teiste annetuste kõrvale. Ta ei täna ega naerata, vaid on sügavalt apaatne. Ma ei tea ta lugu, aga mul on kurb. Ta ei tohiks olla väljas.

Läheme teisele turule. Theingyi turg on meil juba servast nähtud. Kui me jalgsiekskursiooni tegime ja noor munk juhtimise üle võttis, kulgesime tema lõputu jutu saatel sealt kiiresti mööda. Nüüd oleme tagasi ja nagu näha, siis selgelt liiga vara. Seespool pakitakse alles nodi lahti, trepid kõrgematele korrustele on suletud ja õhus on tunda Teenindusmaja loojanguaja hõngu. Teises hoones Sule poole keeb aga elu. Seal müüakse tekstiile ja riideid. Kolmas hoone on vähemalt servast vaadates toiduturg, sest ereda valguse käest sisse astununa leiame end keset linnulaipu.

Lasen A. vabaks ja lähen hilpe uurima. Esialgne tohutu valik kahaneb kiiresti, sest sellist kaelust ja kallimat riiet, nagu mul kingituseks ostetud moeajakirjast kumisema jäi, pole lihtsalt müügil. Kiikan ka uuele Bogyoke turule, aga ka seal ei hakka midagi silma. Leian selle ikkagi Bogyoke turult teisel pool teed. Kõnnin juba suhteliselt tülpinult poode läbi, kui avastan sarnase lõikega pluusi. Pärast paarikümneminutilist mõtte- ja proovimistööd lahkun ma kohast pluusi ja tamein'iga. Ma ei tea, kuidas see nüüd niimoodi juhtus, aga selline asjade käik on täitsa tore.

Õhtusöögi eel jahime linnas durianimahla. Hotellist vastav paber saadud, küsime ühest teemajast, siis teisest – aga ei midagi. Veider, sest kohalikud ütlevad, et durian on üks paremaid vilju, ja sellest võiks eeldada, et seda ka müüakse. Aga ehk on see liiga kesklinn. Ja ka maitsed on erinevad, näiteks hotelli omanik, kes durianist sügavalt lugu peab, ei kannata napi-pe'd silma otsaski. See lõhn... – tõmbab ta suu viltu.

Viimase Birma õhtusöögi teeme paigas, mida hotelli omanik soovitab. Ta pakub esmalt välja küll ühe kallima koha kesklinnast veidi eemal, aga kuna ta ei ole seal kunagi käinud (ja kui soovitatakse head kohta ilma seal käimata, on see eelkõige turistidele mõeldud), siis võtame teise eelistuse. Odavama. Ei pea selles kõrvaltänava söögikohas pettuma, kuigi nad seal veidikene sabistavad, kui me ainukeste turistidena sisse sajame. Sellest mädandatud kala värgist võib täiesti sõltuvusse veel sattuda, eriti kui see tõesti silmapaistvalt hea välja tulnud. 

SUUREMAS JAOS TUNDMATU KRAAM, AGA IGATI SÖÖDAV

Läheme veel kord Shwedagoni. Naljakas, et kohtame taas seda vanemat meest, kes minuga pea kuu aja eest veetseremoonia läbi tegi. Tal on täna sünnipäev. Mitte see iganädalane, vaid see, mis on kord aastas. 


Päris loojangu eel võtame platsi samas kohas kus kuu aega varem. Varsti tuleb meiega juttu tegema 21-aastane neid, kes on kas lõpetanud või lõpetamas ülikooli saksa filoloogiaga seotud alal. Ta valmistub giidieksamiks, kuid ei ütle ära ka väiksest inglise keele harjutamisest. Mõne aja pärast kogunevad meie ümber ka tema sõbrad. Ta on muidu loomult laisk ja istuks parema meelega kodus, aga õnneks tirivad sõbrad ta uksest välja, ning niimoodi, välismaalastega suheldes, nad päevi praegu sisustavadki. Nemad on selgelt see osa ühiskonnast, keda võib nimetada keskklassiks. Vanemate poolt piisav baas, et kolida ülikooli õppima minekuks ühest linnast teise, keskenduda keeleõpingutele, tasuda giidikursuste ja litsentsi eest. Nende tee on ees lahti, tulevik täis laiu võimalusi: kas tegutseda inglise/saksa/hispaania keele õpetajana, tõlgina, tõlkijana, giidina... Neist õhkub tohutut enesekindlust ja neil on selleks ka põhjust.

Saame teada, kui keeruline on õppida birma keelt. Suhtlus on nagu varemgi kuulda olnud lihtne, aga kiri keeruline. Samas võtvat kirjutama õppimine kohalikel vähe aega. Kirjeldus, kuidas sõnu kirjalikult kokku pannakse, on keeruline. Mingi piirini lisatakse üks silp teisele, sealt edasi aga hakatakse neid kohati ühendama, ja siis on veel muud eripärad. Juba seletus on veidi liiga karm. 

Küsin ka hommikul kohatud naise kohta ja saan kinnitust, et selline olukord ei ole kindlasti normaalne. Tänapäeval on samuti naised nädal-paar kodus ja soojas. Kurkumaga katmine pidavat olema tervisele hea ning hoidma sääski eemal. Kui naine on sellises seisus tänaval, siis tähendab see, et tal pole kuskil olla või ta on tulnud näiteks külast linna sünnitama, sest maal on meditsiiniabi vilets. 

Jutustame nendega päikeseloojanguni ja veel edasigi. Enne kella 22 on siiski aeg otsad kokku tõmmata, sest ala pannakse kinni. Asume end minekule seadma, kui nad küsivad meilt, kas me oleme söönud mohinga't. Ma uurin, mis see täpselt on (midagi nagu meenub ka), ja selgub, et vist ikka nagu pole. Peenikesed nuudlid kalaleemes, mingid banaanivõrsed – pole nagu üldse tuttav. Seda tehakse hommikusöögiks ja kodus valmistatakse seda erilisteks puhkudeks, näiteks kui kutsutakse munk koju palvust pidama vms. Meil on sellise pakkumisega au nõustuda. 

Kommentaare ei ole: