Sügavamale ämblikuvõrkude vahele

8. juuli
Mrauk U

Mind võetakse teemajas rõõmuhõisetega vastu. Sea-má on saabunud oma pärastlõunast teed jooma. Võtan platsi seal kus eilegi. Teleris on parasjagu pooleli mingi põnev sari ning pererahvas lösutab seda jälgides ja omavahel jutustades söögikoha põrandal. Üks tirts triigib teleri ees matil pesu, teine ümiseb Rod Stewarti "Sailingut" (sic!). Vihma ei ole veel sadanud, kuigi kell on juba kaks. Hakkaks ometi sadama ja lööks õhu klaariks!

Täna võtsime ette idasse jäävad templid, mis asuvad veidi kaugemal. Nii et sõidupäev.

Sõiduks on teatavasti vaja ratast. Ööbimiskoha juures on rattad otsas, nii et vantsime läbi linna laenutusse, mis asub "teisel pool jõge". Nagu kõik siin, sest läbi küla jookseb hulgaliselt niresid. Seekordsed rattad on kahe piduriga, üks muidugi nõrgem, aga siiski töötab.

Esimene suunavalik on õige, teine aga metsas. Nii et mingala-ba, kuhu suunda see-ja-see-koht jääb, dže-zu be – ja edasi. 

Saanud õige teeotsa kätte, ootab ees tavapärane auguline asfalt, servas rohelusse uppunud mäekesed, väiksed külad, riisipõllud nende vahel ja unistav-unine liiklus. Ühe silla juures jään korra pildistama. Minu juurde astub põnn, kes pärast tervitust ajab käe õieli ja ütleb "money". See on esimene kord siin sellise asjaga kokku puutuda. Samas ei tundu ta oma soovi täideminekus ka ise eriti lootusrikas olevat, sest minu pearaputuse peale jääb ta lihtsalt vaatama, kuidas ma pilti teen, ning tahab hiljem ka tulemust vaadata. 

MONGKHONG SHWEDU

Alustame pühamu-ringi täna tagasihoidlikumalt. Pisikene Mongkhong Shwedu (1629) oma pika sissesõiduteega püüab pilku. Pargime rattad ära ja teeme ümber zedi ringi. Kõrval kitsi karjatav poiss tuleb lähemale ja on pildistamisest väga vaimustuses. Siis taas ratta selga ja Koethaung'i paya poole teele. Tee peale jääb veel üks mäe otsas asuv tempel, aga me märkame treppi sinna liiga hilja, nii et sinna see ka jääb. 

Ning siis hakkab paistma midagi suurt. Kuna ma olin arvestanud umbes tunnise rattasõiduga, aga see on kindlasti õige koht, tuleb hakata vist tähelepanelikumalt jälgima, kui kaardil on märge "umbkaudses mõõdus". 

KOETHAUNGI PAYA. VAADE LÕUNAST.

Koethaungi paya (1553, tõlkes "90 000 kuju pühamu") on servalt kui kindlus – pisikesed stuupad fassaadil kolmes rea kui turvis. Kivi on sammaldunud ja floorat täis, nii et tumedalt taustalt hakkavad erkrohelised väänkasvud eriti hästi silma. Selle, Mrauk U suurima templi kohta arvati pikalt, et tegemist on põõsastega kaetud mäega. 1996. aastal asuti kohta taimedest puhastama ja see töö pidavat jätkuma siiamaani. 

VAADE KOETHAUNGI "LAELT". LOODUS ON SIIN VÕITJA.

Ümber zedi asuvad kahel terrassil võlvkäigud, mõlemad osaliselt avatud, mille nikerdustega seinade niššides on Buddha kujud. Ka siin on sammal oma töö teinud. 

Väiksed võlvkäigud tekitavad kõhedust, sest on kohati ämblikuvõrkudega kaetud. Keegi pole siin ammu käinud. Lõpuks jätamegi jalutamise pooleli, sest peaksime end läbi mahutama meetrisest avast. Teine variant – rapsida ämblikuvõrke maha – ei tundu samuti hea. 

ÄMBLIKUVÕRK ÜHEL TERRASSIDEST

Keskel zedi ees istub varjus vanem mees. Tervitame ning ta ütleb paar lauset, aga me ei mõista teda. Ta muigab ja näitab sõrmedega arve. 73? 

Kui templist väljume, astub meie juurde templi ees asuva maja peremees, kes uurib seda, mida ikka. Tema olevat arheoloog – või olevat neid selles templis palju käinud, ei saa täpselt aru. Õue peal on koduloomadena köie otsas ahvid. Vabaks ei saa neid lasta, kaovad ära ja teevad sigadusi. 

Seejärel mõtleme võtta tee, mis liigub ringiga põhjast Mrauk U-sse, ja selle peale jäävaid templeid vaadata. Vesi on külavaheteed aga mudaseks keerutanud ja peame tagasi pöörduma, sest eespool pidavat asi hullem olema. 

EBAOLULINE TEMPEL. PISEI (ÜLAL VASAKUL SERVAST NÄHAGI).

Nüüd jääb siis ette ka mäepealne tempel. Pisei paya (1123) on puudest moodustunud katuse all oleva trepirea tipus. Sisse pääseb mööda käiku, mis tipneb Buddha kujuga. Kuldne. Hiilgab pimeduses selle vähese valguse käes. Püüan all meie kõrvale istuvaid lapsi innustada midagi kirjutama, kuid tulutult. Kõik vaatavad tõsise näoga vastu ja keelduvad pliiatsitki kätte võtmast. 

VEIDER VALGE NAINE LAPSI HIRMUTAMAS :)

Sama tee, sadakond meetrit hiljem. Phra-ouki paya (1571) on pisikene, aga sellelt tundub avanevat hea vaade. Kui rattad tee äärde panna, lähevad kõrval liiva kaevavad tüdrukud elevile, hakkavad mööda lahtikaevatud mäekülge üles ronima ja end alla libistama. 

Säutsumine meelitab kohale ka paar poissi, kes meiega koos kaevendi kõrvalt kidurat treppi mööda üles ronivad. Vaade Koethaungi paya'le ning ümbritsevatele mägedele on imeline. 

VAADE TAGASI. VASAKUL HELEDA KATUSE KÕRVAL KOETHAUNG. 

SEALT ME TULIME. 

VASAKUL KÜNKA OTSAS PISEI, PAREMAL PUUDESALU TAGA MONGKHONG. 

Päev hakkab kuumaks minema, nii et suure ringi teistesse templitesse minekuks on vaja veidikest motivatsioonipaketti: riided tuleb niikuinii pessu panna ja me oleme juba niigi nii kaugel (noh, mis "kaugel" me pooletunnise rattasõidu mõttes tegelikult ikka oleme). Preemiaks veel kaks. 

Sakya Manaungi paya (1629) sissesõiduvärava ees on neli paari-kolmemeetrist kuju, mis on kirkaks toonitud ja birmakeelsete siltidega varustatud. Jalatsid tuleb ära võtta kohe väravas, mis tähendab rohket "mossitamist" – plaatteed on samblast mustjad ja libedad ning varbad vajuvad sellesse pehmesse massi kergesti. Teeme zedi ümber ringi, kuid tahapoole kloostri alale igaks juhuks nina toppima ei hakka. Ma ikka pelgan neid kohti veidi. 

SAKYA MANAUNG. LAHEDAD ELEKTRILIINID!

Siis linna poole tagasi, pööre paremale, mäest üles ja meie ees ongi Ratanamaungi paya. Värav on pooleldi avatud, nii et me vaid kiikame sisse. Tagapoolt kostab millegi lausumist, nii et läheme vaikselt taas välja. 

Rattasõit on siin, nii imelik, kui see ka ei tundu, ka palaval ajal ainuke võimalus, kuidas leevendavat tuult saada. Igasugune peatus võtab kohe naha märjaks, olgu see siis varjus või mitte. Teed on piisavalt väikeste tõusudega, et väntamine ei muutu rassimiseks ja laskumised on tõeline preemia. Hiina "naistekad" on mõnusa peene kummiga, nii et lähevalt kergelt liikvele ja pole põhjust ka käike taga igatseda. Tee ääres tundub, et iga heleda häälega järjest "hello-hello-hello" hüüdev pisike tahab, et just TALLE tere öeldaks, muidu ta oma esinemist ei lõpeta. Tihtipeale kipuvad nad ootamatust tähelepanust häbelikuks muutuma, pead kihistades kõrvale pöörama ja ohutusse kaugusse jooksma. 

Maal kõnnivad inimesed paljajalu. Tallad on kohastunud ja padinal lastakse ringi ka tundub, et täielikus võpsikus. 

Koerad on täna harjumatult kurjad. Mrauk U idapoolse sissepääsu ees hakkab üks koer järjekindlalt haukuma, kui me seisma jääme, ning kaugemal võtab üks koer isegi uriseda. 

Kuidagi imelikuks kisub siin. Tekkimas on tunne, et alanud on aeg edasi liikuda. Teisalt võiks siin vabalt olla pikalt, lihtsalt lasta ajal vaikselt kulgeda. Veereda hommikul kuskile templisse ja keskenduda "Hõbevalge" lugemisele. Ning tulla õhtupoolikul enne vihmade algust tagasi külla, võtta tassike teed ja vaadata, kuidas õhtu langeb. 

Õhtusöök on taas kena – aga juba korduv. Veidi kollakat karva kana, hapukas oblikasuppi meenutav supp, kõrvale tee ja veel miljon asja, näiteks peopesasuurune uba. 

TRADITSIOONILINE ÕHTUSÖÖK TURU JUURES. ALT RIISIST ALUSTADES VASTUPÄEVA: KANAKARRI, AEDVILJAKARRI, VEEL PORTS KANAKARRIT, NAPI-THA EHK MÄDANDATUD KALA TŠILLIGA 

(VÄGA HEA ASI MUIDE!), OAD, KUIV PUNASE TŠILLI SEGU, KESKEL BAMBUSEVÕRSED. 

ALL SERVAS TRADITSIOONILISE HAPUKAS SUPP KOM-BUEN-CHI-HINCHU.

Jalutuskäik palee alal on veider. Poisikesed, kes tee ääres palli taovad, karjuvad alguses kõvasti tere ... ning löövad siis palli tugeva löögiga vastu seina, nii et see põrkab risti üle meie sammumistee. "Don't lose your face barang"? Aga kuidas on lugu teiega siin? 

PALEE SISSEPÄÄS IDAST. ALL SERVAS ON POOLELI MÄNG. 

HUVITAV, MIDA UNESCO ÜTLEKS?

Paleealal kõrgemale minnes hüüab meile tervituse kiila peaga vanem mees, kes tutvustab end inglise keele õpetajana. Teine inimene, kes teab, mis riik on Eesti. Tema kasutab märksõnana "endine Nõukogude Liit". Tema meiega suhtlemises on imelikku tormakust, millest õhkub kiire kontakti loomise kärsitust. Ta annab meile kirja, mille palub läbi lugeda, ja küsib siis, kas meil ei ole üle kirjutusvahendit. Lubame talle selle homme tuua. Loodetavasti saame oma lubaduse hommikul täita, sest lõunal võime siit juba kaugel olla.

Viis tundi laevapõrandal pole midagi, kaheksa aga...

9. juuli
Mrauk U – Sittwe

Otsustatud. Täna on minek. Siis peaks jõudma veel homsele lennukile Yangoni. Esmaspäeval, nagu Yangonis näha oli, ei lenda siin vist isegi linnud. Ja kui juba seal selline halvatus oli, on Sittwes karta seda veelgi kindlamalt. Laev peaks kell 7 Sittwest tulema hakkama ja jõudma umbes 11.30 Mrauk U-sse. Jõuab sellele mehele pastaka ja ajalehe kinkida, vett osta ja turul ka käia.

Olen igaks juhuks juba eelmisel õhtul asjad pakkinud, et hommikul ei peaks enam muretsema. Saabume hommikusöögile, manustame laisalt esimese roa, anname ära regamislehed ja uurime siis laeva kohta. Laev läheb hoopis kell 8. Ja kell on 7.20. 7.45 peaks juba kindlalt sadamas kohal olema. A. viskub tuppa pakkima, mina ajan omanikuga rahaasjad korda, toiduvalmistamistädi saab meie paanika peale sõbralikult naerda, kui ta meile banaane kaasa pakib (ülejäänut tahab ta ka pakkida, kuid ma ei suuda kuidagi välja mõelda, kuidas me seda küll sööma peaksime).

Jõuan üles tuppa just siis, kui A. toob kuuldavale kõva röögatuse ja hüppab minu voodist, mille peal ta pakkis, eemale. Kuivama pandud asju kokku pannes jooksis ta käest üle ja minu voodisse ämblik, mis on umbes kaks korda suurem kui mullu Angkoris nähtu. Ja too oli suur! Suudan enda üllatuseks rahulikuks jääda, lokaliseerin ämbliku asukoha (õnneks on ta jooksnud meie asjadest mööda ja jäänud teki peale valveseisangusse), juhendan A. teise kohta pakkima ning teen tast kaks pilti. Sinna ta meist jääbki.

Jõuame sadamasse kümmekond minutit enne väljumist. Valitsuse paat tähendab odavat hinda, aga viimasena tulijatele ka seda, et kui toolid on otsas, on pakkumisel seisu-, lösutus- ja maas istumise kohad. Pardale astumise ajal jääb kohalikel kogemata 1. atraktsioon: kaks valget mööda 50-sentimeetrist silla-purdepuud paanikas karjudes üles vudimas. Aga teine vaatamisväärsus korvab esimese puudumise. Meeskond tahab meid otsekohe kuskile headele kohtadele sokutada, mis tähendab, et keegi tõstetakse püsti, aga ma ajan sõrad nii vastu, et nad annavad alla. Nii et saame kohad keskel, seal, kus asuvad kauplejad ja kõik need, kes samamoodi kui meie enam mujale ei mahu. Ning purdepuu, mis tiritakse seal istujate alt peatuste ajal ära. Laev on inimesi puupüsti täis ja kuna peatustes tuleb inimesi veel peale ka, on täiesti müstiline, kuidas see paat kogu selle kauba ja inimeste hulga üldse ära mahutab.

Meid võtab oma hoole alla vanematest ja noorematest naistest koosnev seltskond, kes näitab, kuhu kotid panna, ja eraldab ruumi sillapurde peal istumiseks. Üks roosasse riietatud tüdruk on eriti sõbralik ja vaatab ajal, kui tal midagi muud teha pole, meid üksisilmi. Kui pilgu tabab, siis naeratab häbelik-võluvalt. Grupis on ka kaks vanemat tädi, üks neist eriliselt jutukas. Nad tunnevad huvi, kes me oleme, ja püüame selgitada, et vend ja õde. Nad vahetavad omavahel meie poole kiigates lauseid ja noogutavad siis. Tundub, et oleme selle asja vist selgeks teinud.

Meist paar meetrit edasi nina poole istub ümarate näojoontega naine, kes hüüatab "beautyful". Temal nagu nii mõnelgi teisel naisel on käe ümber peenikesest kullast võrud.

Kõrval on jutuhoogu sattunud mees ja kolm naist, esimesed kaks arvatavasti puhtad birmalased, kolmas Hiina ja neljas arvatavalt India päritolu. See viimane naine on eriti kaunite sügavate tumedate silmadega ja hiireliku õrna näoga. Hallid juuksed on kuklal sinise kammiga kinnitatud ning õiega kaunistatud. Kõrval istuv kohalik naine keerab endale ja naabrinnale portsu beetlit. Roheliste lehtede varred eemaldatakse, pannakse paar lehte veidi nihkes teineteise peale, pähklitükk sisse, keerutus, sorts punakaspruuni vedelikku sekka, kokkupakkimine – ja voilá! Kõrval naine sinises pluusis närib pähklit veidi, enne kui selle suust lehele poetab. 

Kaugemal on toolidel perekond. Ema-isa, kaks last. Nad võtavad lahti plekknõude torni ja hakkavad sööma kohe, kui laev on sõitma hakanud. Viie-kuue anumaga tornis on riis, kastmed, ühesõnaga kõik vajalik. Pisike thanaka'sse mäkerdatud poiss vaatab vahepeal suu ammuli meie poole. 

Nina pool istub toolidel kolm kutti, kes meilt kuidagi silmi lahti ei saa. Õnneks on reis nii pikk, et ka kõige järjekindlam kaotab viimaks huvi. 

Noor kutt meie kõrval toolil tundub magavat kogu sõidu aja. Üles ja alla kinnitatud riidega tool annab just piisavad võimalused end mugavalt konksu kerida ja end inimmassist välja lülitada. 

Poole reisi ajal lähevad ninast oma toolidelt liikvele vanemad mungad. Alguses kohendavad nad end kohapeal ning siis hakkavad rahva seas jalgadele ruumi otsides ja kätt õlgadele toetades vaikselt ahtrisse liikuma. 

Kaubitsejaid on palju. Neid tuleb ka pidevalt juurde. Kaubaks läheb muu hulgas toki otsa pistetud kala (kvaliteedikontroll käib näppudega, mittesobivatest tekib kandiku serva raha ja päikese/vihmavarju kõrvale hunnik), mingi saialaadne värk ja kotikesed krevettidega. Samuti on plastkotis müügil tee, mis kõndimise ajal kipub üle serva läigatuma. Müügiks läheb ka värske taimne kraam, mida tundub, et müüvad ka reisijad ise. 

Keset reisi peatub laev võpsikus. Kõik, kes istuvad keskel, tõusevad püsti ja hakkavad sebima ja lärmama. Sadamat või kaid kui sellist ei ole, täiesti lage kallas. Kaupa ja inimesi tulevad ära viima paadid. Asjaosalised hakkavad väljatõstetavat kraami servadesse viima ning laevameeskonna liige, kitsehabemega Hiina päritolu kolmekümnendates mees, karjub ja vehib kätega nii ennastunustavalt, et ta lõua otsast jookseb higi lausa sorinal. Kõigepealt liigub – "liigub" on suhteline mõiste, kuna püstiseisjad on täiesti külg küljes kinni – mass laeva paremasse serva, siis tema vehkimise tulemusena vasakusse. Kui nodi hulk on vähenenud, rahunevad inimesed jõudumööda maha ja jätkavad juba tavapärast sädinat. 

Kahju. See riisikott mu selja taga, mis kottidele ja mu seljale mõnusat tuge andis, on nüüd läinud. Kirjutamine on laeval ka veidi komplitseeritud, sest ümber nihkub pisikene summ, kes tegevust jälgib ja kommenteerib. A. viimistleb uinumise kunsti. Istudes pea käte vahel mitte ümber kukkudes magamine annab märku, et kool on tõhus.

Ahtripoolsete pingiridade keskel on kaks 17–20 aasta tuuris neidu omandanud vaatamise ja naeratamise kunsti eriti kõrgel tasemel. Nad on mõlemad silmapaistvalt ilusad ja väga hästi riides. Valged naeratused, millega nad meie pilkudele vastavad, on pimestavad. Vahepeal ütlevad nad midagi, aga ma ei kuule neid. Arvatavasti ei saaks ma neist ka aru. 

Teeme väikse eksperimendi. Võtame taas välja kaardid Eesti paikadega ja vaatame, mis saama hakkab. Meile kõige lähem grupp elavneb ning neile ulatatud kaardid võetakse vastu alguses häbelikult. Siis aga nähakse nende peal üht ja teist ning saadan laevale ringi käima kogu paki. Puupüsti täis liikumatu õhuga alus hakkab sahisema. Siit-sealt on vahepeal kuulda naerupahvakaid. Võib arvata, et on üles leitud Tauno Kangro Suure Tõllu ja Pireti skulptuuri pilt (mis ka hiljem mingil põhjusel kohalikele tohutult nalja teeb). Kerge Eesti-reklaam, kuigi nende kaartide asemel võiks olla palju põnevamat materjali. Või võiks keegi teha sellised mängukaardid, mille teisel pool on Eesti loodus, mitte hooned. Milline välismaalane tahaks osta suveniiriks kaarte, mille 80 protsendil piltidest on kujutatud mingeid (mõisa)hooneid?! Ja ainult ÜHEL pildil lund!

Kell on 14 ja laeva sõitmahakkamisest on möödunud kuus tundi. Kauguses on näha Sittwe sadamaala ja esimesi laevu, aga meie laev on lahesuudmes seisma jäänud ning taas lähenevad kiirete ristitõmmetega suured paadid. Paigalolek kestab umbes kolmveerand tundi ning selle aja jooksul ütlevad üles paljude närvid, viimaks ka munkade omad. Meilegi pakutakse mitu korda võimalust paati kasutada. Aitäh, ei. Siis astub mööda vormis ametnik, kes kirjutab üles meie andmed ja vaatab midagi ka Tai visa on arrival'ist. Hm...? Ametnik teeb tähelepaneliku pilguga tiiru kogu laeval. Mrauk U piirkonnas ei olevat moslemitel lubatud loata reisida. Laevalt lahkub ka meie läheduses istunud Birma naine, kes lehvitab hüvastijätuks. 

Sadamas lehvitan ka meie kõrval istunud ümarate näojoontega tüdrukule, kes mul suuremate liikumiste ajal käest kinni hoidis ja paremat seisukohta näitas. Aeg minna. Kaheksatunnine seiklus ongi läbi. 

Tagasi juba teada-harjutud hotelli, väike dušš, uurimine lennupiletite asjus, internet, söök. Otsides oma Galaxy Internet Café (uhke nimi peidab endas kümmekonna arvutiga betoonpõrandaga urgu) ava, ja seda avatuna leidmata, läheme tagasi hotelli poole, kui meid tervitab ühe poeletikese taga tegutsev kuuekümnendates naine. Tegemist on endise õpetajannaga, kes nüüd teenib lisa müüjana ja vürtsitab päeva vestlustega. Ta pakub välja õhtusöögile mineku. Lubame poole tunni pärast tagasi olla – kirjad kodustele ootavad saatmist. 

Pool tundi hiljem olemegi platsis. Milline õhtu sellele järgneb! Sisuliselt käime muuseumi taga Rakhine'i köögis söömas ja siis Noble'i kõrval teed joomas. Aga seda väga põneva ja toreda inimesega koos.  

Räägime vist andestamatult palju enda kodust. Kasutan ka juhust ja küsin keele kohta. Nüüd suudame öelda, et oleme õde-venda, õde õpetaja, vend õpilane. Jagame sama ema. Oskame nimetada toite, mida nõuda. 

Kasulikke näpunäiteid saame ka. Edasipidi ei tule end enam mitte halvasti tunda, kui laud tuuakse nodi täis, vaid valida vajalik välja, sest sellisel juhul maksame vaid selle eest, mida oleme näidanud. Tavaliselt tuuaksegi lauale kogu pakutav valik – sellest see hunnik. Üldiselt alustatakse söömist riisist ning lisatakse siis toidukorda hapukas supp (kom-buen-chi-hinchu). Neid võib süüa ka vaheldumisi. Riisi kõrvale pakutakse mitmesuguseid taimi. Laiema varrega otsast roosakat tooni taime (pala pu) tõmmatakse oksakese küljest lehthaaval lahti. Peenikese joonega tumedamad rohelised lehed võib kokku segada tšilli-napí-tha'ga (fermenteeritud kala või krevetid, lihtsalt öeldes mädandatud terve või tükeldatud kala, kohalikud kasutavad seda samamoodi, kui meil kasutatakse soola) ja selle siis karri-riisiga suhu toimetada. Samamoodi võib puhtalt tarvitada väiksemaid ümaraid lehti. Söögikorra lõpetab t(h)en-já (a-l rõhk, aga silp on lühike, inglise keeles jaggery) ehk pisikene pruunikas iirist meenutava maiguga pallike, mis on valmistatud palmisuhkrust. See pidavat seedimise korras hoidma.

Teemajas pakutakse kondenspiimaga tee kõrvale suupisteid (hiinapäraselt pau-sí). Seekord saame väga häid kanapirukaid, mida süüakse õrna tšillikastmega. Tee on magus, aga hea. Õnneks saab üle minna laual kannus olevale nn Hiina teele. 

Homme on meil äratus kell 5.40. Tund aega hiljem saame temaga taas kokku, saadame teda igahommikusel ringkäigul paya'desse ning külastame siis koos turgu. Tõotab tulla põnev hommik.

Taas teele rebitud

10. juuli
Sittwe – Yangon – Nyaung U

Hommik on jumalik.

Jalutuskäik algab veidi konarlikult, sest just siis, kui hakkame end teele sättima, areneb hommikusel unisel tänaval koerte kisma. Õpetajanna jälgib purelevaid koeri veidi murelikult ja pakub siis välja, et võiksime parem kõrvaltänavalt ringiga minna, sest praegu koertest möödumine on ohtlik. Kaklus aga lõpeb õnneks kohe ja saame siiski otsetee peale keerata.

Esimesena külastame nn suurt paya't, tema loeb palveid, meie uudistame. Asetame ka küünlaid ja pirde, mille ta on kaasa võtnud. Seejärel läheme läheduses asuvasse väiksemasse paya'sse, kus ülistatakse samas nat'i. Selle peamise altari juures asub naisekuju – tema ongi selle koha valvaja. Natukene keeruline tundub see budismi ja nat'ide koos eksisteerimine.

Linn ärkab meie kõrval ellu, kui ta meiega koos mõõdetud sammudega jalutuskäiku teeb. 

Valgetes pluusides ja rohelistes longyi'des õpilased ruttavad koolidesse, puutaimed käes. Täna on pühapäev, koos laupäevaga viimane puhkepäev, ning nad istutavad kooliõuele täna puid. Homme algab taas kool. Tunniplaanis on inglise keel birma keele kõrval teine peamine keel. Seda hakatakse õppima varakult, juba viieaastaselt. Nii et noored oskavad tegelikult keelt küll, aga paljud ei kasuta seda, sest häbenevad. 

Möödume keskkooli hoonest, mille sees ja ümber käib sumin. Meie möödakõndimise ajal võib märgata muidugi hulganisti uudishimulikke pilke. Õpetajanna ütleb muigvel sui, et kommenteeritakse, et ta kõndivat koos kahe filmitähega. 

Kooli kõrval einetavad vaikses varjualuses umbes minuvanused naised. Ka nemad on õpetajad. Nad panevad kohe paika, et oleme vend ja õde. Saan teada, et omal ajal oli õpetajatel madal palk, kuid nüüd on õpetajate tasu märksa kõrgem ja neid võib kindlasti nimetada jõukateks. Samas on eriti hinnatud muidugi arstid, nii et selle poolest riigid ei erine. Praegusel ajal on eriti populaarsed õpetatavad ja õpitavad ained inglise keel ning matemaatika ja füüsika. Muude ainete osakaal on aasta-aastalt ainult vähenenud, mille tagajärjel on osal aladel tekkinud selge tööpuudus ja teistel tööjõupuudus.

Õpetajate seas on palju inimesi, kes oskavad väga hästi inglise keelt. Pensionile jäänutena saaksid nad ju seda ainet õpetama hakata, küsin ma. Asi pole nii lihtne. Riik on praegu sellises seisus, et inglise keelt tahetakse õppida küll, aga koolid võtavad tööle ainult paberitega inglise keele õpetajaid ja eraõpetajatelt tahavad õpilased samuti saada tunnistust, mis näitaks, et nad on keelt õppinud professionaali juhendamisel. Ma usun, et paari aasta pärast muutub olukord piisavalt, et kohalikud mõistavad konkurentsieelisena inglise keele oskust, mitte paberit, mis seda tõestab. Juba praegu napsavad magusaimaid kliente endale need, kes inglise keelt oskavad.

Kohtame teel ka hulgaliselt meie saatjanna endisi õpilasi ja kolleege. Ta peatub nende juures hetkeks, vahetab paar lauset (eks ta selgitab, kes me sellised oleme) ning liigub siis meiega koos edasi. Õpilased on erineva tee leidnud, kes peab poodi, kes söögikohta, niisama poekest või on müüja turul. 

Õpetajanna tundub olevat oma eluga rahul. Ta küll mainib, et 30 000 kyati suurusest pensionist välja ei tule, nii et poes on tegemist küll, aga samas ei saa ka kurta – pension oli varem 10 000 kyati võrra väiksem. 

Saame teada ka seda, et tuleval reedel on Waso (üldistades juulikuu) täiskuu aeg, mis tähistab kolmekuuse vaikse perioodi algust. Teen peas väiksed arvutused ja saan selgeks, et sel ajal oleme kas Baganis või juba Mandalays. Kuigi eeltööd tehes tundus juuli eesmapilgul olevat üks pühade- ja pidustustevaesemaid kuid, ei olegi olukord nii lootusetu. Olla osaline üliolulisel munkadele toidu annetamise tseremoonial ja muul juurdekuuluval, mis toimub peaaegu kui homme ... mulle meeldib see mõte.

A. ütleb – kui kahju, et me teda varem ei kohanud. Aga parem hilja kui üldse mitte. 

*

Yangoni lennujaamast hakkab raha jooksma kui vesi: 6000 kyati takso bussijaama, 30 000 kyati bussipiletid Bagani, 8000 kyati takso bussijaamast hotelli. Õuduk. 

Hotellis on personal supernummi, kui selgelt ja üheselt öelda. :) Jätame oma kodinad tasuta vastuvõtulaua juurde, meile pakutakse duši kasutamise võimalust, selgitatakse välja, mis bussijaamast me piletid ostsime (neid on siin siiski kaks, neetud)... Müts maha. 

Mäkerdame end just päikesekaitsekreemiga kokku ja oleme minekul, kui trepist hõljub alla lumivalge nahaga vähemalt 50-aastane kleenuke naine, kes soovib oma termosesse teevett. Jääme teda paratamatult kuulama. Ta kaebab nimelt müra üle, mis hommikul aknast tuli. Kutt teisel pool lauda selgitab, et see on normaalne, sest see on ometigi linn. Naine küsib selle peale suhteliselt läbematult, kas seda lärmi kuidagi maha ei saa keerata, ega ta ei saaks neile maksta, et nad tema akna alt möödudes ei lärmaks. Poiss selgitab solvumata, et tegemist on hommikuse annetuste kogumise ringiga, mis lihtsalt on häälekas – nii see siin juba käib. Sekkun ja ütlen, et võõras riigis olles tuleb lihtsalt harjuda, et asjad käivad teisiti kui kodus. Naine keerab poisile selja ja ütleb, et ta arvas, et see on mingi valitsuse kammaijaa. Et hea põhjendus: traditsioon ja bla-bla-bla, kui tema tahab magada. Mulle tundub see ja edasine suhtumine vesteldes vaatamisväärsuste üle mitmel põhjusel väga ebaviisakas. Seda juba suhtumises, ta suhtub hotelli töötajatesse kui nähtamatutesse teenindajatesse ega vali oma sõnu, mõtlemata, kas see, mida ta ütleb, võiks kellelegi haiget või halba teha. Veider kuju. Kaheksa korda Birmas käinud, esimest korda 1984. aastal, aga taktitunne puudub täielikult. 

Teeme linna peal tiiru, sööme taas selles mõnusas India kohas ja ma haaran tänavalt kaasa ka kobara banaane. Keeranud oma tänavasse sisse, vaatab kümmekond meetrit enne hotelli mulle vastu kolm paari paluvaid silmi ja paar kätt viipab banaanide poole. Jagan põnnidele pool kobarat, eks me saame teise poolega bussis hakkama. 11-tunnine ööbuss teeb kindlasti mõnes sellises kohas peatuse, kus midagi osta saab. 

Aung Mingalari bussijaamas ootab sama bussi veel kolm valget, pluss ühe Aasia päritolu naine. Istume logisevasse ootesaali plasttoolile maha ja vaatame, mis toimuma hakkab. Läbi "ootesaali" voorib pidevalt nännimüüjaid, kes pakuvad kõige tavapärase kõrval ka karvaseid seljakotte, patareitoitega loomi ja ringjalt liikuvaid kotka lendu imiteerivaid linnukujusid. Eee... Nojah. :)

Kui kõik hakkavad viimaks bussi peale tunglema ja võtame samuti sappa. Üks ootavatest valgetest küsib, kas me teame, kas see buss läheb ikka Bagani. Muigame ja märgime, et loodetavasti ikka läheb. Saame kohad viimasesse ritta, teistest veidi kõrgemale. Jalaruumi on korralikult. Paneme A. pagasi üles, minu oma viltu mu jalgade ette ning selle kõrvale ja vahele käsipagasi, mis lubab mul jalad rätsepaistesse panna ja turvab kodinaid samas võõraste näppude eest veidi. Konditsioneeriavad pea kohal kleebime pikema jututa kinni, sest otse peale puhuv õhk võib üllatavalt salamisi väga palju kurja teha. Tunne on täitsa hea ... kuni selgub, et see neetud seljatugi läheb küll taha, kuid ei fikseeru sellesse asendisse, mis tähendab, et iga auk ja konarus viskab mu taas püstiasendisse. 

Alguses on sõit tore. Jutustame, pugime krõpse ja banaane ning pakime lahti õpetajanna kingituse – banaanilehtedesse pakitud kleepuva riisi. Ma arvasin, et see on magus, kuid selgub, et see ei ole ei magus ega soolane, vaid hoopis mage. Sees on mingi keedetud uba vms. Ma teen, mis suudan, aga viimase kolmandikuga enam hakkama ei saa. A. on tubli, ütleb, et esimene amps oli imelik, aga pärast seda on täitsa okei. 

Kella 22 ajal jõuame vahepunkti sööma ja keha kergendama. Ala on pungil busse täis, inimesed jooksevad igal pool ringi ja tohutu kogus söögikohti täidab peatujate kõhtu. Katusealuste alla on pargitud üüratud maasturid. Sürrealistlik vaade. Vahetan vetsust tulnuna paar lauset naisega, kellel on tailikud näojooned ja väga hea inglise keel. Naljakas-veider "tere, kust pärit oled, aga sina, kaua sa siin olnud oled, jaa, see on väga kena, okei, head reisi, sulle ka" moment. Põrkumine ja eemaldumine. 

Buss liigub viimased kuus tundi mööda üherealisi teid ning kurvid ja teeaugud ajavad üles isegi meie kohalikest pingikaaslased, kes keskenduvadki nüüd omavahelisele vestlemisele. Vahepeal teeb buss peatusi, et inimesi maha lasta, ning siis otsitakse ka lahkujate pagasit. Peatused on ärritavad, sest on piisavalt pikad, et võiks uinuda, aga liiga lühikesed, et võiks magama jääda. 

Olemine hakkab zombistuma. Ei saa olla ei üleval ega ka magada, selg hakkab valutama ja pea keerutama mõtteid, kas piletite müüja ikka ütles õige aja. Valitsuse paat pidi ju ka viis-kuus tundi sõitma. Suudan siiski enda teadmata niimoodi ära kukkuda, et A. peab kõva häälega mõnda aega mu nime hüüdma ja mind togima. 

KUI ZOMBIE TUNNET OLEKS VAJA ILLUSTREERIDA...

Siis tuleb taas peatus ja kõik kohalikud hakkavad uksest välja minema. Meie, valged ärkame samuti ja arutame isekeskis, kas see on nüüd kõik. Tundub, et on. Astume unesegastena bussist välja. Järgneb ilmselgelt olukorda iseloomustav vestlus küüdipakkujaga:

- Tere, kuhu te minna soovite?
- Me tahame minna Nyaung U-sse.
- Te olete Nyaung U-s.
- Eee... Aaa, okei. No siis me tahame minna New Heavenisse.

:)) 

Mees haarab minult seljakoti ja sammume ... kaariku poole. Pimeduses liigutab hobune. Kaariku sisemus on pehme, aste tohutult kõrge ja A. küsib mult esmalt, kuidas me selles istuma peaksime. Üks ees, teine taga, saab selgeks. Kepsutame vaiksetel pimedatel tänavatel hotelli poole. Kell on 4.30 öösel, me oleme magamata ja sõidame linnas, mille plaanist pole mul sel kellaajal õrna aimugi. 

Tuba on väga lakooniline, vetsupoti kaas logiseb, mööbel on plastmassist ja kulunud, konditsioneer teeb masendavat heli, seinad on ärritavat opisaali tooni, aga seal on VOODI. 

Kell 8 on äratus. Malarone ootab võtmist ja eeldab hommikusööki.

Uni, uni, uni

11. juuli
Nyaung U

Äratus!

Kolm tundi magamisaega on hakkama saanud sellega, et asukohast on juba aimu, kohustusest hommikust süüa samuti, aga olemine on sant, nagu oleks pohmakaga põrandal maganud.

Kui õue peal olevas avatud putkas üsna niru omletti sisse pigistame, peatuvad teeotsa peal mungad. Esimesele kahele antakse banaanid, järgmistele, kui ma ei eksi, lahustuva kohvi pulbri kotikesed. Erm...?

A. läheb tagasi magama, mina pabereid täitma ja teada andma, et uurime ka teisi hotelle, nii et meie visiit nende imelisse residentsi (khm-khm) piirdub ühe ööga. Tüübi suhtumine muutub kui mussooniaegne ilm ning lõpeb sellega, et ta tahab raha hotellitoa eest kätte saada nüüd ja kohe. Ei lähe eemale ka, et ma saaks rahulikult raha kotist välja kaevata. Vabandan end tuppa raha otsima.

Seejärel lähen kaardi järgi samal tänaval asuvat New Park Hoteli otsima. Einoh, kaardi koostaja pole just kõige terasem olnud. Nii LP kui ka Google'i oma ei ole osanud/viitsinud märkida, et New Park ja New Heaven ei asu mitte sama tänava eri osades, vaid paralleeltänavatel. Teen toredad pikad jalutuskäigud liivastel kõrvaltänavatel, suhtlen mitme abistajaga, ütlen ära pakkumistele hoburakendisse astuda ja jõuan lõpuks kohale. Toad on paar dollarit kallimad, kuid hinna-kvaliteedi suhe on määratult parem. Valin 24 toa seast välja tagapool õue poole avatud bungalo, millel on võluv terrass, ja luban paari tunni pärast tagasi olla.

Udjan A. voodist üles ja annan talle leiust teada. Kuni ta pakib, teen toast ja ümbruskonnast paar pilti, kui hotelli värava peal peatab mu kohalik kunstnik. Tehtud kodutöö tulemusena hakkab plinkima peatükk "Baganis on kõik kunstnikud ja sellised väga pealekäivat sorti". Okei, aga hommik on laisa kulgemisega, vaatame siis, mis tal pakkuda on. Ta pakib lahti hulga pilte, mis on osaliselt omalooming, aga peamiselt koopiad templites olevatelt maalidelt. Tegemine käib nii: esmalt kantakse pilt seinalt ümber nn kopeeri põhimõttel, siis kaetakse riie liimiga, seejärel liivaga, siis taas liimiga, ning siis joonistatakse pilt peale. Õhuke valge puuvillane riie muutub liimi kasutamise tulemusena pakitavaks, mis tähendab, et selle saab rulli keerata, ilma et peaks kartma pildi lagunemist. Kujutatava valik on klassikaline: rohkelt Buddhat, elevante, mingi "Aasia Romeo ja Julia lugu", tantsijannad, mungad. Tüüp on peale rahatehingu valmis ka muude asjadega kauplema – juhuks kui meil on riideid, ehteid, parfüüme.

A. saab pakkimisega valmis ning ma ulatan ta kunstnikule üle, et ise asjad kokku panna. Loen sõnad peale, et ta kindlasti mitte midagi ei ostaks. A. teeb aga "andestamatu" vea: näitab välja, et üks pilt talle väga meeldib, ja küsib siis hinda. Hind algab muidugi hullust kõrgusest ja langeb siis keskeltläbi veidi madalama pöörase hinna peale. Kunstnik teeb arvatavasti kuu tehingu ja A. saab kahe pildi omanikuks. Kuigi tunne on veidi mõru, saab ta end lohutada, et tegelikult on need pildid tõesti kenad ja tavapärastest veidi erinevad, tegemisel on nimelt kasutatud kuldset tooni.

Kodinad selga. Uus hotell, vau-efekt, uni.

Õhtupoolikul tuleme juba inimestena teadvusele. Kui sööma läheme, püüan ma tõsiselt pihta saada, mismoodi see linn täpselt kaardil on. Sellist nalja pole varem juhtunud, et juhe on nii koos. Ma ei suuda isegi seda selgeks teha, kuspool on jõgi, kuigi tänavad on sirged, ristuvad täisnurga all ja neid on vähe. Masendav.

PUNANE "HOT AND SOUR CHICKEN" TEEB INIMESEST TRAHHTAGUMIKUGA SKRUUDI, 

KUI MEENUTADA "POTTERIT". AGA SEE SALAKAVAL ROOG MAITSEB HEA.

Suudan taas õppida aitäh ütlema nii, et inimesed naerma ei hakka. Ma ei julge ju küsida ka, mille peale nad itsitavad, äkki on see mingi roppus. :) Dže/i zu be'. Katkestatult e lõpus. Mingala-ba, ma ütlen.

Interneti otsimine on siin tore. Tere, ma näen, et teil on siin silt "internet". Kas teil internetti ka on? Ei ole? Okei, aga kas oskate ehk öelda, kus on?

Õhtul astun hotelli eest läbi, et värsket mahla osta, kui mind peatab hotelli väraval (taas!) poiss, kes pakub müügiks Orwelli "Burmese daysi". Loetud, hea raamat. Photocopy kvaliteet on ka igati vinks-vonks. Hetke ajel pööran ümber ja uurin, kas kuskil siin raamatupoodi ei juhtu olema. Selgub, et Old Baganis on, aga kui vaja, saab ta homme midagi kaasa tuua. Jääme veidikeseks vestlema. Ta on inglise keelt õppinud kümmekond aastat, praegu käib ta keskkoolis. Joonistamisega on ta tegelnud neli aastat (otse loomulikult on ta kunstnik). Kõrval hakkab teine umbes sama vana poiss pilte lahti pakkima ning ma ütlen ausalt, et ma kindlasti ei hakka praegu ühtegi pilti ostma, aga kui ta tahab näidata, võin ma vaadata ikka. Väga toredad pildid, aga hommikustega äravahetamiseni sarnased (v.a ühed sinise-mustaga pildid), lisaks nende õpetaja looming. Need on üldiselt horisontaalsed pildid, millel kujutatud peamiselt Bagani templeid. Värvid on looduslikud, neid saadakse lehtedest ja kividest.

Õhtu lõpetab 28 kraadini (vaikse konditsioneeriga) jahutatud imeilus hotellituba, (hotelli vastast pisikesest söögikohast) mangomahl ja telest (üle hulgema aja) BBC World – mida veel tahta!

Tere, tegelik Birma

12. juuli
Nyaung U – Bagan – vana Bagan – Nyaung U

Öösel laulab "okoo"-lind. Ta on meil siin väga järjepidev: rütmikas okootamine, mis küll kiiresti raugeb, käib vähemalt viis ringi.

Otsime New Heaveni eest üles õige numbriga kaariku. Saame teada, et kaarik ootas meid ka eile, sest juht sai aru, et me tahame seda hommikul kasutada. No ma ei tea, tema oli sel ööl ikka märksa värskema olemisega kui meie ning ma mäletan selgelt, et rõhutasin, et võtame kaariku järgmisel päeval. No essu sellega. Otsustame teha päevase ringsõidu suuremates templites, et alast veidi aimu saada. Järgmistel päevadel on tõsine plaan ikkagi ratta selga istuda. See on esmalt muidugi soodsam, kuid teisalt annab ka vabaduse olla täiesti omas rütmis. Aga eks näeb, mis saama hakkab.

Meie kutsariks ei ole mitte öine saatja, vaid tema noorem vend. Ta on 24-aastane, töötanud aasta bussijuhina, aga nüüd kaarikusõidule üle läinud. Tema inglise keel on veidi konarlik, aga suhelda saab ikka, tähelepanelikum peab olema lihtsalt. Hobuse nimi on temaatiliselt Rambo ning ta hoiab teda – väga nuuti ei anna ning pühib külgedelt kurjameid maha. Muide, kaarik + hobune maksab ligi 1500 dollarit ja neid ka renditakse. See kaarik ja hobune on nende oma. 

Esimene tempel on kohe Nyaung U külje all, pole kaardile tihtipeale kantud ning kannab seetõttu arheoloogiaameti antud numbrit 249. Mrauk U omadega võrreldes on see hoopis teisest puust, sest kerkib kõrgusse ja on rohkete hinduistlike detailidega. Teiselt korruselt, kuhu viivad isegi minu jaoks üle mõistuse pisikesed võlvidega käigud, avaneb vaade kaugematele templitele. Kuumus huugab ja kõrbenud hele maapind paneb silmad virvendama. 

VAADE 249 TERRASSILT. TEMPLITE VÄHESUSE ÜLE KURTA EI SAA. :)

Kohtame trepil valget paari, valgevenelased muide, kes meiega ööbussi jagasid, ja teeme oma karmale kurja – soovitame neil samuti hotelli vahetada. Nad on meie hotelli asukohast vägagi huvitatud, sest New Heavenis jätab suhtumine soovida ja konditsioneer undab. (Õhtul kohtamegi meest oma hotelli õuel õnneliku ja rahulolevana.)

Kui 249-st suure tee peale sõidame, näeme templi juurde sisse keeramas leemendavaid rattureid, kes karjuvad lustlikult, et me oleme nõrgad. No eks me näe...

Siis on aeg liikuda suurte templite poole. Hobuste kabjaklobin on uinutav, ilm mahedalt õhuline, kaasas viisavalt vett, vaikne ja laisk vestlus kulgemas – mõnus...

VAADE THATBYINNYU POOLE 249. PAHTO TERRASSILT. THATBYINNYU PAREMAL SERVAS.

Htilominlo pahto (1218, pahto on pühamu, mis on seest õõnes) ümber sagib tohutult müüjaid, aga suudame end kuidagi vabaks võidelda. Kui templi sees ringi teeme, leiab meid 21-aastane neidis, kelle nimi hääldub kui "ii". Vahelduseks lihtsam nimi ka kõikide nende korinate ja nasaalide vahel. Jutustame, vaatame Htilominlost lõunasse jäävat vana kloostrit, siis vaateid selle katusel. Suudan teda oma sea-má'ga üllatada, nii et ta küsib, kas ma olen õpetaja Yangonis või kuskil mujal. Ta on inglise keelt õppinud viiendast eluaastast peale, nii et põhimõtteliselt 16 aastat. Praegu on ta tudeng. 

II AKTSIOONIS

Kui tagasi templi juurde tuleme, selgub, et tal on oma müügilett (ülla-ülla) käsikelladega ning neid teevad tema pereliikmed (ülla-ülla). Algab intensiivne müügitegevus, millele loob laheda fooni kellade helin tuules. Uskumatu, aga me lahkume ka sealt ostudeta. Müüjanna taktika ees tuleb aga müts maha võtta, see motivatsioon on ikka tohutu. 

Edasi liigume taas peateele ja teeme peatuse Upali thein'i (13. sajand, thein on pühitsussaal) juures. See pisikene koht on tihti üldse suletud, et freskosid hingavatest inimestest säästa. 1975. aastal sai pühitsussaal maavärinas tõsiselt kannatada, kuid seda on nüüdseks kõvasti restaureeritud. Hoone lae all jooksevad metalltalad, mis pakuvad tuge pudedale laele ja katastroofis pragunenud freskodele. Ruumi valvur tervitab meid rõõmsameelselt, teab, mis riik on Eesti ning seda, millal me euro vastu võtsime. Selline asi lööb esimesel hetkel pahviks. Aga seletus on tegelikult maisem: ta kogub nimelt eri riikide münte. Kroone meil talle anda pole, eurosid ka mitte, nukker küll. Loovutan talle ilusa 10-bahtise, mis teda ka rõõmustab. Onkel tunneb huvi ka selle vastu, kui kaua kroone veel eurodeks vahetada saab. 

Ananda pahto (1090–1105) jääb meelde oma suurusega. Neli keskses kohas asuvat Buddha-kuju on umbes üheksa meetrit kõrged. Seni nähtud templitest jätab see hoone kõige kristlikuma mulje. Võlvid on kahes ringis – üks lähemal, teine kaugemal. Omal ajal naisi kesksemasse vööndisse ei lubatud, nad pidid istuma kaugemal. Sellel oli ka oma pluss: kui otse Buddha all seisjad (mehed siis) nägid tõsist ilmet, siis kaugemal istujate jaoks oli näha naeratust. Asi seegi. Nüüd on naistel lubatud seal igal pool käia ning lubatud on astuda ka lävepakkude peale, mis eelnevalt oli keelatud. Saame selgeks ka selle, mis värk on elektripirnidega, mida paljudes kohtades kasutatakse ja mis tekitavad võõristust – vana tempel ning pühakujude ümber mitmevärviline võnkuv valgus. Seletus on lihtne: valitsus keelas küünalde kasutamise, sest elaval tulel oli kujudele halb mõju, need hakkasid sulama või läksid lihtlabaselt põlema. Nüüd saab siis mündiga "läita" elektritulukese. 

ANANDA SISEMINE KORIDOR

Nagu nii mõneski teises Bagani templis pole siingi kõik kesksed kujud originaalid. Originaalid on põhjas ja lõunas asuvad, lääne oma on parandatud ja ida oma üldse 18. sajandist. Kõigil on siiski üks ühine joon – need on tiikpuust. 

ÜKS NELJAST. IDAPOOLNE, 18. SAJANDIST PÄRINEV BUDDHA, NN KONGAMANA. 
ARVATAKSE, ET TA HOIAB KÄES ÜRTI, MIS SÜMBOLISEERIB BUDISTLIKKU ÕPETUST 
KUI RAVI VILETSUSE JA VAEVADE VASTU.

SOOVID

Ananda kõrval asub Ananda ok-kyaung (1137), pisikene platoole tõstetud punastest tellistest klooster. Valvur süütab meile selle sees tule ja hoiab meil teraselt silma peal, kui ma valguskumas seintelt maalide piirjooni otsime. Need freskod pärinevad 18. sajandist.

Jätkame teekonda Ananda kõrval asuvasse Bagani kõrgeimasse templisse: Thatbyinnyu pahto'sse (1144).

THATBYINNYU OTSE EES

Ka Kõiketeadva nime kandev tempel oli koos Dhammayangyiga Sithu I üks viimaseid suuri töid. Tempel jäi juba ehitamise ajal lõpetamata – sellest annavad märku 539 terrassidele paigutatud paneeli, mis võisid olla mõeldud jataka jaoks.

Templites pakuvad giiditeenust rinnasiltidega varustatud litsentsiga giidid. Nende kõrval teeb sama tööd ka inimesi, kellel ei ole võimalik giidiks saada või kes on giidiks saamise poole alles teel. Giidi litsentsi saamiseks on tarvis lihtsalt öeldes raha. Kuidas muidu saaks minna kolmeks kuuks õppima Yangoni, käia keelekursustel ja samal ajal kuskil ööbida? Niimoodi liigubki templites ringi ka inimesi, kes oma unistuse teokstegemiseks käivad templites samamoodi giiditööd tegemas, aga mitte raha teenimiseks, vaid keele õppimiseks. Nagu ma aru saan, on see selline pooleldi seaduslik tegevus, sest suurtes templites lubatakse neil inimesi saata, kuid kõrvalhoonetesse neid sisse ei lasta. 

Kuna A.-l ilmneb üllatuslikult allergia, mis muutub ainult ilgemaks, siis otsustame, et teeme veel kaks templit ja loeme siis päeva lõppenuks. Esimeseks saab Shwegugyi pahto, teine Bagani ala suurim tempel Dhammayangyi pahto. 

Shwegugyi pahto's (1131, tõlkes "suur kuldne koobas") viib peenike trepp teisele korrusele, kust avaneb ümbruskonnale võimas vaade. Seintel on pordeks ruumilised lehemotiivid, mis keskelt lahknevad. Inskriptsiooni järgi on see ehitatud vaid seitsme ja poole kuuga.

Kroonikates on mainitud, kuidas templi ehitaja kuningas Sithu I enne surma sinna toodi. "Kui ta jõudis 101. eluaastani, jäi ta raskelt haigeks. Tema poeg Narathu lasi ta viia Shwegugyi templisse. Seal lamades tuli kuningas vahepeal teadvusele ja ütles, et see küll tema palee ei ole. Hooldaja sosistas talle kõrva: "See pole küll teie palee, kuid see on teie loodud ehitis. Teie poeg lasi teid siia tuua." Kuulnud, et ta isa oli teadvusele tulnud, otsustas Narathu ta lämmatada, sest kui troonil olev valitseja oleks tervenenud, oleks ta lasknud oma poja hukata. Selline soe lugu.

KULD TULEB, KULD LÄHEB. BUDDHA SHWEGUGYIS.

ARGUMENTE JÄÄDVUSTAMISEKS PIISAB. SHWEGUGYI TERRASSIL.

Meil läheb seal vist veidi kiiremini, kui meie saatja arvas, nii et leiame ta kaarikusse kerratõmbunult sügavalt magamas. 

Dhammayangyi pahto (12. sajand) võlvid on hiiglaslikud ja koridorides jalutades väga kõva häält ei julge teha, sest kus kõrget võlvi, seal ka kumedat kaja. Parajasti on lõunaaeg, nii et võlvide all teevad kohalikud uinakut. 

 

POOLELI LÕUNA

See tempel on Bagani templitest vaieldamatult kõige müstilisem. Sisenejat haarab esimesena selle massiivsus, pikk tume koridor ja ... erinevalt teistest templitest nelja keskse kuju puudumine. Selle asemel on põhjas, lõunas ja läänes sein. Ülejäänud altarikohad on kinni müüritud. Praeguseks on välja selgitatud, et kinnimüürimise põhjuseks ei saanud olla hoone ebastabiilsus või mõne maavärina mõjud. Samuti ei või eeldada, et ehitaja ajas keskse osa täis, sest tahtis muule keskendumise tõttu varjata lõpetamata osa – läbi kivipuru keskele tehtud käigud on näidanud, et sisemine osa on suhteliselt valmis, seintel on maalinguidki. Ühe teooria järgi lasi kuningas Narathu templi pärast isa surma ehitamise katkestada ja keskse osa kinni ajada, et populaarsust võita. Kuna Sithu I oli samal ajal alustanud mitme templi ehitamist, oli see piirkonnale selge koormus. 

Templiga on seotud ka rohkelt kartusi. Paul Strachan mainib, et kohalikud väldivad Dhammayangyis liikumist pärast päikese loojumist, sest siis liiguvad koridoris vaimud. Läänepoolse sissepääsu juures oleva kivi kohta käibib aga lugu, et ehitamise ajal raiuti seal käsi maha neil, kes telliseid piisavalt tihedalt üksteise kõrvale ei olnud pannud.

 ÜHTE NÕKKU KÄIB KÄSI, TEISE...

Läänehallis on veel midagi, mis selle templi eriliseks muudab. Tavapäraselt on altaril kujutatud ühte Buddhat, seal on aga altar kahe buddhaga. Kuigi täpne taust on teadmata, meeldib mulle järgmine seletus: "Andunud theravaada budisti jaoks on tähtsaim hetk see, kui buddha kohtub tuleviku buddhaga ja tehakse ettekuulutus. Mahajaana budisti jaoks aga see, kui kaks buddhat, vana ja uus, istuvad üheks hetkeks koos ühel troonil – see sümboliseerib muutust ja samal ajal dharma ringkäigu jätkumist. Selles ongi budismi kui maailmareligiooni tugevus."

Kui koridorides jalutame, märkab meid teisel pool võretatud aknaava seisev naine sülelapsega ning ajastab lapse nutmahakkamise täpselt sellesse hetke, kui me tema juurest mööda astume. Kerjus. Kui me oleme möödunud, hakkab laps taas naerma. Õõvastav. 

Jääme jutustama ühe noore kunstnikuga, kellelt saab vaikselt allhoovuste kohta infot. Temal on luba oma pilte müüa just selles templis, kui ta läheks müüma mõnda teise templisse või hakkaks vaikselt giiditööd tegema, saaks ta karistada. Samas pole tema olukord nii hull, sest paljud kunstnikud ei saa endale lubada ka õigust templiski oma pilte müüa ning otsivad turiste seega perifeersemates templikestes ja tee peal. Ta suudab lõpuks leppida sellegagi, et me temalt tõesti midagi ei osta. Mõelda vaid, esiteks ei osta ning teiseks on nii väiksest riigist, kuid ei ole enda raha kaasa võtnud (mhmh, ka tema kogub raha). Tõsine ebaõnn... Anname talle teada, et liikvel on kaks valgevenelast, kellel ehk on olukord väheke parem. Tal nimelt Valgevene raha pole. 

VÄRAV

Mind jääb Anandas kummitama üks raamat. Põikame sealt koduteel veel korra läbi. Ostan raamatu ära ja hakkan uksel otsima kohta, kus varbavahesid jalga sõlmida, kui märkan välismaalasest munka sissepääsu ees end ühe pika objektiivi ette pildistamiseks paika sättimas. Hakkan eest ära tulema, kui munk mind kõnetab: kas ma ei tahaks temaga poseerida? Mida-mida? Jaa, just mina, temaga. Nii et kuskil mälukaardil on nüüd pilt punases rüüs mungast ning valgest patsidega naisest. :p

Jõuame koju, vedeleme veidi voodis ja vaatame, mis maailmas toimub. Haruldase võimaluse töötavat BBC-d näha peab ju ära kasutama. Meil on õnne. BBC-st tuleb uudis, et Aung San Suu Kyi on naasnud Yangoni. Eelmisel nädalal külastas ta Bagani ning mis templis teda Buddhat austamas nähti – muidugi Anandas. Selliseid uudiseid on mõnes mõttes hea ja mõnes mõttes halb kuulda. Olla pisikene turistist mutrike riigis, kus poliitika keerutab miljonite elusid. Uudiste peale, et vastupanuvõitlemise liider võib mingites kohtades oma sealoleku tõttu tõsiseid probleeme tekitada – kui mõelda pommiplahvatustele juuni lõpus Mandalays ja valitsuse ähvardavas toonis nendingutele, et Baganis võib tulla rahvarahutusi, kui Aung San Suu Kyi oma plaanis oleva ringkäigu raames sinna jõuab –, on egoistlik kurjustada, et see plaane segab. Aga samas paneb see asjade peale mõtlema veidi teisiti, kui olen harjunud. 

Me oleme kutsutud õhtusele suupistele. 

Taipan kingituse peale mõelda veel õigel hetkel. Uurin hotelliomanikult ja ta naiselt, mida oleks sobiv kinkida. Nad arutavad asja veidi nõutult ja leiavad siis, et hea oleks mingi riideese. Võtan ratta ja veeren turule. Kotike ten-já'd, üks ilus pluus veidi kurja hinna eest. Aga okei, olgu. Kuna kõrval on ka puuviljaturg, võiks ehk võiks osta ka mangot ja seda karvast vilja, mida me veel proovinud pole? Selle koha peal läheb asi käest ära. Täna ei ole ma kauplemismeisterlikkuse koha pealt just parimas vormis. Mangomüüja ärib maha kaks mangot ja kobara banaane (miks ma neid võtsin?) ning kui äri hakkab lõppema, lendab kohale kaks ümaramat tädi, kes ei tundu välisel vaatlusel üldse nii ohtlikud. Olen hetkega thanaka'ga kaetud, käes purk värskelt soetatud kraami ja üritan nende eest turult põgeneda. Ei ole kergete killast ettevõtmine. Samas, võinuks ka hullemini minna. 

Kella seitsme ajal leiame end hämarduva taeva ja süttinud kuu taustal kulgemas rattaga mööda kõrvalisi liivatolmuseid teid külla. Kiibakate aedade taga on osa perekondi süüdanud lambi, mõned valgete nägemisest üllatunud lapsed taipavad tere hüüda. Peatume ühe aiaga piiratud kõrvaltänava maja juures. "Majake" on palju öeldud, "eluase" sobiks enam. Umbes kuue- korda kolmemeetrine katusealune on jagatud kaheks: ühel pool seina magamislavats, mille otsas on lauake puust seljatoega diivaniga, ning teisel pool seina köögiosa. Laud on kaetud hakitud banaani, mango ja sibulakrõpsudega. Perenaine heldib meie kingituste peale. 

Ta on erakordselt tugev naine. Elanud üle mehe haigestumise ja surma, kasvatab ta nüüd lapsi üksi. Õnneks hakkavad suuremad varsti juba pesast välja lendama. Koos mehe haigeksjäämisega kadusid ka koos kogutud säästud. Praegu on tema jaoks põletavaks küsimuseks, mida teha koduga. Ta on üks neist paljudest, kes elas enne 1990. aastat vanas Baganis ja kellele eraldati maa uues Baganis. Ka tema vanemate kodu asustati ümber, aga nõnda, et hoone on elamiskõlbmatu. Lähiajal tuleb tal teha suur otsus, sest ajutisest kodust tuleb varsti välja kolida ning kloostrite juures pole lubatud peredega ööbida. Seega on ees paratamatu valik: kas kaotada kodu või teha riskantne valik midagi perele olulist maha müüa, et saaks hakata kodu parandama. 

Vanematelt on ta pärinud oskuse – nagu paljud baganlased – teha lakkesemeid. Oma põhitöö kõrvalt püüab ta neid müüa suurtesse poodidesse, ja ka edukalt, kuid ostuhind on muidugi madal. Poodide kasumid seevastu... 

Me räägime mitu tundi. Temaga vesteldes tunduvad enda probleemid nii kõrvalised. Eriti siis, kui ta kogu sellele koormale vaatamata viskab oma malbe muigega nalja ja palub meid ka homme õhtusöögile. Ta ütleb keset vestlust, et tahab meie perele kinkida lakkesemed. Mitte meile, vaid meie perele. Otsustame isekeskis, et oleme kindlameelsed ehk võtame kingituse vastu ja ostame sõpradele ise juurde. 

Liigume öös vaikides kodu poole.

Üksiolek on suhteline mõiste

13. juuli
Nyaung U – vana Bagan – Nyaung U

Hommikul selgub, et A. allergia on ehk siiski külmetus, sest tilkuvale ninale on lisandunud valus kurk ja veidi vatine olek. Bussi konditsioneer on olnud tõhus, nii-öelda. Teeme otsuse, et tema teeb kella 8–14 vahel otsa peale kolmele liitrile veele ja mina teen päeva rattaga. 

ÜKSILDANE HOMMIK, ÜKSILDANE TEMPEL, ÜKSILDANE RATAS – VAIKNE IDÜLL :)

Ka täna on õnneks piisavalt pilvine, nii et sõita kannatab kenasti. Muidugi pausidega. Teen esimese peatuse 249. templist veidi kaugemal teisel pool teed asuvas templis ja – avastan end selles täitsa üksi. Pargin ratta sissepoole väravat, et seda suurelt teelt näha ei oleks, sätin end templi seina äärde tuulevarju istuma, vaatan, kuidas sadakond meetrit eemal naine ja mees tühjal põllul midagi maha panevad või üles võtavad, ning kirjutan lõpuni eelmise päeva. Minu tulekuga vaikseks jäänud linnud võtavad samuti uuesti tuurid üles ning läheduses maandub varesesuurune tiivuline, kes mind huviga jälgib. 

Pakin lahti kaardi ja mõtlen, et võiks vanas Baganis minna vaatama jõge. 

Teen vahepeatuse ühes järjekordses templis. Uksel võtab mind tormiliselt vastu kohalik müüjanna, kes juhib mu kindla käega teise naisohvri kõrvale puitdiivanile istuma ja hakkab kivitahvlil tempokalt thanaka'd hõõruma. Thanaka on tema sõnul mitut pidi geniaalne: see on nii jahutav, hoiab sääski eemal kui ka annab ühtlasema ja ilusama jume. Kõrval on asiaadist turist juba kuivamisjärgus ja kommenteerib, et värk tõepoolest toimib, vähemasti jahutuse poole pealt. 

THANAKA VAJAB KIIRET KÄTT. TEGEVUSES ON PUUTÜKK, VASAKUL MÜÜGIVORMI LAASITUD TÜKID.

Thanaka'd saab kahel moel: hõõrudes puutükki väikse veega koos kiviplaadil (vippide värk, sest see kiviplaat maksab omajagu ja selle endaga kaasas kandmine sellises kuumuses tähendab minu jaoks vähemasti palgalist kandjat) või siis peos (miks seda kiviplaati vaja oligi?). Kiviga tundub kulg olevat aeglasem, peos saab valge-beežika mögla kiiremalt kätte. Aga eks atribuutika ole esimesel juhul muidugi uhkem. Pealekandmine käib nii-öelda kahes järgus: õhem, peaaegu märkamatu kiht jäsemetele ja näole-kaelale ning paksem kiht vastavalt ilumeelele näole. Üks kiht peaks enne ära kuivama, kui teine peale kantakse. Nii ma siis istun seal, jahtun thanaka's, aga tõesti on hea. Märg ihu püüab paremini kinni ka õrnad jahutavad tuulehood. 

Kuna minuga väga rängaks thanaka-äriks ei lähe, täidab ta lihtsalt hommikust vaba aega. Saan täpsemalt teada, kuidas longyi'de ja tamein'ide sõlmimine käib. Naiste longyi ja meeste longyi erinevad põhimõtteliselt selle poolest, et naiste oma on ristkülikukujuline riidetükk, mis sõlmitakse endale ümber ka paeltega või siis lihtsalt saunalina põhimõttel (kes tahab, võib alguses esimese riideosa veidi tagasi keerata, pingutav riidejupp pistetakse küljelt sissepoole), meeste longyi on aga lai toru, mille otsad keeratakse kergete heidetega tutsuks kokku ja pistetakse sissepoole naba all. 

Jalutame templi alal ka veidi ringi ning lööme vesteldes aega surnuks. Ta on koolis käinud senimaani, kuni valitsus vahetus ja kool kinni pandi. Kuna pere oli raskes seisus, saadeti ta tööd tegema. Pikad päevad sigaretivabrikus hakkasid pikapeale tervisele, nii et kui tekkis võimalus seda tööd tegema minna, mida ta praegu teeb, ei olnud erilist küsimust. Palk on samuti märksa parem. Praegust tööd ta naudib, sest saab inimestega suhelda ja keelt harjutada (inglise keel on tal veidi konarlik, aga kui sisse elada, saab temast väga kenasti aru). Päevateenistus on kindel summa, nii et kui ta midagi müüb, peab ta kogu teenitud summa andma oma tööandjale ning saab päeva lõpus vastu oma palga. Väiksel perifeersel templil on samas omad miinused: turistid, kes juhtuvad sinna samamoodi sisse astuma kui mina, on juba teiste samal alal töötajatega kohtunud ning ei osta seetõttu temalt midagi. Aga samas, siiski-siiski, on see töö täiesti teine tera kui varasem. Temast kiirgab sellist erilist päikeselisust. 

MAHABODHI ALTAR. ALL ELEKTRITULUKESED, ALTERNATIIV MÄSSAMISELE KÜÜNALDEGA.

Läbin vana Bagani väravad, keeran mööda peateed paremale ja pargin ratta Mahabodhi paya (1215) juures. Templi loomisel on võetud eeskujuks Bodh Gaya tempel Indias ja see on ka ainuke Põhja-India mõjuga terviklik tempel Baganis. Kui enne selle templi loomist oldi Buddhade "paljundamise" ja välisfassaadile paigutamisega ettevaatlikud, siis Mahabodhis võeti asja rahulikult ja ma ütleks, et isegi mõnuga. :)

MAHABODHI. VEIDI KAHVATUM KUI YANGONI TEMPEL?

Järgmise peatuse teen juba vee ääres. Paadituuri? Ei, aitäh! (teine pakkuja) Paadituuri? Ei, aitäh, mul on ratas. No rattaga saab ka. Aitäh, ei siiski. :) Teen kollakat karva jõest paar mittemidagiütlevat pilti, tõmban ninna mädandatud kala lemu (see hakkab üha enam hea tunduma) ja veeretan siis ratta teed mööda üles tagasi. Väga suure hotelli väga suurte väravate ees on ootel paar kaarikumeest. Üks valitsuse hotellidest. Teen nende juures väikse joogipausi kavalama ideega ka veidi juttu teha. Selgub, et praegusel ajal on ka selles hotellis turiste, aga siiski vähe. Kas Nyaung U-sse on viimasel paaril päeval turiste tulnud? 

Keeran paremal ja veeren Bupaya juurde (erinevatel andmetel 2.–11. sajand). Midagi täiesti erinevat. Platool kõrguv kollakas-kuldne kirgas jublakas annab mälukaardile veidi sinaka taevaga häid kontraste. Kuigi selle ehitamisaeg on ajaloolaste seas kõvasti kirgi kütnud, võib sügava selgusega öelda, millal praegune on ehitatud: pärast seda, kui senine 1975. aasta maavärinas tükkideks purunes ja jõkke kukkus, ehitati uus aastatel 1976–1978.  

SARJAST "ENNE JA PÄRAST". OSA I.

Istun stuupa kõrvale katusealuse serva maha ja hakkan kirjutama. Minut-paar hiljem on mu kõrvale tekkinud paar naist ja last. Veel minut ja publik on kasvanud kümmekonna inimeseni. Ja siis juba ... 15?! Kõik seisavad, vaatavad, osa kommenteerib vaikselt. Püüan inglise keeles oma tegevust seletada, kuid vastuseks saan arusaamatuses naeratusi. Kuna see napakas olukord ei ilmuta mingeid lahtumise märke ja ma päris nii populaarset tooni ka hoida ei taha, teen muiates minekut. Kui teisel pool müüri poekese ees oma ratast lukust avan, on näha hulka põnne, kes müüri peal mu tegevust üksisilmi jälgivad. Huh...

JA OSA II. :)

Liigun tagasi itta, Gawdawpalini pahto poole ja põikan läbi Atwin Zigoni pahto'st. Õues on vaikne ja kedagi mind keelamas pole, aga otsustan juba väravalt viisakas olla. See ei ole mitte hea mõte. Selgub lihtne füüsikatõde (taas): tumedad kivid pole paljale jalale just kuigi tervislikud, kui pole sütel kõndimise iha või tahtmist end sandistada. Hüppan ühest nääpsukesest varjust teise, teen kiire autš-autš-ringi ümber zedi ja kõbin ratta juurde tagasi. 

Gawdawpalini pahto (10.–11. sajand) oli 1975. aasta maavärinas epitsentri lähedal ja sai kõvasti kannatada. Toona alla kukkunud hti (vihmavarjulaadne metallist või kivist "lühter" zedi kohal) on nüüd asetatud põhjapoolsesse serva pandud Buddha ette. Ka seda templit on kõvasti restaureeritud. Pahto ise jääb mulle siiski veidi kõrvaliseks tegelaseks, sest esmalt kohtun ma onkliga, kes üritab pilte müüa, ning siis jalutan koos kahe 15-aastase poisi (kunstnikud muidugi) ja tüdrukuga (erandlikult postkaardimüüja) ümber pahto. Kuna olen kohe selgeks teinud, et pilte ma näha ei taha ja midagi ostma ei hakka, olen neile vist lihtsalt huvitav eksponaat. Saan selgitada, mis on Eesti pealinn, kas me oleme rikkad, kui külm ikkagi talvel on ja mida ma söön, et ma nii ilus välja näen. Birma toitu muidugi! Nemad on õpilased. Õppetöö toimub periooditi, mis lubab templites kunstnikuna leiba teenida.Küsin, kas nad on mõelnud joonistada oma soovi järgi, turgu ju oleks. Nad jäävad veidi nõutuks (ehk siis ei mingit entusiasmi) ning tunnistavad, et ma pole esimene, kes seda räägib. Samas tundub, et ka nende jaoks piirdub hingest tuleva kujutamine ikka vaid teada piltidel värvide muutmise ja elevantide lisamisega. Kahju. 

Ühel poistest on kogus olemas ka haruldane raha. 13. juuli kella 12 ajal kohtun ma keset Bagani Paul Keresega. Saadud eelmisel aastal. 

Jõuan tagasi hotelli ning leian eest muutumatu olukorra: palavik sama, nohu sama, enesetunne varasemast parem, aga siiski sant. Küsin hotellist termosesse kuuma teed ja saan juurde ka kausikese veidi kärbatanud ingveriga. See peaks mingil moel kindlasti aitama. Kui mitte just lõõre lahti lööma, siis tagama unetu öö. 

*

Täna möödub juba tuttav teekond valges. Kogu pere on koos ning kuigi palusin tal eile kulgeda oma loomulikku rada pidi ja haarata meid lihtsalt tavalisse pereõhtusööki, ootab mind ees kahele kaetud laud ning isegi riidest taskurätid. Laual on kana, riis, juurikavärk ja keedetud bambusevõrsesalat napi-tha'ga ning kartulid. Pereliikmed on samamoodi kui eile teisel pool lauda mind vaatamas ja seekord ka suutäisi lugemas. Teen selgeks, et ma ei taha end loomaaialoomana tunda ega üksi süüa, siis rivistuvad nad veidi ümber ja ma saan endale pingikaaslase. Toit on jumalik. 

Saan teada, et üks tütardest õpib koolis ka edukalt inglise keelt, kuid on arg seda rääkima. Kui ma võõrustajanna eemaoleku ajal räägin, siis ta pole just eriti aktiivne mulle vastama, kuid tõlgib teksti teistele. 

Jutuks tuleb ka kingitus, mille ta meile teha tahab. Ütlen selgelt, et me saame aru, KUI hinnaline see kingitus on, aga me võtame selle vastu. Ühel tingimusel: et me saame oma sõpradele tema käest kingitusi osta. See plaan kukub aga kolinal kokku, põhjuseks on erinev kultuuriruum (ja see, et praegu pole ka midagi valmimas). Ta on pühendunud budist ja seega lähtub ta selgetest reeglitest. See tähendab, et äri tegemine on midagi, mis käib vaid ärikaaslaste vahel. Näide praktikast: kui ta müüb enda loomingut poodidesse, saab ta kasumi ja see on kooskõlas tema uskumustega; kui ta aga müüks oma sõbrale midagi, siis käiks see vastu tema veendumusi. Selle tulemusena ei saa ta mulle mitte midagi müüa – ja mina ei saa temalt samamoodi midagi osta, sest meid ei seo mitte äri-, vaid sõprussuhe. Ma tahan teda aidata, aga jooksen peaga kui vastu seina. Ta saab minust aru, kuid ei saa enda tõekspidamistega vastuollu minna. Ma pean sellega leppima.

Jube kahju, et ma siin täna üksi olen. Võtan koju kaasa kuhjaga tervitusi. 

TÄISKUU OOTAB ÕIGET HETKE. REEDENI ON VEEL ÜKS PÄEV.