Lennart Meri "Hõbevalge. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest"
(Lennart Meri Euroopa Sihtasutus 2008)
Tajugem aega, pärimuste kõige julmemat vaenlast, kultuuri kõige hoolsamat aednikku, tajugem kuristikku, mis meid eraldab kõigi nende keeruliste nähtuste selgeveelisest alglättest. Oleme oma rännakul jõudnud majesteetliku jõe suudmesse, kui lubate pateetikasse kalduda, eneseteadliku vooluga suudmesse, mille õlised veed kannavad valgeid ookeanilaevu, hiidtankereid ja toimekaid puksiire, raamiks moodne sadamamaastik ja teraskraanade lärmakas mets. See on meie aeg ja meie vastupeegeldus. Ent äratagem endas hetkeks mõte, et seegi jõgi algab peopesasuurusest allikast kaugete metsade vaikses rüpes. Oleneb meist, kas leiame aega ja tahtmist vastuvoolu kõndides jõuda sahisevate lehtede alla, kus on peidus kõige algus, ja kust järgmine samm – üksainus juhuslik samm! – viiks meid lätte äärest juba kaugemale, üle põlvekõrguse veelahkme mõne teise suudme ja teise mere poole.
Märksõna on "vähe"
2. juuli
Yangon
AirAsia Bangkoki–Yangoni lennukis olijad on vanemad, vaiksed, ja neid on vähe.
"Vähesus" käib ka Yangoni lennujaama kohta: vähe inimesi, vähe emotsiooni – kui välja arvata veider parginurgake siseruumides –, vähe õhku. Piirikontrolli tädid ei tervita, ei naerata, passi tagasi andeski tõstavad vaevu silmad üles.
Kümme dollarit, ütleb esimene taksopakkuja. Tingimise peale vaid raputab murelikul ilmel pead ja tõmbub eemale. Teine, ja see viimane jääb samuti endale kindlaks, aga selgitab, et kuna dollar on kukkunud, võib muud pakkumised unustada. Okei, kui nii, siis nii.
Mo võtab koha esipingil juhi kõrval ja asub uurima, kellega tegemist. "Prantsusmaa lähedal? Saksamaa?" Põhja poole triiviva jutu peale uurib ta, kuidas on seis Leeduga. Hm, leedukaid siis kuhjade kaupa liikvel või... Ta kraamib lagedale albumi, kuhu rahulolevad kliendid on midagi oma emakeeles kirjutanud. Lahe idee. Kahju ainult, et kätte saadud haruldustel Eestist pole erajuhi palkamiseks sellist raha – ja seega muidugi ka võimalust preemiaks kirja kirjutada.
Esmamulje linnast on sama mis Phnom Penhil, ainult et puudu on tuk-tuk'id (valitsus olevat nendega sõitmise linnas keelanud, vastab giid mu pärimise peale), tänavad on laiemad ja mehed on seelikutes. Okei, tegemist on longyi'dega, Birmas sajandeid juurdunud riietusega, mis paistab teadmatuses inimesele kui veider arusaam Šotimaast. Palju räpasust, lagunenud maju. Hämardumise ajal süttivad tänavalambid. Naljakad pisikesed plasttoolid tänavasöögikohtades...
Hotellis võtavad meid vastu laiade naeratustega kutid. Tunduvad siirad, elavad ausalt väsinud teelistele kaasa. Kallavad laual olevast külmast veest kaks klaasitäit – jumalik. Tuba on lihtne, aknata, telekaga, konditsioneeriga ja tuulikuga. Seinal on eraldi lamp, mille juurde kirjutatud, et seda tuleks kasutada vaid siis, kui on valitsuse elektri katkestus. Silm on väsinud, õhtu noor, öö kaksteist unetundi pikk. On aeg end reisiks välja magada.
Yangon
AirAsia Bangkoki–Yangoni lennukis olijad on vanemad, vaiksed, ja neid on vähe.
"Vähesus" käib ka Yangoni lennujaama kohta: vähe inimesi, vähe emotsiooni – kui välja arvata veider parginurgake siseruumides –, vähe õhku. Piirikontrolli tädid ei tervita, ei naerata, passi tagasi andeski tõstavad vaevu silmad üles.
Kümme dollarit, ütleb esimene taksopakkuja. Tingimise peale vaid raputab murelikul ilmel pead ja tõmbub eemale. Teine, ja see viimane jääb samuti endale kindlaks, aga selgitab, et kuna dollar on kukkunud, võib muud pakkumised unustada. Okei, kui nii, siis nii.
Mo võtab koha esipingil juhi kõrval ja asub uurima, kellega tegemist. "Prantsusmaa lähedal? Saksamaa?" Põhja poole triiviva jutu peale uurib ta, kuidas on seis Leeduga. Hm, leedukaid siis kuhjade kaupa liikvel või... Ta kraamib lagedale albumi, kuhu rahulolevad kliendid on midagi oma emakeeles kirjutanud. Lahe idee. Kahju ainult, et kätte saadud haruldustel Eestist pole erajuhi palkamiseks sellist raha – ja seega muidugi ka võimalust preemiaks kirja kirjutada.
Esmamulje linnast on sama mis Phnom Penhil, ainult et puudu on tuk-tuk'id (valitsus olevat nendega sõitmise linnas keelanud, vastab giid mu pärimise peale), tänavad on laiemad ja mehed on seelikutes. Okei, tegemist on longyi'dega, Birmas sajandeid juurdunud riietusega, mis paistab teadmatuses inimesele kui veider arusaam Šotimaast. Palju räpasust, lagunenud maju. Hämardumise ajal süttivad tänavalambid. Naljakad pisikesed plasttoolid tänavasöögikohtades...
Hotellis võtavad meid vastu laiade naeratustega kutid. Tunduvad siirad, elavad ausalt väsinud teelistele kaasa. Kallavad laual olevast külmast veest kaks klaasitäit – jumalik. Tuba on lihtne, aknata, telekaga, konditsioneeriga ja tuulikuga. Seinal on eraldi lamp, mille juurde kirjutatud, et seda tuleks kasutada vaid siis, kui on valitsuse elektri katkestus. Silm on väsinud, õhtu noor, öö kaksteist unetundi pikk. On aeg end reisiks välja magada.
Tähtis on vaid tasakaal
3. juuli
Yangon
Kui närviliseks võib täiesti uue rütmiga harjunu muutuda, kui on aeg minna vahetama raha! Sisse tekib närv, kott muutub seljas ühtäkki nii raskeks ja samas ka hinnaliseks ning süveneb veendumus, et kõik tahavad ainult petta. Jõuame Bogyoke turule (ka Scotti turg), kus peaksid tegutsema ausad rahavahetajad. Kuulame esimese pakkuja kursi ära ning kõnnime kahtlustava ilmega mööda keskkoridori edasi. Esimene läheneja ei saa ju olla viimane valik? Saab ikka, ja närveldamisel pole mingit alust – kui on saadud teada ligikaudne kurss, jõutud õigesse kohta, vahetaja ootab kannatlikult, kui rahatähed on kaks korda üle loetud. Korras. Tehtud.
Teekond edasi Shwedagoni pagoodi poole ei olegi nii pikk. Laiad kividest teed, vahepeal uudishimulikud pilgud ja muiegi, kui avastatakse, et linnapildis tavapärase vihmavarju alla on peitunud valged.
Sadakonna aastaga Shway Yoe mammutteose "The Burman: his life and notions" ilmumisest on omajagu muutunud. Astmed pagoodi juurde on kenasti plaatidega kaetud ning meenutus katkendist, kus välismaalased kurdavad, et peavad astudes pidevalt jalge ette vaatama, sest muidu võib jalad murda, on tolmulõhnaline.
Kõik on kena, värviline, märg. Ilm on niiskepoolne ja vahepeal tekivad väikesed sajuhood.
Maha Ganda kella (1779, tõlkes "tugev magus heli") juures teeme pisikese pausi. A. läheb soovide täidemineku kohta uurima ja mina hakkan pildistama.
India päritolu naine lillas rõivastuses kõnnib mööda kellapagoodi ringi, pikk, pea varvasteni ulatuv palvekee suu liikumise rütmis õõtsumas.
Noored samanera'd (noviits-mungad ehk poisid, kes saadetakse nädalaks munkade käe all lihtsat elu elama ja budistlikke õpetusi õppima), keda võiks sama vabalt ette kujutada ka vabaajarõivais, astuvad samuti kella juurde ning viskavad uudishimulikke pilke minu poole. Huvitav, kas reeglid on nõrgemaks muutunud või oli Kambodžas asi rangem? Sadakond aastat tagasi pidid mungad end lehvikuga varjama, kui juhtusid naisi nägema, eks ikka ahvatluse vältimiseks.
Ema lapsega tuleb astmetest üles, nad panevad kotid maha ja võtavad altari ees üürikese vaikusehetke, kuni põnn hakkab tahtma kella lüüa. Kahekesi nad selle ette võtavadki, sest pisike võiks sirge seljaga kella alt läbi astuda.
Nüüd on tasakaalu pool taas jõudnud sellisesse punkti, et närvilisuse pool võtab oma – sooviehitis on ju siinsamas, aga A. pole ikka veel tagasi. Piisav arv hetki hiljem saabub A., aga koos mingi keskealise mehega. Tuleb välja, et tegemist on matemaatikaõpetajaga, kes käib pühapäeviti endale, oma "lastele" (lapsi tal pole, tema lasteks on ta õpilased) ja perekonnale õnnistust palumas. Ning muidugi ka võõrastega rääkimas. Ta õpetab matemaatikat mitmele astmele ning selgitab, et tema koolis on osa aineid ka inglise keeles, progressiivsus ei tundu aga õpilastele endile nii kerge olevat.
Järgnev tund aega vestlust hõlmab budistlikku maailmakäsitust, õpetamist, perekonna rolli – ühesõnaga elu. Kuigi pool ja harjudes umbes veerand tekstist kipub kaduma minema, on see siiski põnev. Keskmes on tasakaal: nii suhetes perekonnaga (vanim õde on peres alati ema eest, ja tema on seda omal ajal õega suheldes kurjalt ära kasutanud – "sa oled mu vanem õde, tee nüüd midagi!"), tööga (lapsed ajavad tihti meele mustaks, aga peab mõistma, et nad on paratamatult elavamad) ning eelkõige endaga – iga päev kogunevad head ja halvad teod, ning nende tasakaalu jäämine või hea ülekaal on üliolulised, sest otsustavad tuleviku.
Kuidas on aga tasakaaluga nendel, kes on küll budistid, aga valetavad ja petavad? Mu küsimus on inspireeritud eelmisel aastal Bangkokis juhtunust, kui, valetades, et oleme kohal, jäeti meid 40 kilo pagasiga suvalisse kohta keset kesklinna. Vastus on pragmaatiline: kui just midagi suurt ei varastata või mingit erilist mõju avaldavat probleemi ei tekitata, on kõik hiljem templis heastatav. Kehtib ka verevalamisega kuningaks saamise kohta – kui mõelda viimasele kuningale Thibaw'le ja kuningannale Supayalatile. Aga skaalad on siis laiemad, ma pakun. Vaesemad teevad annetuse, varakamad kingivad kella, ülikud lasevad ehitada paya (loe: peia, tempel).
Meelde saab tuletatud ka "The Burmanist" (ette rutates – see pole viimane kord seda raamatut mainida) loetud sünniga seotud tähe-loomarägastik. Ka praegu koostatakse sündinu kohta kalender, kus on ära märgitud, millisel perioodil elust on ta õnnelik ja millal tekib probleeme. Sõltuvalt sellest, mis nädalapäeval (pühapäev: garuda, planeet Päike; esmaspäev: tiiger, planeet Kuu; teisipäev: lõvi, planeet Marss; kolmapäeva hommik: võhkadega elevant, planeet Merkuur; kolmapäeva õhtu: võhkadeta elevant, planeet Rahu; neljapäev: rott, planeet Jupiter; reede: merisiga, planeet Veenus; laupäev: naga, planeet Saturn) keegi sündinud on, sõltub ka tema edukus elus. Lisaks mõjutavad elu detailselt aastad ja kellaajad. Mina, selgub, olen sündinud esmaspäeval ning õpetaja selgitab lustlikult, et kõik on korras kuni neljakümnendate eluaastateni – aga no sinnani on aega. Hm... Templites on ümber keskse zedi (lihtsalt öeldes keskne stuupa, mis on sageli kullaga kaetud, selle alla on tavaliselt maetud osi pühakute kehast) samuti nädalapäevade altarid paigutatud ning veetseremoonia tehaksegi selle päeva juures, millel sündinud ollakse. Või kui tahta kellelegi teisele head soovida, siis tema sünnipäeva juures.
Iga päev on seotud sündmusega Buddha elus. Kõige õnnelikum päev on kolmapäeva hommik, millele peaks juba viitama püha looma elevandi sümbol, sest sel päeval sai Buddha valgustatuks. A. on valinud sündimiseks suurepärase päeva. Samamoodi sõltub päevast, millal ollakse sündinud, see, kellega tohitakse abielluda (kindlatel päevadel sündinud ei tohi omavahel abielluda) ning mis nime laps saab. Tundub päris keeruline? :)
Mingil hetkel astub meie juurde thanaka'ga (loe: t(h)anakhaa, helepruun pasta, mida saadakse vastava puu juurt vähese veega hõõrudes, pakub päikesekaitset ja jahutust) kaetud neiu, kes pöördub esmalt õpetaja ja siis meie poole palvega, kas võib meie vestlusega ühineda. Tema järel tuleb veel viis noort, kes asuvad küsimusi küsima. Kust te pärit olete? Mis teie nimed on? Kas te olete õnnelikud? Tüdruk tundub kõige paremini inglise keelt rääkivat, üks poistest saab samuti nähtavalt hästi aru, kuid aktsent kriibib kõrva. Ehk arusaamismeelt. Eksootilised välismaalased võetakse viimaks ka pildile. Need õpilased on inglise keelt õppinud aasta. Aga intensiivselt, pea iga päev.
Vestluse lõpusirgel palub õpetaja meil temale / tema jaoks (for ja to on ühtäkki tähendusväljalt määratult kaugel või mis) annetus teha. Ükskõik mis summa. Tundub, et ta saab aru, et valime "tema jaoks" võimaluse, sest ta tuletab meelde, kus on tema päeva altar. See on esmaspäev.
Läheme vaatame üle ka baanianipuu (bengali viigipuu, Ficus benghalensis L.), budistlikes maades kõige pühama puu, sest selle all sai Buddha valgustatuks. Birmas, nagu hiljem selgub, on see üks väheseid taimi, mida ei kasutata mingil moel enda hüvanguks. Nii need majesteetliku tüve ja võraga puud pakuvadki templite juures päikesevarju ja panevad mõtlema sellele, mis oli. See puu olevat kasvatatud oksast, mille puu all Buddha praeguses Indias valgustatuks sai.
Teel tagasi õpetaja jaoks annetama tekib meil kerge lühis, kus asub esmaspäev. A. ei mäleta täpselt, mina ei leia Lonely Planetist õiget kohta üles. Lõpuks, kui Kuu selgeks saame, tekib järgmine praktiline mure: kaks annetuskasti on kõrvuti, kumb neist on õige? Kui maa alt ilmub välja vanem mees, kes teeb kohe asjad selgeks (kastidel pole üldse vahet, altarid on tähtsad, seega võib annetuse teha kuhu iganes), räägib siis, et laupäeval (nagu tema), esmaspäeval ja kolmapäeval – nagu ka muudel päevadel sündinud, ma arvan – on kõik õnnelikud, sest sellel päeval tegi Buddha enne virgumist seda ja tollel toda. Mälu on teatavasti auklik, nii et jääb kirja panemata, mida millal täpselt.
Seejärel teeb ta õnnistamise ehk veetseremoonia läbi minuga minu päeva all: üks kopsik vett enda, teine töö ja kolmas tervise eest, siis kolm perekonna eest ja siis viimane sümbollooma eest, seejärel tema õnnistus.
Lahke härra on endine professor, kes peaks vanuse tõttu pensioni saama, kuid on võimude hammasrataste vahele jäänud ning püüab seetõttu toime tulla selleta. Ta näeb mõnikord Shwedagonis ka oma kunagisi õpilasi, kuid nood väldivad teda. Esimene selgesti nähtav torge riigi fassaadi. Teeme tema jaoks annetuse.
Õhtusöögiks läheme Shani nuudleid sööma ja jätame vist üsna lollaka mulje. Kas süüa suppi lusika või pulkadega? Mida selle imeliku kraamiga teha, mida juurde pakutakse? Asi laabub: pulkadega enne, siis lusikaga, hapukurki meenutavat vürtsikat aedviljamögla ampsuga kõrvale. Toit on hea.
Nüüd siin üksi hotelli nn puhketoas seda kirjutades maandus teisele poole lauda kolmekümnendates ameerika mees, kes hakkas üsna häälekalt birma keelt õppima. Ta on birma keelt USA-s ülikoolis kaks aastat juba tudeerinud ja tuli nüüd seda viieks nädalaks intensiivõppena tegema ka kohaliku õpetaja käe alla. Miks? Sest varem või hiljem kaubandusembargo langeb ja kuna Birma naaber Tai on nii jõuliselt turule jõudnud, on kümmekonna aasta pärast birma keele oskus tõlkijatele, tõlkidele jm otsene võimalus raha teenima hakata. Aga keel on kaval, ei anna end kergesti kätte, ja õpetaja range. Siiani on ta saanud peamiselt vaid piitsa, kuigi kõrvalt kõik kohalikud kiidavad, kui tõhusalt õpingud on arenenud. Vaene mees pole enne Birmasse tulekut suuremat reisinud ja nüüd nii eksootilisel maal olles pole intensiivõppe tõttu Yangonistki välja pääsenud (ja pole ka lootust – eksam läheneb ning nädala lõpus ootab viimaks ees lend koju naise ja lapse juurde) ning keeleõpe "objektil" on keeruline, sest lihtsalt jutustada soovijaid on millegi müüjate ja giiditeenuse pakkujate kõrval ülivähe. Ning kõrvaltänaval väikse õlle võtmine tuleb ka ära unustada, sest üksik valge mees ahvatleb prostituute kui suhkruvatt herilasi.
Yangon
Kui närviliseks võib täiesti uue rütmiga harjunu muutuda, kui on aeg minna vahetama raha! Sisse tekib närv, kott muutub seljas ühtäkki nii raskeks ja samas ka hinnaliseks ning süveneb veendumus, et kõik tahavad ainult petta. Jõuame Bogyoke turule (ka Scotti turg), kus peaksid tegutsema ausad rahavahetajad. Kuulame esimese pakkuja kursi ära ning kõnnime kahtlustava ilmega mööda keskkoridori edasi. Esimene läheneja ei saa ju olla viimane valik? Saab ikka, ja närveldamisel pole mingit alust – kui on saadud teada ligikaudne kurss, jõutud õigesse kohta, vahetaja ootab kannatlikult, kui rahatähed on kaks korda üle loetud. Korras. Tehtud.
Teekond edasi Shwedagoni pagoodi poole ei olegi nii pikk. Laiad kividest teed, vahepeal uudishimulikud pilgud ja muiegi, kui avastatakse, et linnapildis tavapärase vihmavarju alla on peitunud valged.
Sadakonna aastaga Shway Yoe mammutteose "The Burman: his life and notions" ilmumisest on omajagu muutunud. Astmed pagoodi juurde on kenasti plaatidega kaetud ning meenutus katkendist, kus välismaalased kurdavad, et peavad astudes pidevalt jalge ette vaatama, sest muidu võib jalad murda, on tolmulõhnaline.
VAADE SHWEDAGONILE LÕUNAVÄRAVA POOLT
Kõik on kena, värviline, märg. Ilm on niiskepoolne ja vahepeal tekivad väikesed sajuhood.
Maha Ganda kella (1779, tõlkes "tugev magus heli") juures teeme pisikese pausi. A. läheb soovide täidemineku kohta uurima ja mina hakkan pildistama.
India päritolu naine lillas rõivastuses kõnnib mööda kellapagoodi ringi, pikk, pea varvasteni ulatuv palvekee suu liikumise rütmis õõtsumas.
Noored samanera'd (noviits-mungad ehk poisid, kes saadetakse nädalaks munkade käe all lihtsat elu elama ja budistlikke õpetusi õppima), keda võiks sama vabalt ette kujutada ka vabaajarõivais, astuvad samuti kella juurde ning viskavad uudishimulikke pilke minu poole. Huvitav, kas reeglid on nõrgemaks muutunud või oli Kambodžas asi rangem? Sadakond aastat tagasi pidid mungad end lehvikuga varjama, kui juhtusid naisi nägema, eks ikka ahvatluse vältimiseks.
Ema lapsega tuleb astmetest üles, nad panevad kotid maha ja võtavad altari ees üürikese vaikusehetke, kuni põnn hakkab tahtma kella lüüa. Kahekesi nad selle ette võtavadki, sest pisike võiks sirge seljaga kella alt läbi astuda.
MAHA GANDA KELLA JUURES
Nüüd on tasakaalu pool taas jõudnud sellisesse punkti, et närvilisuse pool võtab oma – sooviehitis on ju siinsamas, aga A. pole ikka veel tagasi. Piisav arv hetki hiljem saabub A., aga koos mingi keskealise mehega. Tuleb välja, et tegemist on matemaatikaõpetajaga, kes käib pühapäeviti endale, oma "lastele" (lapsi tal pole, tema lasteks on ta õpilased) ja perekonnale õnnistust palumas. Ning muidugi ka võõrastega rääkimas. Ta õpetab matemaatikat mitmele astmele ning selgitab, et tema koolis on osa aineid ka inglise keeles, progressiivsus ei tundu aga õpilastele endile nii kerge olevat.
Järgnev tund aega vestlust hõlmab budistlikku maailmakäsitust, õpetamist, perekonna rolli – ühesõnaga elu. Kuigi pool ja harjudes umbes veerand tekstist kipub kaduma minema, on see siiski põnev. Keskmes on tasakaal: nii suhetes perekonnaga (vanim õde on peres alati ema eest, ja tema on seda omal ajal õega suheldes kurjalt ära kasutanud – "sa oled mu vanem õde, tee nüüd midagi!"), tööga (lapsed ajavad tihti meele mustaks, aga peab mõistma, et nad on paratamatult elavamad) ning eelkõige endaga – iga päev kogunevad head ja halvad teod, ning nende tasakaalu jäämine või hea ülekaal on üliolulised, sest otsustavad tuleviku.
Kuidas on aga tasakaaluga nendel, kes on küll budistid, aga valetavad ja petavad? Mu küsimus on inspireeritud eelmisel aastal Bangkokis juhtunust, kui, valetades, et oleme kohal, jäeti meid 40 kilo pagasiga suvalisse kohta keset kesklinna. Vastus on pragmaatiline: kui just midagi suurt ei varastata või mingit erilist mõju avaldavat probleemi ei tekitata, on kõik hiljem templis heastatav. Kehtib ka verevalamisega kuningaks saamise kohta – kui mõelda viimasele kuningale Thibaw'le ja kuningannale Supayalatile. Aga skaalad on siis laiemad, ma pakun. Vaesemad teevad annetuse, varakamad kingivad kella, ülikud lasevad ehitada paya (loe: peia, tempel).
Meelde saab tuletatud ka "The Burmanist" (ette rutates – see pole viimane kord seda raamatut mainida) loetud sünniga seotud tähe-loomarägastik. Ka praegu koostatakse sündinu kohta kalender, kus on ära märgitud, millisel perioodil elust on ta õnnelik ja millal tekib probleeme. Sõltuvalt sellest, mis nädalapäeval (pühapäev: garuda, planeet Päike; esmaspäev: tiiger, planeet Kuu; teisipäev: lõvi, planeet Marss; kolmapäeva hommik: võhkadega elevant, planeet Merkuur; kolmapäeva õhtu: võhkadeta elevant, planeet Rahu; neljapäev: rott, planeet Jupiter; reede: merisiga, planeet Veenus; laupäev: naga, planeet Saturn) keegi sündinud on, sõltub ka tema edukus elus. Lisaks mõjutavad elu detailselt aastad ja kellaajad. Mina, selgub, olen sündinud esmaspäeval ning õpetaja selgitab lustlikult, et kõik on korras kuni neljakümnendate eluaastateni – aga no sinnani on aega. Hm... Templites on ümber keskse zedi (lihtsalt öeldes keskne stuupa, mis on sageli kullaga kaetud, selle alla on tavaliselt maetud osi pühakute kehast) samuti nädalapäevade altarid paigutatud ning veetseremoonia tehaksegi selle päeva juures, millel sündinud ollakse. Või kui tahta kellelegi teisele head soovida, siis tema sünnipäeva juures.
Iga päev on seotud sündmusega Buddha elus. Kõige õnnelikum päev on kolmapäeva hommik, millele peaks juba viitama püha looma elevandi sümbol, sest sel päeval sai Buddha valgustatuks. A. on valinud sündimiseks suurepärase päeva. Samamoodi sõltub päevast, millal ollakse sündinud, see, kellega tohitakse abielluda (kindlatel päevadel sündinud ei tohi omavahel abielluda) ning mis nime laps saab. Tundub päris keeruline? :)
Mingil hetkel astub meie juurde thanaka'ga (loe: t(h)anakhaa, helepruun pasta, mida saadakse vastava puu juurt vähese veega hõõrudes, pakub päikesekaitset ja jahutust) kaetud neiu, kes pöördub esmalt õpetaja ja siis meie poole palvega, kas võib meie vestlusega ühineda. Tema järel tuleb veel viis noort, kes asuvad küsimusi küsima. Kust te pärit olete? Mis teie nimed on? Kas te olete õnnelikud? Tüdruk tundub kõige paremini inglise keelt rääkivat, üks poistest saab samuti nähtavalt hästi aru, kuid aktsent kriibib kõrva. Ehk arusaamismeelt. Eksootilised välismaalased võetakse viimaks ka pildile. Need õpilased on inglise keelt õppinud aasta. Aga intensiivselt, pea iga päev.
Vestluse lõpusirgel palub õpetaja meil temale / tema jaoks (for ja to on ühtäkki tähendusväljalt määratult kaugel või mis) annetus teha. Ükskõik mis summa. Tundub, et ta saab aru, et valime "tema jaoks" võimaluse, sest ta tuletab meelde, kus on tema päeva altar. See on esmaspäev.
Läheme vaatame üle ka baanianipuu (bengali viigipuu, Ficus benghalensis L.), budistlikes maades kõige pühama puu, sest selle all sai Buddha valgustatuks. Birmas, nagu hiljem selgub, on see üks väheseid taimi, mida ei kasutata mingil moel enda hüvanguks. Nii need majesteetliku tüve ja võraga puud pakuvadki templite juures päikesevarju ja panevad mõtlema sellele, mis oli. See puu olevat kasvatatud oksast, mille puu all Buddha praeguses Indias valgustatuks sai.
Teel tagasi õpetaja jaoks annetama tekib meil kerge lühis, kus asub esmaspäev. A. ei mäleta täpselt, mina ei leia Lonely Planetist õiget kohta üles. Lõpuks, kui Kuu selgeks saame, tekib järgmine praktiline mure: kaks annetuskasti on kõrvuti, kumb neist on õige? Kui maa alt ilmub välja vanem mees, kes teeb kohe asjad selgeks (kastidel pole üldse vahet, altarid on tähtsad, seega võib annetuse teha kuhu iganes), räägib siis, et laupäeval (nagu tema), esmaspäeval ja kolmapäeval – nagu ka muudel päevadel sündinud, ma arvan – on kõik õnnelikud, sest sellel päeval tegi Buddha enne virgumist seda ja tollel toda. Mälu on teatavasti auklik, nii et jääb kirja panemata, mida millal täpselt.
Seejärel teeb ta õnnistamise ehk veetseremoonia läbi minuga minu päeva all: üks kopsik vett enda, teine töö ja kolmas tervise eest, siis kolm perekonna eest ja siis viimane sümbollooma eest, seejärel tema õnnistus.
Lahke härra on endine professor, kes peaks vanuse tõttu pensioni saama, kuid on võimude hammasrataste vahele jäänud ning püüab seetõttu toime tulla selleta. Ta näeb mõnikord Shwedagonis ka oma kunagisi õpilasi, kuid nood väldivad teda. Esimene selgesti nähtav torge riigi fassaadi. Teeme tema jaoks annetuse.
Õhtusöögiks läheme Shani nuudleid sööma ja jätame vist üsna lollaka mulje. Kas süüa suppi lusika või pulkadega? Mida selle imeliku kraamiga teha, mida juurde pakutakse? Asi laabub: pulkadega enne, siis lusikaga, hapukurki meenutavat vürtsikat aedviljamögla ampsuga kõrvale. Toit on hea.
Nüüd siin üksi hotelli nn puhketoas seda kirjutades maandus teisele poole lauda kolmekümnendates ameerika mees, kes hakkas üsna häälekalt birma keelt õppima. Ta on birma keelt USA-s ülikoolis kaks aastat juba tudeerinud ja tuli nüüd seda viieks nädalaks intensiivõppena tegema ka kohaliku õpetaja käe alla. Miks? Sest varem või hiljem kaubandusembargo langeb ja kuna Birma naaber Tai on nii jõuliselt turule jõudnud, on kümmekonna aasta pärast birma keele oskus tõlkijatele, tõlkidele jm otsene võimalus raha teenima hakata. Aga keel on kaval, ei anna end kergesti kätte, ja õpetaja range. Siiani on ta saanud peamiselt vaid piitsa, kuigi kõrvalt kõik kohalikud kiidavad, kui tõhusalt õpingud on arenenud. Vaene mees pole enne Birmasse tulekut suuremat reisinud ja nüüd nii eksootilisel maal olles pole intensiivõppe tõttu Yangonistki välja pääsenud (ja pole ka lootust – eksam läheneb ning nädala lõpus ootab viimaks ees lend koju naise ja lapse juurde) ning keeleõpe "objektil" on keeruline, sest lihtsalt jutustada soovijaid on millegi müüjate ja giiditeenuse pakkujate kõrval ülivähe. Ning kõrvaltänaval väikse õlle võtmine tuleb ka ära unustada, sest üksik valge mees ahvatleb prostituute kui suhkruvatt herilasi.
Tunda on India lõhna
4. juuli
Yangon
Eilne päev on oma töö teinud, sest hommikune ärkamine on vaevaline. 45 minutit rahu ja vaikust pimeduses lubab end siiski viimaks püsti ajada. Kuna selgus, et Sittwesse lennuk esmaspäeval ei lenda, siis tuli leppida teisipäevase lennuga ning sellega, et saab juba alguses Yangonis olla kauem, kui algselt oli planeeritud. Lennupiletid on ostetud, aga hotelli töötajad on ilma suhtes väga skeptiliselt meelestatud ning püüavad meid tulemuseta ümber veenda. No eks me näe.
Üllatuslikult sülle kukkunud vabal päeval plaanime teha Lonely Planeti paksult turistika "kõndimistuuri", mille sarnastest ma üldiselt hoidunud olen. Lonely Planet lubab kamaluga koloniaalarhitektuuri, India hõngu, rahakotituulutust turgudel ning ennustajaid ja marineeritud madusid. Etteruttavalt võib öelda, et maod jäävad kahjuks ära, sest meid leidis üles üks erakordselt kleepuv munk. Ülejäänu aga – jaa, ei luisatud!
Esimene ja niigi plaaniline peatus Sule paya's (u 2500 aastat vana) on juba tavapärane, kui nii saab öelda. See asub põnevas kohas: suurte teede ristumisel, otse müra keskel, nii et isegi kui sisse astuda, on liiklus kogu aeg kuulda. Kaheksaks jagatud zedi ümbruses, nelja sissepääsu ümber annetusteks lilli, vanikuid, kujusid jms müüvad naised, kõik, kes varjamisi, kes otse, heidavad meile pilke. Tund on ju varajane ja meie ainukesed valged. Altarite ees olevat istumisalad tunduvad kandvat jutustamispaiga ülesannet. Lähemas reas käivad inimesed palvetamas, kaugemas reas ja servadel-treppidel istujad aga jutustavad omavahel, magavad või vaatavad, mida teised teevad. Istume maha ja jälgime, mis ümber toimub. Üks neidis sööb, õpib midagi vahepeal ja sekkub siis kõrval istuvate naiste elavasse vestlusse. Seda kõike umbes 3x5-meetrisel alal, kus on kümmekond inimest!
Edasi järgime ontlikult juhendit liikuda mööda Mahabandoola tänavat itta, mille peale jäävad koloniaalajastusse kuuluv raekoda, immigratsioonibüroo ja Immanueli baptistlik kirik. Noh, seda kõik oleks raske süvenenult vaadata, sest tänavaid uputab kõige müük. Lisaks astuvad pidevalt ligi peamiselt India päritolu mehed, kes muretsevad selle pärast, et meil ikka raha oleks (hea kursiga) vahetatud. "Tänavatel on palju pahalasi, kes turiste head kurssi pakkudes tegelikult petavad", ja pakuvad tavakursist ligi 60 kyati kõrgemat kurssi.
Pansodani tänavale keeramise järel läheb veidi õnnelikumalt. Täheldame siseveekogude transpordi ameti hoone ja riikliku sadamaameti hoone olemasolu. Need on nimelt väga suured. Riigikohtu hoone jääb vist samuti pilti. Hoopis põnevamad on aga kiitsukesed raamatupoed, kus müügil kohalik ilukirjandus ja inglise keele õppe materjalid. Väga vinge kraam. Muidugi saab õppida ka seitsme päevaga tai keelt rääkima, värvida Play-Dohi värviraamatuid, saada aimu, mis loom on Windows Vista, ning teada saada kõigest, mis puudutab Gmaili. Pisitilluke raamat, ligi poolsada lehekülge tihedas kirjas ja rohkete joonistega materjali.
Pressime end läbi permanentse rahvahulga (ma olen kindel, et see ei hõrene ka päikeseloojangu järel) Strandi tänavale, et sealt jõevaadet imetleda. Selle viimase võib lõdvalt ära unustada, sest ees on rohkelt aedu ja sadam. Strandi hotell on aga sama kaunis kui vanadelt piltideltki näha. Kui Shwedagonis on ka kuningad paljajalu ja ISE käima pidanud, siis Strandist on selle tegutsemisaja jooksul läbi astunud kõik koloniaal- ja hilisema aja poliitikud, kes selle riigi kujunemises sõna sekka on öelnud. Samuti Mick Jagger, Oliver Stone, Tonga kuningas ja George Orwell, märgib LP. Öö maksab vähemalt 500 dollarit. Jõhker.
Sadamasse, mis otse Pansodani otsas asub, viib Kambodžast tuttava mudaga tee. Punane, libe, ilge. Näha pole midagi peale varjatud vaate pruunikasbeežile jõeollusele.
Paremale edasi läheb betoonplokkidest "promenaad", mida kasutavad saiq-ka'd (loe: sai-kaa, pärineb inglise keele side car'ist, jalgrattatakso, kus väntaja kõrval nn külgkorvis saab selg vastamisi istuda kaks inimest), kohati veoautod ja muidugi jalakäijad. Kõndinud veidike, vaatab A., et kaugelt kumab zedi. Väike kõrvalepõige ei tee kunagi paha. Kahe kolmandiku tee peal jõuavad tekkida juba kahtlused, kas ikka on mõtet sinna minna, aga läheb õnneks – selja taha jääv maa on piisav argument.
Promenaadil võib jälgida veel ühte levinud nähtust. Beetlinärimist. Punaste verd meenutavate plekkide järgi võib ära määrata, millal ja kui kaua kuskil on seistud: toon läheb nimelt ajaga tumedamaks ning ühel kohal püsimisega koos suureneb ka plärakate hulk. Lõppeks siis asi sellega, aga ei. Närimisega koos käib meestel väga häälekas rögastamine läbi kogu päeva. Huvitav, aga naised saavad liigse süljeerituse tõttu tekkinud olluse ka vaiksemalt väljutada. Naeratused on siinkandis täis tumedaid rante hammaste vahel ja keeled on erkpunased.
Khin Myo Chit on kirjutanud, et 20. sajandi alguses, kui Birmas ei teatud midagi huulepulkadest, kasutasid naised beetlinärimisest tekkivat punakat mahla huulte toonimiseks. Tumedate hammaste, punaste igemete ja huultega kaunitarid...? Ma juba kujutan ette meespooli, kes neile vastu naeratavad. :)
Beetel mängis vormiliselt tähtsat rolli ka õukonnas. Vormilist just – sest tähtis polnud mitte närimine, vaid see, milline oli beetlikarp ning kes kellele beetlit kinkis. 19. sajandist pärineb lugu Inglise kaupmehest, kes oli kutsutud õukonda audientsile. Vastutasuks võõramaalase kingitusele avas kuninganna oma ehitud beetlikarbi ja ulatas mehele beetlipakikese. Inglane, teadmata, mida sellega teha, torkas hinnalise kingituse lihtsalt tasku. Õuedaamid hakkasid selle peale sumisema, kuid kuninganna käitus, nagu poleks midagi juhtunud. Sellega ei olnud mehe kannatused aga veel lõppenud. Kõige armastatumatele ja kõrgeimas soosingus olevatele inimestele oli tavaks oma hinnangu märgina anda oma pooleldi näritud beetlit... Õnneks kuninganna seda au robustse käitumisega eurooplasele ei osutanud, kuid too sai seda austusavaldust kõrvalt jälgida.
Botataungi paya juurde jõudes algab tänaval tohutu signaalitamine, mingi auto kihutab mööda ja mehed hakkavad ringi siblima. Jääme veidi nõutuna seisma ja selgub põhjus: jõudsa 10-kilomeetrise tunnikiirusega on risti üle tee tulemas ühe alusega vedur, mis pahvib ägedalt suitsu. Otse paya ukse ees mööda saanuna raugeb ta veidikeseks ja jätkab siis kulgemist kesklinna poole.
Botataungi paya (u 2500 aastat vana, tõlkes "tuhat sõjaväelast") ise on suurem kui Sule, väiksem muidugi kui Shwedagon, aga erineb selle poolest, et zedi on seest õõnes, nii et selle sees saab kõndida. See paya "majutab" Buddha juuksekarvu. Omal ajal oli neid seal kaheksa, nüüd on vähem. Ringi tegemine siksakitavas raskete kuldplaatidega kaetud zedi's on päris põnev, sest mulje ringi suurusest on petlik – sättinud end enda arvates kuhugi kaugele nurka istuma, et kiiskava kulla ja järgmise ruumi kontrasti kinni püüda, tuleb välja, et tegemist on viimase ruumiga.
Zedi't ümbritsevad madalad pikad hallid nagu tavaliselt, aga ühe pisikese lisaatraktsiooniga. Ühes nurgas on nimelt 1,5x1,5-meetrisele liikuvale alusele ehitatud miniversioonis templi servadesse asetatud kausid, kuhu kokku volditud rahatähti visata. Kaks noort naist sellega parasjagu hasartselt tegelevadki. Kõrval müüb tädi kraami juurde.
Templiala vasakus servas on aga tehisveekogu tehislootoseõite ja päriskilpkonnadega. Kõrval müüakse kandikuid võrsete, plaksumaisi ja mingite torujate oranžide krõbuskitega, millega kilpe toita. Väikse fotosessiooni jaoks pole 300 kyatist kahju. Omal ajal, kui veel kuningad tegutsesid, tabas nii mõndagi pühamut kuival ajal kilpkonna- või kalabasseini kuivamine, mille tagajärjel elukad surid. Kuna tapmine on taunitav tegevus, suremine ka halba õnne toov, siis olid kohalikud ikka murelikud, kui kuiv hakkas pühadele loomadele mõju avaldama. Aga see oli siis. Nüüd, nagu Botataungi põhjal näha, saab vee taset reguleerida vastava jublaka abil.
Väljunud templist, tervitab meid jalatsite jalgatõmbamise ajal kohalik vanem mees, kes teab, mis on Eesti, samuti Läti, ja ütleb, et meid tuleb sellesse riiki vähe ning ta on sügavalt õnnelik, et me oleme siia tee leidnud. Võimas.
Strandi tänavat mööda tagasi tulles jääb meil selgelt nägemata kohtumaja ja tollihoone, aga ametiisikute ja väga sõjaväelise välimuse põhjal otsustades jääb ette riigi keskpank.
Ja siis Mahabandoola park. 500 kyati eest saab "uudistada" paika, mille ümbrus mängis verist rolli sel ajal, kui Eesti iseseisvust taotles. Keset parki troonib obeliskjas iseseisvusmonument tähistamaks Birma iseseisvumist Inglismaast 1948. aastal, tagaaias kudrutavad rohtukasvanud pinkidel paarid ja pilku püüavad pilvekesteks pügatud puud. Pargialalt väljas, kuid otse selle kõrval istuvad ennustajad, kellel käekaardid ja muu atribuutika laiali laotatud. Märgata võib ka paari kohalikust klienti.
Sule paya ääres saab taas testida teeületusoskust. Teed tuleb ületada igast küljest ohtu kartes, olla vilgas kui rebane ja teha haake kui jänes. Ning hoida kohalikega samale joonele, sest mass lööb. Üldiselt aga pole juhtidel suurt vahet, kas ette jääb kohalik või võõras.
Mahabandoola teed Sulest läänes palistavad Hiina ja India kvartalid. Kui jääme ühe teemaja ette seisma, et mõelda, kas minna sinna või leida viisakam koht, haarab A. kinni munk – ma ei tea, kas ta on magnet või mis. Munk on noor, pärit Mrauk U-st või Sittwest, on tulnud siia õppima ja räägib palju. Meie lisame tasakaalu algul rääkimise ja seejärel jah-itamisega. Õnneks ei saa ka tema meist aru. :) Tänu sõnaohtrale mungale jääb meil nägemata Moseah Yeshua sünagoog, Sri Siva hinduistlik tempel ja Theingyi Zei turg marinaadis madudega neljandal korrusel. Munkadega tundub olevat see värk, et põhimõtteliselt kõik lasevad nad läbi, nii et meie liikumine on kui rahvasumma kiirteel. Suudame ta rohke tänamisega Sri Kali hinduistliku templi juures oma teed minema suunata, selgitame välja, et templi lõunapaus saab varsti läbi, teeme paar pilti ja kobime samal tänaval asuvasse India kiirtoidukohta sööma.
Kell 15.30 on siin õhtusöögi aeg, näitab teenindaja meile menüüst õige koha kätte. Tellime ja jääme vaatama, mis ümber toimub. Kiirtoidukoha ja restorani vahe on lihtne: restoranis on vaikne. Siin käib tellimuste andmine lauast karjumise teel. Tagaosas asuvast köögist karjutakse vastu, kui toit valmis on. Tellitud praeriis kanaga – ei ole veel julgust tundmatuid nimesid tellida – on mõnus amps, kuigi tundub, et kana on elanud pika ja vaevalise elu. Eriti hea lisand on rohelise tšilli ja punase sibula lõigud eraldi kausis, chutney't me seal ei näe. Lõpusirge läheb sisse raskelt, sest ports on suur. Ja hind? 2 dollarit!
Siis tagasi vahepeal avatud Sri Kali templisse. Häbi-häbi, ka selle templi ees tänaval tuleb juba tallad eemaldada. Sisse astumise järel ei löö meid aga pahviks mitte angkorilikud fassaadid pluss miljon värvi ja kujukest, vaid ... jänesed. Pisikesed, hüppavad, söövad, kaklevad, situvad ning löövad nummimeetri lakke.
Ja vaikselt kodu poole. Myanmar Times maksab 1200 kyati ja pakub muu valitsussõbraliku teabe kõrval ka väärtuslikke teadmisi sellest, et algav mangohooaeg (kestvad ovatsioonid!) peaks rikastama toidulauda just selle viljaga. Palju A- ja C-vitamiini, kuhjaga kiudainet ja kombineerimisvõimalusi. Samas peaks sööja olema mõõdukas. Üheks portsuks piisab ka poolest mangost, sest see on kaloraažne. Põletamiseks on lihtsaim ja parim võimalus muidugi jalutamine.
Huvitav, kui meil nuhk taga oleks (või on?), siis peaks tema küll olema saanud kõvasti parema vormi kui enne, sest siiani oleme taksot kasutanud vaid lennujaamast ja Shwedagonist hotelli sõitmiseks. Vaeseke...
Yangon
Eilne päev on oma töö teinud, sest hommikune ärkamine on vaevaline. 45 minutit rahu ja vaikust pimeduses lubab end siiski viimaks püsti ajada. Kuna selgus, et Sittwesse lennuk esmaspäeval ei lenda, siis tuli leppida teisipäevase lennuga ning sellega, et saab juba alguses Yangonis olla kauem, kui algselt oli planeeritud. Lennupiletid on ostetud, aga hotelli töötajad on ilma suhtes väga skeptiliselt meelestatud ning püüavad meid tulemuseta ümber veenda. No eks me näe.
Üllatuslikult sülle kukkunud vabal päeval plaanime teha Lonely Planeti paksult turistika "kõndimistuuri", mille sarnastest ma üldiselt hoidunud olen. Lonely Planet lubab kamaluga koloniaalarhitektuuri, India hõngu, rahakotituulutust turgudel ning ennustajaid ja marineeritud madusid. Etteruttavalt võib öelda, et maod jäävad kahjuks ära, sest meid leidis üles üks erakordselt kleepuv munk. Ülejäänu aga – jaa, ei luisatud!
Esimene ja niigi plaaniline peatus Sule paya's (u 2500 aastat vana) on juba tavapärane, kui nii saab öelda. See asub põnevas kohas: suurte teede ristumisel, otse müra keskel, nii et isegi kui sisse astuda, on liiklus kogu aeg kuulda. Kaheksaks jagatud zedi ümbruses, nelja sissepääsu ümber annetusteks lilli, vanikuid, kujusid jms müüvad naised, kõik, kes varjamisi, kes otse, heidavad meile pilke. Tund on ju varajane ja meie ainukesed valged. Altarite ees olevat istumisalad tunduvad kandvat jutustamispaiga ülesannet. Lähemas reas käivad inimesed palvetamas, kaugemas reas ja servadel-treppidel istujad aga jutustavad omavahel, magavad või vaatavad, mida teised teevad. Istume maha ja jälgime, mis ümber toimub. Üks neidis sööb, õpib midagi vahepeal ja sekkub siis kõrval istuvate naiste elavasse vestlusse. Seda kõike umbes 3x5-meetrisel alal, kus on kümmekond inimest!
Edasi järgime ontlikult juhendit liikuda mööda Mahabandoola tänavat itta, mille peale jäävad koloniaalajastusse kuuluv raekoda, immigratsioonibüroo ja Immanueli baptistlik kirik. Noh, seda kõik oleks raske süvenenult vaadata, sest tänavaid uputab kõige müük. Lisaks astuvad pidevalt ligi peamiselt India päritolu mehed, kes muretsevad selle pärast, et meil ikka raha oleks (hea kursiga) vahetatud. "Tänavatel on palju pahalasi, kes turiste head kurssi pakkudes tegelikult petavad", ja pakuvad tavakursist ligi 60 kyati kõrgemat kurssi.
Pansodani tänavale keeramise järel läheb veidi õnnelikumalt. Täheldame siseveekogude transpordi ameti hoone ja riikliku sadamaameti hoone olemasolu. Need on nimelt väga suured. Riigikohtu hoone jääb vist samuti pilti. Hoopis põnevamad on aga kiitsukesed raamatupoed, kus müügil kohalik ilukirjandus ja inglise keele õppe materjalid. Väga vinge kraam. Muidugi saab õppida ka seitsme päevaga tai keelt rääkima, värvida Play-Dohi värviraamatuid, saada aimu, mis loom on Windows Vista, ning teada saada kõigest, mis puudutab Gmaili. Pisitilluke raamat, ligi poolsada lehekülge tihedas kirjas ja rohkete joonistega materjali.
Pressime end läbi permanentse rahvahulga (ma olen kindel, et see ei hõrene ka päikeseloojangu järel) Strandi tänavale, et sealt jõevaadet imetleda. Selle viimase võib lõdvalt ära unustada, sest ees on rohkelt aedu ja sadam. Strandi hotell on aga sama kaunis kui vanadelt piltideltki näha. Kui Shwedagonis on ka kuningad paljajalu ja ISE käima pidanud, siis Strandist on selle tegutsemisaja jooksul läbi astunud kõik koloniaal- ja hilisema aja poliitikud, kes selle riigi kujunemises sõna sekka on öelnud. Samuti Mick Jagger, Oliver Stone, Tonga kuningas ja George Orwell, märgib LP. Öö maksab vähemalt 500 dollarit. Jõhker.
Sadamasse, mis otse Pansodani otsas asub, viib Kambodžast tuttava mudaga tee. Punane, libe, ilge. Näha pole midagi peale varjatud vaate pruunikasbeežile jõeollusele.
Paremale edasi läheb betoonplokkidest "promenaad", mida kasutavad saiq-ka'd (loe: sai-kaa, pärineb inglise keele side car'ist, jalgrattatakso, kus väntaja kõrval nn külgkorvis saab selg vastamisi istuda kaks inimest), kohati veoautod ja muidugi jalakäijad. Kõndinud veidike, vaatab A., et kaugelt kumab zedi. Väike kõrvalepõige ei tee kunagi paha. Kahe kolmandiku tee peal jõuavad tekkida juba kahtlused, kas ikka on mõtet sinna minna, aga läheb õnneks – selja taha jääv maa on piisav argument.
Promenaadil võib jälgida veel ühte levinud nähtust. Beetlinärimist. Punaste verd meenutavate plekkide järgi võib ära määrata, millal ja kui kaua kuskil on seistud: toon läheb nimelt ajaga tumedamaks ning ühel kohal püsimisega koos suureneb ka plärakate hulk. Lõppeks siis asi sellega, aga ei. Närimisega koos käib meestel väga häälekas rögastamine läbi kogu päeva. Huvitav, aga naised saavad liigse süljeerituse tõttu tekkinud olluse ka vaiksemalt väljutada. Naeratused on siinkandis täis tumedaid rante hammaste vahel ja keeled on erkpunased.
Khin Myo Chit on kirjutanud, et 20. sajandi alguses, kui Birmas ei teatud midagi huulepulkadest, kasutasid naised beetlinärimisest tekkivat punakat mahla huulte toonimiseks. Tumedate hammaste, punaste igemete ja huultega kaunitarid...? Ma juba kujutan ette meespooli, kes neile vastu naeratavad. :)
Beetel mängis vormiliselt tähtsat rolli ka õukonnas. Vormilist just – sest tähtis polnud mitte närimine, vaid see, milline oli beetlikarp ning kes kellele beetlit kinkis. 19. sajandist pärineb lugu Inglise kaupmehest, kes oli kutsutud õukonda audientsile. Vastutasuks võõramaalase kingitusele avas kuninganna oma ehitud beetlikarbi ja ulatas mehele beetlipakikese. Inglane, teadmata, mida sellega teha, torkas hinnalise kingituse lihtsalt tasku. Õuedaamid hakkasid selle peale sumisema, kuid kuninganna käitus, nagu poleks midagi juhtunud. Sellega ei olnud mehe kannatused aga veel lõppenud. Kõige armastatumatele ja kõrgeimas soosingus olevatele inimestele oli tavaks oma hinnangu märgina anda oma pooleldi näritud beetlit... Õnneks kuninganna seda au robustse käitumisega eurooplasele ei osutanud, kuid too sai seda austusavaldust kõrvalt jälgida.
Botataungi paya juurde jõudes algab tänaval tohutu signaalitamine, mingi auto kihutab mööda ja mehed hakkavad ringi siblima. Jääme veidi nõutuna seisma ja selgub põhjus: jõudsa 10-kilomeetrise tunnikiirusega on risti üle tee tulemas ühe alusega vedur, mis pahvib ägedalt suitsu. Otse paya ukse ees mööda saanuna raugeb ta veidikeseks ja jätkab siis kulgemist kesklinna poole.
LÄHENEMAS ON RONG
Botataungi paya (u 2500 aastat vana, tõlkes "tuhat sõjaväelast") ise on suurem kui Sule, väiksem muidugi kui Shwedagon, aga erineb selle poolest, et zedi on seest õõnes, nii et selle sees saab kõndida. See paya "majutab" Buddha juuksekarvu. Omal ajal oli neid seal kaheksa, nüüd on vähem. Ringi tegemine siksakitavas raskete kuldplaatidega kaetud zedi's on päris põnev, sest mulje ringi suurusest on petlik – sättinud end enda arvates kuhugi kaugele nurka istuma, et kiiskava kulla ja järgmise ruumi kontrasti kinni püüda, tuleb välja, et tegemist on viimase ruumiga.
KULDPLAADID BOTATAUNGIS
Zedi't ümbritsevad madalad pikad hallid nagu tavaliselt, aga ühe pisikese lisaatraktsiooniga. Ühes nurgas on nimelt 1,5x1,5-meetrisele liikuvale alusele ehitatud miniversioonis templi servadesse asetatud kausid, kuhu kokku volditud rahatähti visata. Kaks noort naist sellega parasjagu hasartselt tegelevadki. Kõrval müüb tädi kraami juurde.
Templiala vasakus servas on aga tehisveekogu tehislootoseõite ja päriskilpkonnadega. Kõrval müüakse kandikuid võrsete, plaksumaisi ja mingite torujate oranžide krõbuskitega, millega kilpe toita. Väikse fotosessiooni jaoks pole 300 kyatist kahju. Omal ajal, kui veel kuningad tegutsesid, tabas nii mõndagi pühamut kuival ajal kilpkonna- või kalabasseini kuivamine, mille tagajärjel elukad surid. Kuna tapmine on taunitav tegevus, suremine ka halba õnne toov, siis olid kohalikud ikka murelikud, kui kuiv hakkas pühadele loomadele mõju avaldama. Aga see oli siis. Nüüd, nagu Botataungi põhjal näha, saab vee taset reguleerida vastava jublaka abil.
Väljunud templist, tervitab meid jalatsite jalgatõmbamise ajal kohalik vanem mees, kes teab, mis on Eesti, samuti Läti, ja ütleb, et meid tuleb sellesse riiki vähe ning ta on sügavalt õnnelik, et me oleme siia tee leidnud. Võimas.
VÄIKE PAI KARMALE LINDUDE VABADUSSE PÄÄSTMISE EEST?
Strandi tänavat mööda tagasi tulles jääb meil selgelt nägemata kohtumaja ja tollihoone, aga ametiisikute ja väga sõjaväelise välimuse põhjal otsustades jääb ette riigi keskpank.
Ja siis Mahabandoola park. 500 kyati eest saab "uudistada" paika, mille ümbrus mängis verist rolli sel ajal, kui Eesti iseseisvust taotles. Keset parki troonib obeliskjas iseseisvusmonument tähistamaks Birma iseseisvumist Inglismaast 1948. aastal, tagaaias kudrutavad rohtukasvanud pinkidel paarid ja pilku püüavad pilvekesteks pügatud puud. Pargialalt väljas, kuid otse selle kõrval istuvad ennustajad, kellel käekaardid ja muu atribuutika laiali laotatud. Märgata võib ka paari kohalikust klienti.
Sule paya ääres saab taas testida teeületusoskust. Teed tuleb ületada igast küljest ohtu kartes, olla vilgas kui rebane ja teha haake kui jänes. Ning hoida kohalikega samale joonele, sest mass lööb. Üldiselt aga pole juhtidel suurt vahet, kas ette jääb kohalik või võõras.
Mahabandoola teed Sulest läänes palistavad Hiina ja India kvartalid. Kui jääme ühe teemaja ette seisma, et mõelda, kas minna sinna või leida viisakam koht, haarab A. kinni munk – ma ei tea, kas ta on magnet või mis. Munk on noor, pärit Mrauk U-st või Sittwest, on tulnud siia õppima ja räägib palju. Meie lisame tasakaalu algul rääkimise ja seejärel jah-itamisega. Õnneks ei saa ka tema meist aru. :) Tänu sõnaohtrale mungale jääb meil nägemata Moseah Yeshua sünagoog, Sri Siva hinduistlik tempel ja Theingyi Zei turg marinaadis madudega neljandal korrusel. Munkadega tundub olevat see värk, et põhimõtteliselt kõik lasevad nad läbi, nii et meie liikumine on kui rahvasumma kiirteel. Suudame ta rohke tänamisega Sri Kali hinduistliku templi juures oma teed minema suunata, selgitame välja, et templi lõunapaus saab varsti läbi, teeme paar pilti ja kobime samal tänaval asuvasse India kiirtoidukohta sööma.
Kell 15.30 on siin õhtusöögi aeg, näitab teenindaja meile menüüst õige koha kätte. Tellime ja jääme vaatama, mis ümber toimub. Kiirtoidukoha ja restorani vahe on lihtne: restoranis on vaikne. Siin käib tellimuste andmine lauast karjumise teel. Tagaosas asuvast köögist karjutakse vastu, kui toit valmis on. Tellitud praeriis kanaga – ei ole veel julgust tundmatuid nimesid tellida – on mõnus amps, kuigi tundub, et kana on elanud pika ja vaevalise elu. Eriti hea lisand on rohelise tšilli ja punase sibula lõigud eraldi kausis, chutney't me seal ei näe. Lõpusirge läheb sisse raskelt, sest ports on suur. Ja hind? 2 dollarit!
SRI KALI TEMPEL
Siis tagasi vahepeal avatud Sri Kali templisse. Häbi-häbi, ka selle templi ees tänaval tuleb juba tallad eemaldada. Sisse astumise järel ei löö meid aga pahviks mitte angkorilikud fassaadid pluss miljon värvi ja kujukest, vaid ... jänesed. Pisikesed, hüppavad, söövad, kaklevad, situvad ning löövad nummimeetri lakke.
JÄNESED SRI KALI ÕUEL. ÕUEL KÄIB KA HULK TUVISID,
NII ET SEAL ON TÕELINE "RÕÕM" PALJAJALU OLLA...
Ja vaikselt kodu poole. Myanmar Times maksab 1200 kyati ja pakub muu valitsussõbraliku teabe kõrval ka väärtuslikke teadmisi sellest, et algav mangohooaeg (kestvad ovatsioonid!) peaks rikastama toidulauda just selle viljaga. Palju A- ja C-vitamiini, kuhjaga kiudainet ja kombineerimisvõimalusi. Samas peaks sööja olema mõõdukas. Üheks portsuks piisab ka poolest mangost, sest see on kaloraažne. Põletamiseks on lihtsaim ja parim võimalus muidugi jalutamine.
Huvitav, kui meil nuhk taga oleks (või on?), siis peaks tema küll olema saanud kõvasti parema vormi kui enne, sest siiani oleme taksot kasutanud vaid lennujaamast ja Shwedagonist hotelli sõitmiseks. Vaeseke...
Samm läände ja ajas tagasi
5. juuli
Yangon–Sittwe
Varahommikune Yangon on vaikne. Tänavad on kaubitsejatest tühjad, vähesed autod kulgevad mööda teid ning mungad on alustanud oma hommikust annetuste kogumise ringi. Sõiduteel seejuures. Täna hommikul on esimest korda näha päikest. Pilved lubavad siinsel taeval veidikeseks maa peale paista.
Võib-olla peakski esimesed käigud viima kella kuue peale ning siis alles jõudma tagasi hommikust sööma?
Lennujaam pole veel lääne "kolleegidest" undki nägema hakanud. Check-in käib ühest lauakesest, mille ümber jookseb hulk asjamehi, kotid laotakse suure kaalu peale ja lohistatakse lennukisse käte jõul. Lint on küll olemas, kuid seda ei kasutata. "Immigratsioon" tähendab joru inimesi, kes seisavad suures nelinurkses suhteliselt tühjas ja kõledas saalis järjekorras. Väravat kui sellist pole, tuleb lihtsalt suures saalis teiste keskel istudes jälgida, kui ühe lennuvälja-poolse ukse ees algab sebimine, hakatakse midagi üürgama ning kutid teevad inimeste vahel pea kohal silte hoides ringe.
Lendamine ATR-iga on omaette elamus. 2+2 istet, ligi 18 rida, tiib pea kohal, õhuvoolud annavad pidevalt tunda. Aga ei midagi dramaatilist, maandumine on sujuv ja mõnus.
Sittwe (loe: sittui) kohta olin ma kuulnud vaid seda – ja paljudest allikatest –, et tegemist on mõttetu linnaga, kus kõik üritavad petta või on muidu ebameeldivad ning hotellid on vastikud ja ülehinnatud.
Lennuväli jätab igatahes võimsa mulje. Pisikene, aga sellise kulla-karrafassaadiga, nagu oleks tegemist templiga. Seespool võtavad meid vastu ainult kohalikud (ehk mõne Aasia riigi kodaniku erandiga), heledad silmad tumedas näos välkumas. Kartsin, et linna küüti pakkujad jooksevad meid maha, kuid ei – tuleb üks, küsib, kuhu minek, me ütleme, et Sittwesse, aga ootame enne oma kodinaid, tema ütleb, et okei, ja jääb kõrvale veidi eemale rahulikult asjade kulgu jälgima. Siis tuleb teine ja sama kordub. Lõpuks tundub, et üks neist domineerib, nii et teised eemalduvad rahulikult, ja meid juhitakse pick-up'i.
Pick-up tähendab siinses mõistes pisikese kastiga autot, kuhu mahubki vastamisi istuma enam-vähem kaks ja pool inimest. Lagi on madal, selgub mõningatest aukudest läbi hüppamise järel. Istmed on puust ja kitsad ning pikemat maad kui 1,2 miili (ligi 2 kilomeetrit) linna nendel väga istuda ei taha. Sõit on väga battambangilik – hulgaliselt "rattalisi" ja uudistajaid.
Laseme end maha panna netipunkti ette, andmaks teada, et meiega on kõik korras ning et plaanime leida päeva jooksul võimaluse Mrauk U-sse edasi liikuda. Kuna aga ma ei usalda selles kandis netti ja Mrauk U-s on öisel ajal isegi elektrit puudu, rääkimata netist, mis sinna veel üldse jõudnud pole, siis küpseb plaan ka tagalat kindlustav kõne võtta. Üle mõistuse raske asi, selgub. Üks inimene viipab väga arusaaja näoga ühele poole, teine juhib sadakond meetrit eemal teisale, kolmas uurib, mis mure on, aga ei saa meist aru jne. Ühes ehk-on-siin-telefoni-sest-siin-on-ju-mitu-arvutit-kohas on üks naine, kes seda värki seal vist juhib, keskendunud skaipimisele. Meie mure peale ta naeratab ja viipab tänavat mööda veel edasi. Anname alla. Kardetavasti oleme kohtunud aasialiku viisakusega, et ei julgeta öelda "ei tea". Lõpuks maandume Noble'i hotelli, maksame 4 dollarit minuti eest, ja ma teen koju 1 minuti ja 30 sekundi pikkuse kõne. Valus hind, kuid korras.
Selgub ka teine valus asi. Meie niigi ühe päevaga maas olev plaan saab lisa veel ühe päeva näol, sest täna oleks Mrauk U-sse võimalik minna ainult kalli paadiga, homme aga läheb varahommikul odav, valitsuse doteeritav paat. Kiristame hambaid ja võtame 45-dollarilise hotellitoa. Konkurentsi selles kohas suurt pole, sest kes juba siia on pääsenud – ja siia saab ainult lennukiga, otsa hind 105 dollarit –, see jõuab järelikult maksta ka hotelli eest, millel on täiesti tasakaalust väljas hinna-kvaliteedi suhe.
Aga milline on siis Sittwe? "Kesklinn", kui seda nii saab nimetada, asub umbes 1x0,3-kilomeetrisel alal nn peatänava ümber. Peatänav on paralleelne Bengali lahe suudme ääres paikneva Strandi tänavaga, mille ääres on väike sadam ja kallimad söögikohad. Sisemaa poole mööda neid kaht tänavat kaugemale minnes algab tavapärane maja-aed-pood-hunnik miskit-tänavaäär. Rohkelt on rattarikšasid, moto-pick-up'e ja rattaid. Palju kantakse koonusjaid peakatteid. Palju on lapsi, kes karjuvad "hello", või valivad alternatiivse "bye-bye". Rahvuste poole pealt on asi kirju, näha võib väga erinevaid toone. Rohkem ei oska märkida.
Tee Mrauk U sadama poole on kohati vee alla mattunud. Alles hommikul oli olnud piisavalt tugev sadu, et Yangoni lennujaama töötaja hoiatas meid lennu võimalikust hilinemisest. Ostetud lehest võis lugeda, et see kant oli paari nädala eest väga karmi vihma alla jäänud. Ööpäevaga 240 millimeetrit sademeid. Thandwes ja Taunggokis oli külasid minema uhutud ning paar inimest elu kaotanud. Võiks öelda, et tavaline mussoonihooaeg. Õõvastav on ikka.
Tänavatel on siin asfalt suhteline mõiste. Kahe peatee keskosas on seda pragunenud ollust küll, servad aga on mattunud kiviklibusse, savi-mudasegusse või on lihtsalt täidetud "miskiga". Kehtib tugevama õigus, nii et suuremad autod signaalitavad väiksemad liiklejad eest ära. Liiklus on laisapoolne ja sõbralik-suunav.
Ja siis järgneb toidujaht. Kell 17 on kohalike jaoks juba õhtusöögi aeg lootusetult ümber ja on aeg lahkuda ka teemajadest. Seega võib Yangoni ajaarvestuse siin unustada. Õnneks juhatab üks oskajam onkel meid õigele tänavale, kus laiutab kena inimtühi läänelik mereandide restoran. Vastas on kohaliku toidu pakkujate hüttide rivi. Kallis (vist). Ja odav. Väikse riski võiks ju võtta? Valime koha, mille kõrvalt teisest putkast naine märgib, et seal on pakkuda kana ja kala. Söögikoha pidaja proua, kelle inglise keele oskus on null, on meie huvist väga elevil. Kiikame pottidesse, ma valin tumedas leemes ulpiva kana (kala on kahtlaselt kuivade tükkidena) ning meie lauale ilmub kausikesi kana ja leemega, kurgilaadse hakitud kraami ja lehtedega, vürtsitatud bambusevõrsete, idu-oasalatiga, bataadiga ja tšillikonkoktiga. Ja riis. Ja supp. Ja tee. Püüame selles rohkuses oma leida. Putka juurde kõrvallauda koguneb veel kohalikke meid vaatama. Toit on hea ja seda on nii palju, et lõpuni me ei jõuagi. Eks öö näitab, kas risk oli seda väärt.
Söömast tagasi tulles kohtame teepervel noort kitsekarjust. Tavapärane "hello" vahetatud, küsib too, kas oleme ameeriklased. Me muidugi ütleme, et ei, ei ole, ja jääme omaette arutama, et nojah, loogiline oletus. Tüüp küsib selle peale: "Estonia?" Me oleme oma päritolu maininud hotellis, paarile pick-up'i-juhile, kes juttu tulid tegema, ja ühele paadimüügiagendile. Nüüd on jutud levinud, et Sittwes on EESTLASED. Sama laialt on ehk teada, et need eestlased jalutasid päeva palavaimal ajal paar kilomeetrit ja sõid kohalikus söögikohas. Huvitav, mis juhtub siis, kui näiteks tagasi tulles veel rattad ka laenaksime...?
Yangon–Sittwe
Varahommikune Yangon on vaikne. Tänavad on kaubitsejatest tühjad, vähesed autod kulgevad mööda teid ning mungad on alustanud oma hommikust annetuste kogumise ringi. Sõiduteel seejuures. Täna hommikul on esimest korda näha päikest. Pilved lubavad siinsel taeval veidikeseks maa peale paista.
Võib-olla peakski esimesed käigud viima kella kuue peale ning siis alles jõudma tagasi hommikust sööma?
Lennujaam pole veel lääne "kolleegidest" undki nägema hakanud. Check-in käib ühest lauakesest, mille ümber jookseb hulk asjamehi, kotid laotakse suure kaalu peale ja lohistatakse lennukisse käte jõul. Lint on küll olemas, kuid seda ei kasutata. "Immigratsioon" tähendab joru inimesi, kes seisavad suures nelinurkses suhteliselt tühjas ja kõledas saalis järjekorras. Väravat kui sellist pole, tuleb lihtsalt suures saalis teiste keskel istudes jälgida, kui ühe lennuvälja-poolse ukse ees algab sebimine, hakatakse midagi üürgama ning kutid teevad inimeste vahel pea kohal silte hoides ringe.
Lendamine ATR-iga on omaette elamus. 2+2 istet, ligi 18 rida, tiib pea kohal, õhuvoolud annavad pidevalt tunda. Aga ei midagi dramaatilist, maandumine on sujuv ja mõnus.
NATÜÜRMORT LENNUPILETITE, ERITI ILGE VÄLIMUSEGA KYATIDE JA "VAHETUSRAHA" EHK HIINA NÄTSUGA
Sittwe (loe: sittui) kohta olin ma kuulnud vaid seda – ja paljudest allikatest –, et tegemist on mõttetu linnaga, kus kõik üritavad petta või on muidu ebameeldivad ning hotellid on vastikud ja ülehinnatud.
Lennuväli jätab igatahes võimsa mulje. Pisikene, aga sellise kulla-karrafassaadiga, nagu oleks tegemist templiga. Seespool võtavad meid vastu ainult kohalikud (ehk mõne Aasia riigi kodaniku erandiga), heledad silmad tumedas näos välkumas. Kartsin, et linna küüti pakkujad jooksevad meid maha, kuid ei – tuleb üks, küsib, kuhu minek, me ütleme, et Sittwesse, aga ootame enne oma kodinaid, tema ütleb, et okei, ja jääb kõrvale veidi eemale rahulikult asjade kulgu jälgima. Siis tuleb teine ja sama kordub. Lõpuks tundub, et üks neist domineerib, nii et teised eemalduvad rahulikult, ja meid juhitakse pick-up'i.
Pick-up tähendab siinses mõistes pisikese kastiga autot, kuhu mahubki vastamisi istuma enam-vähem kaks ja pool inimest. Lagi on madal, selgub mõningatest aukudest läbi hüppamise järel. Istmed on puust ja kitsad ning pikemat maad kui 1,2 miili (ligi 2 kilomeetrit) linna nendel väga istuda ei taha. Sõit on väga battambangilik – hulgaliselt "rattalisi" ja uudistajaid.
Laseme end maha panna netipunkti ette, andmaks teada, et meiega on kõik korras ning et plaanime leida päeva jooksul võimaluse Mrauk U-sse edasi liikuda. Kuna aga ma ei usalda selles kandis netti ja Mrauk U-s on öisel ajal isegi elektrit puudu, rääkimata netist, mis sinna veel üldse jõudnud pole, siis küpseb plaan ka tagalat kindlustav kõne võtta. Üle mõistuse raske asi, selgub. Üks inimene viipab väga arusaaja näoga ühele poole, teine juhib sadakond meetrit eemal teisale, kolmas uurib, mis mure on, aga ei saa meist aru jne. Ühes ehk-on-siin-telefoni-sest-siin-on-ju-mitu-arvutit-kohas on üks naine, kes seda värki seal vist juhib, keskendunud skaipimisele. Meie mure peale ta naeratab ja viipab tänavat mööda veel edasi. Anname alla. Kardetavasti oleme kohtunud aasialiku viisakusega, et ei julgeta öelda "ei tea". Lõpuks maandume Noble'i hotelli, maksame 4 dollarit minuti eest, ja ma teen koju 1 minuti ja 30 sekundi pikkuse kõne. Valus hind, kuid korras.
Selgub ka teine valus asi. Meie niigi ühe päevaga maas olev plaan saab lisa veel ühe päeva näol, sest täna oleks Mrauk U-sse võimalik minna ainult kalli paadiga, homme aga läheb varahommikul odav, valitsuse doteeritav paat. Kiristame hambaid ja võtame 45-dollarilise hotellitoa. Konkurentsi selles kohas suurt pole, sest kes juba siia on pääsenud – ja siia saab ainult lennukiga, otsa hind 105 dollarit –, see jõuab järelikult maksta ka hotelli eest, millel on täiesti tasakaalust väljas hinna-kvaliteedi suhe.
Aga milline on siis Sittwe? "Kesklinn", kui seda nii saab nimetada, asub umbes 1x0,3-kilomeetrisel alal nn peatänava ümber. Peatänav on paralleelne Bengali lahe suudme ääres paikneva Strandi tänavaga, mille ääres on väike sadam ja kallimad söögikohad. Sisemaa poole mööda neid kaht tänavat kaugemale minnes algab tavapärane maja-aed-pood-hunnik miskit-tänavaäär. Rohkelt on rattarikšasid, moto-pick-up'e ja rattaid. Palju kantakse koonusjaid peakatteid. Palju on lapsi, kes karjuvad "hello", või valivad alternatiivse "bye-bye". Rahvuste poole pealt on asi kirju, näha võib väga erinevaid toone. Rohkem ei oska märkida.
HOMMIKUL ON VEIDI VIHMA SADANUD
Tee Mrauk U sadama poole on kohati vee alla mattunud. Alles hommikul oli olnud piisavalt tugev sadu, et Yangoni lennujaama töötaja hoiatas meid lennu võimalikust hilinemisest. Ostetud lehest võis lugeda, et see kant oli paari nädala eest väga karmi vihma alla jäänud. Ööpäevaga 240 millimeetrit sademeid. Thandwes ja Taunggokis oli külasid minema uhutud ning paar inimest elu kaotanud. Võiks öelda, et tavaline mussoonihooaeg. Õõvastav on ikka.
Tänavatel on siin asfalt suhteline mõiste. Kahe peatee keskosas on seda pragunenud ollust küll, servad aga on mattunud kiviklibusse, savi-mudasegusse või on lihtsalt täidetud "miskiga". Kehtib tugevama õigus, nii et suuremad autod signaalitavad väiksemad liiklejad eest ära. Liiklus on laisapoolne ja sõbralik-suunav.
ÜLIKOOLI EES PARGIS ÕÕTSUVAD UNISED FRUIT-BAT'ID (PTEROPODIDAE) TUULES KUI KÜPSED ÕUNAD
(abiks väike suurendus ladvapiirkonnas ;)
(abiks väike suurendus ladvapiirkonnas ;)
Ja siis järgneb toidujaht. Kell 17 on kohalike jaoks juba õhtusöögi aeg lootusetult ümber ja on aeg lahkuda ka teemajadest. Seega võib Yangoni ajaarvestuse siin unustada. Õnneks juhatab üks oskajam onkel meid õigele tänavale, kus laiutab kena inimtühi läänelik mereandide restoran. Vastas on kohaliku toidu pakkujate hüttide rivi. Kallis (vist). Ja odav. Väikse riski võiks ju võtta? Valime koha, mille kõrvalt teisest putkast naine märgib, et seal on pakkuda kana ja kala. Söögikoha pidaja proua, kelle inglise keele oskus on null, on meie huvist väga elevil. Kiikame pottidesse, ma valin tumedas leemes ulpiva kana (kala on kahtlaselt kuivade tükkidena) ning meie lauale ilmub kausikesi kana ja leemega, kurgilaadse hakitud kraami ja lehtedega, vürtsitatud bambusevõrsete, idu-oasalatiga, bataadiga ja tšillikonkoktiga. Ja riis. Ja supp. Ja tee. Püüame selles rohkuses oma leida. Putka juurde kõrvallauda koguneb veel kohalikke meid vaatama. Toit on hea ja seda on nii palju, et lõpuni me ei jõuagi. Eks öö näitab, kas risk oli seda väärt.
VAAT SELLINE JUMALIK SÖÖGIKOHT. PAREMAL SAIQ-KA.
Söömast tagasi tulles kohtame teepervel noort kitsekarjust. Tavapärane "hello" vahetatud, küsib too, kas oleme ameeriklased. Me muidugi ütleme, et ei, ei ole, ja jääme omaette arutama, et nojah, loogiline oletus. Tüüp küsib selle peale: "Estonia?" Me oleme oma päritolu maininud hotellis, paarile pick-up'i-juhile, kes juttu tulid tegema, ja ühele paadimüügiagendile. Nüüd on jutud levinud, et Sittwes on EESTLASED. Sama laialt on ehk teada, et need eestlased jalutasid päeva palavaimal ajal paar kilomeetrit ja sõid kohalikus söögikohas. Huvitav, mis juhtub siis, kui näiteks tagasi tulles veel rattad ka laenaksime...?
Tsivilisatsiooni võib unustada
6. juuli
Sittwe – Mrauk U
Eilne rutiin: kell 5.10 üles, hambad puhtaks, asjad kokku, riided selga, vastuvõtus kutt üles ajada, hommikusöögipoisid üles ajada, toit sisse, sõitu. Ja siis kõrvalekalle asjade loomulikust kulgemisest.
Kitsukese jõeääre peal vehivad mehed esimeste laevade juures kätega, teevad pea kohal ringe ja üritavad meile midagi väga ilmekalt öelda. Laev katki? Torm? Laev ei lähe praegu? Laev läheb homme? Hiljem? Nõustutakse kõigega.
Pakkidega vasakule minevad inimesed tekitavad aga huvi. Järgmises "sadamas" sadakond meetrit eemal käib kõva askeldamine ning piletimüügilaua vastas bambuskatuse all elav jutustamine ja toitumine. Üks mees oskab veidikene inglise keelt ja räägib, et see on vale värk üldse, meie laev läheb välja kell 15, sõidab kaks tundi ja maksab 15 dollarit. Siis köidan ma piisavalt tähelepanu, et laua äärest, kus hulk mehi elavalt piletite ja rahaga sebib, tõuseb püsti üks mees, kes räägib põhimõtteliselt sama: kell 15 läheb speed-boat, kella 14 ajal peaks siseveekogude transpordi ameti (IWT) kontorist piletid ostma ja siis siia tagasi tulema. Tema olla seal asjapulk.
Kuna keegi isegi ei tundu meile 4-dollarilisi pileteid müüa tahtvat, jääb üle valida, kas meid on kohe tembeldatud rikasteks läänlasteks või on mingi konks, miks välismaalasi ei taheta 5–7 tunniks kohalikega samale laevale lasta. Ehk on õiged mõlemad variandid? Vaikselt hakkab meelde tükkima enne reisi Myanmar Timesist loetud tükk tšehhi tüdrukust, kelle Irrawaddil kulgemise ajal kohalikega sõbrunemine sai järsu lõpu, kui ametnikud esmalt kohalike ja siis tema peale karjusid. Kuigi suurt ühist rääkimiskeelt polnudki, oli see siiski piisav, et asi lämmatada. Ülejäänud reis möödus neil vaikivate ja eemalehoidvate kohalike seas.
Kobime igatahes tülpinult hotelli tagasi ja magame check-out'ini. Saame muidugi teada ka seda, et see kella 7-ne laev läks küll välja ja meile aeti pada. Samas kinnitatakse, et jutt kella 15-st laevast pole udu, ning helistatakse IWT kontorisse, andmaks teada, et kaks valget tahab kell 15 Mrauk U-sse sõita. Sellega peaks asi meie jaoks paigas ja lõpetatud olema.
Noble'i hotelli vastas asub Rakhine'i osariigi kultuurimuuseum. Hoonet hoiab üleval riik, sisenemistasu on muidugi dollarites (2 dollarit, kohaliku tasu on 200 kyati) ja parem oleks sealt üldse eemale hoida. Aga samas nagu võiks minna ka. Juba hoone meenutab ühte kirkama tooniga aega: suur kandiline koloss, mille kolme-nelja korrust ühendavad laiad lakoonilised trepid. Arhitektuur kui Salme kultuurikeskusel, ekspositsioon kui tervishoiumuuseumil. Valvur-piletimüüja, vanem mees, harjutab 1. korrusel oma leti ees ja välisukse peal viiulimängu, mis kogu hoone minoorsete helidega täidab. Muuseumis eksponeeritakse kohalikke rahvarõivaid (rida kappe elusuuruses nukkudega), soengukandmismoode (eri moel sätitud parukatega pead), sotsrealistlikke maale, kohaliku maadlusstiili näiteid piltidel ja skulptuuridena ning fotosid-maale leidudest. Muidugi ei puudu vastav puna ... khm ... nurgake ning stendid juhtide piltidega. Kõige lahedam asi on kolmandal korrusel asuv 3x3-meetrine makett, mis kujutab Mrauk U-d. Servast on plastmasstemplid küll kadunud, sest sinna ulatuvad näpud, kuid piirkonna majesteetlikkus on täiesti tuntav.
Kuna muuseumis läheb arvatust kiiremini, uurin vastuvõtulaua onkli käest, kas me ei saaks 1. korrusel veidi istuda. Päike on keskpäeval ikka väga lõikav, nii et kui selline kolossaalne katus ja, nagu näha, ka paar kipakat tooli tema laua juures võtta on, siis oleks tore 2 dollari eest saada ka midagi enamat kui pilku tolmunud kollektsioonile. Onkel juhatab meie juurde noore naise, kes, tuleb välja, peab tundi sealsamas 1. korrusel raamatukogus. Sinisest tamein'ist (naiste longyi) ja valgest pluusist koosnevas vormis õpilased lappavad koos mingeid pabereid läbi. Saame kohad nende lähedusse lugemislaudade taha. Selliste, mida akadeemilises raamatukogus hämaramates nurkades veel mõnda aega tagasi leida võis. Raamatukogu nagu raamatukogu ikka – riiulid, kartoteegid ja eriline lõhn, aga ilma igasuguse internetita.
Kuna aega on veel veidi parajaks teha, lippame läbi ka netipunktist. Kohal silma peal hoidev neiu oli meist võlutud juba eile. Ta aktsent on kohutav, nii et suhtleme temaga elementaarses suulises ja kirjalikus keeles. Ja kuna tal meile 100-kyatist tagasi pole anda, lepime kokku, et tagasi tulnuna on ta meile selle sees.
Mulle hakkab vaikselt kohale jõudma, mis siin taustal toimub. Kui sadamas tuleb vormis mees meie passe kontrollima, jääb ümber vaikseks. Sama toimub lennujaamas ja mujal, kus neid näha on. Hakkame (eba)teadlikult sõnu valima, et ei oleks aru saada, millest me räägime. Õnneks on soome-ugri keelkonda kuulumine päris kõva boonus.
Laeva peale pääsu oodates saab tegeleda inimvaatlusega. Longyi'd tunduvad olevat päris palju loomingulist vabadust andvad riidetükid. Kuigi lugesin lääne rändurist, kes teatas uhkusega, et suutis longyi's päeva nii üle elada, et ta ei sulanud üles ega paljastanud end kohatult, aga see olnud väga raske, on kohalikud selle kandmise kuidagi ikkagi ära õppinud. Irooniliselt öeldes. Samuti on nad leiutanud tuhat võimalust, kuidas riidetükki ümber siduda, endale keha ligi tõmmata, jalge vahele käärida, poole reie peal kanda...Ja see võib tunduda ehk arusaamatu, aga seeliku või seelikut meenutava rõivaga on siinses palavuses märksa parem olla. Alguses kandsin järjekindlalt poolpikki heledaid pükse, kuid olen nüüd tumeda maani seeliku kasuks otsustanud, sest lihtsalt nii palju parem on olla.
Laevasõit on eelmise aasta omaga võrreldes luksus kuubis. Me saame koos teiste nähtavalt jõukamatega nn vipposa, mis tähendab, et vihma eest kaitsevad seinad ja üürgab telekas. Teles näidatakse siin muusikavideoid, mis pole nii südantlõhestavad kui Kambodžas, ning seepi. See viimane on tase omaette. Peategelasteks on tavaliselt noored inimesed, kes viskavad üksteisele vimkasid, või siis mingid armastajad, kelle elu koosneb draamast. Laevas on õnneks esimene variant ning lugu keskendub kahele kutile, kes üritavad täissaledale tšikile kõikide vahenditega selgeks teha, et ta võiks neist eemale hoida. Päris põnevaid kaadreid on sellest ideest, kui nad püüavad mängida romantilisel õhtusöögil olevaid geisid. :)) Otse loomulikult on sellise asja mõistmisel keeleoskus täiesti kõrvaline küsimus.
Ebamugavust tekitavaid kohti on ka. Meile määratakse istmed 17–18, aga laevas pannakse meid vaheukse juurde rida kaugemale, kus on ülihea jalaruum ja vaade otse välja. Need kohad on aga ostnud noored kutid (kas kohalikud? vist mitte), kes jäävad nõutult meie juures ringi vaatama. Meie oleme selleks ajaks enda originaalkohtadele lasknud istuma vanema paari, nii et meil ei ole kuhugi minna. Laeva töötajad näitavad uutele tulijatele eelmist pingirida ning need lähevadki sinna istuma. Küsin küll, et me võime ju ka liikuda, kuid laevapoisid ütlevad resoluutselt "no problem". Nõme tunne jääb sisse.
Mrauk U (loe: mja'u (kohalik hääldus) või mjo'u (nn suure maa hääldus), ülakoma tähistab aspiratsiooni, u on lühike) sadamas on kõik väga lihtne ja mõnus. Hulk mehi on sadamakaile roninud, kuid turiste minema ei hakata tassima, vaid küsitakse, kas oleks ehk huvi väikse sõiduvõimaluse vastu. Kaks noort meest pakivad meid oma saiq-ka'desse ning käivad vaatamas mõlemat hotelli, mis mul üles on märgitud. Lisaks uurivad nad välja kuhjaga infot, sealhulgas esmalt selle, kes me teineteisele oleme, ja siis, kas mul abikaasa on. Kui kaua me oleme riigis olnud, kaua plaanime olla, palju meid Eestis elab, kuidas Yangonis ilm on. Saame teada, et peale meie on Mrauk U-s praegu kaks turisti, mõlemad Taist. Jutu kõrvale pakub mu juht muidugi enda sõidukit rendiks. Nad kannatavad kenasti välja selle, et lühiühenduse tõttu hakkavad nad meid viima vaatama ka linnast väljas asuvat hotelli, kuigi ma seda tegelikult ei taha, ja ootamatult (nojah, mis muud siin ikka on) alanud vihmasaju tõttu läbivettimise ning tassivad lõpuks lemmikuks saanud külalistemajja meie kotid ka sisse. Väga võluv. :)
Perehotelli asjaaja on mõistetava inglise keele oskusega kutt. Käime enne otsustamist läbi mitu tuba, alguses kallimad ja suuremad, kuid pimedamad, ning valime lõpuks toad pere enda hoone teisel korrusel, millel on aknad kahele poole katustele. Kõik on hästi lihtne, aga selles on see eriline võlu. Selline võlu, mida ma tahtnuks eelmisel aastal tunda Chi Phatis. Tingimused on spartalikud. Voodid on sääsevõrguga (märksa parem lahendus kui ennast enne magamajäämist mürgiga mäkerdada), elektrit on kella 18–23 ja vaid külma veega dušil erilist survet pole. Kui aknast pea välja pista, võib märgata kõikjal tünnidesse jooksvaid peeneid plastmasstorusid. Kogu kasutatav vesi tuleb nimelt taevast ning hoone seintel ja katustel on anumad, kust saab vajadusel vett iga toa enda süsteemi ümber pumbata. Muljetavaldav.
Kuna laev tuli sadamasse pool tundi hiljem ja me mööda linna ööbimispaika otsisime, kukub päike varsti võpsikusse. Õhtune söömaminek toimub pimeduses ega võta kaua aega, sest me ei jaga veel väga linnaplaani ning otse kõrval on ka söögikoht olemas. Küll ingliskeelsete kirjadega, mis on hakanud juba pelutavat mõju avaldama. Tahan uksel jalatsid ära võtta, nagu omanik ja tema pere on teinud, kuid omanik hakkab tormakalt vastu vaidlema. Asun jonnakalt pandlaid avama – ja omanik tõstab rõõmsalt käratsedes häält ning hakkab enda jalatseid jalga ajama. No okei-okei. :) Laua taha istununa võtan ikkagi tallad alt, ilma on palju mugavam ju. Toit on mõnus hiinakas, mitte midagi väga erilist, aga igati vinks-vonks. Tee tuuakse lauda ehk liitrises tünnis. Arves on see arvestamata ja raha selle eest ka ei taheta.
Öösel pakuvad uinutavat tausta metsahääled, sääsed sumisevad rahustavalt teisel pool võrku ning üldse on kuidagi koju jõudmise tunne.
Sittwe – Mrauk U
Eilne rutiin: kell 5.10 üles, hambad puhtaks, asjad kokku, riided selga, vastuvõtus kutt üles ajada, hommikusöögipoisid üles ajada, toit sisse, sõitu. Ja siis kõrvalekalle asjade loomulikust kulgemisest.
Kitsukese jõeääre peal vehivad mehed esimeste laevade juures kätega, teevad pea kohal ringe ja üritavad meile midagi väga ilmekalt öelda. Laev katki? Torm? Laev ei lähe praegu? Laev läheb homme? Hiljem? Nõustutakse kõigega.
Pakkidega vasakule minevad inimesed tekitavad aga huvi. Järgmises "sadamas" sadakond meetrit eemal käib kõva askeldamine ning piletimüügilaua vastas bambuskatuse all elav jutustamine ja toitumine. Üks mees oskab veidikene inglise keelt ja räägib, et see on vale värk üldse, meie laev läheb välja kell 15, sõidab kaks tundi ja maksab 15 dollarit. Siis köidan ma piisavalt tähelepanu, et laua äärest, kus hulk mehi elavalt piletite ja rahaga sebib, tõuseb püsti üks mees, kes räägib põhimõtteliselt sama: kell 15 läheb speed-boat, kella 14 ajal peaks siseveekogude transpordi ameti (IWT) kontorist piletid ostma ja siis siia tagasi tulema. Tema olla seal asjapulk.
Kuna keegi isegi ei tundu meile 4-dollarilisi pileteid müüa tahtvat, jääb üle valida, kas meid on kohe tembeldatud rikasteks läänlasteks või on mingi konks, miks välismaalasi ei taheta 5–7 tunniks kohalikega samale laevale lasta. Ehk on õiged mõlemad variandid? Vaikselt hakkab meelde tükkima enne reisi Myanmar Timesist loetud tükk tšehhi tüdrukust, kelle Irrawaddil kulgemise ajal kohalikega sõbrunemine sai järsu lõpu, kui ametnikud esmalt kohalike ja siis tema peale karjusid. Kuigi suurt ühist rääkimiskeelt polnudki, oli see siiski piisav, et asi lämmatada. Ülejäänud reis möödus neil vaikivate ja eemalehoidvate kohalike seas.
Kobime igatahes tülpinult hotelli tagasi ja magame check-out'ini. Saame muidugi teada ka seda, et see kella 7-ne laev läks küll välja ja meile aeti pada. Samas kinnitatakse, et jutt kella 15-st laevast pole udu, ning helistatakse IWT kontorisse, andmaks teada, et kaks valget tahab kell 15 Mrauk U-sse sõita. Sellega peaks asi meie jaoks paigas ja lõpetatud olema.
Noble'i hotelli vastas asub Rakhine'i osariigi kultuurimuuseum. Hoonet hoiab üleval riik, sisenemistasu on muidugi dollarites (2 dollarit, kohaliku tasu on 200 kyati) ja parem oleks sealt üldse eemale hoida. Aga samas nagu võiks minna ka. Juba hoone meenutab ühte kirkama tooniga aega: suur kandiline koloss, mille kolme-nelja korrust ühendavad laiad lakoonilised trepid. Arhitektuur kui Salme kultuurikeskusel, ekspositsioon kui tervishoiumuuseumil. Valvur-piletimüüja, vanem mees, harjutab 1. korrusel oma leti ees ja välisukse peal viiulimängu, mis kogu hoone minoorsete helidega täidab. Muuseumis eksponeeritakse kohalikke rahvarõivaid (rida kappe elusuuruses nukkudega), soengukandmismoode (eri moel sätitud parukatega pead), sotsrealistlikke maale, kohaliku maadlusstiili näiteid piltidel ja skulptuuridena ning fotosid-maale leidudest. Muidugi ei puudu vastav puna ... khm ... nurgake ning stendid juhtide piltidega. Kõige lahedam asi on kolmandal korrusel asuv 3x3-meetrine makett, mis kujutab Mrauk U-d. Servast on plastmasstemplid küll kadunud, sest sinna ulatuvad näpud, kuid piirkonna majesteetlikkus on täiesti tuntav.
Kuna muuseumis läheb arvatust kiiremini, uurin vastuvõtulaua onkli käest, kas me ei saaks 1. korrusel veidi istuda. Päike on keskpäeval ikka väga lõikav, nii et kui selline kolossaalne katus ja, nagu näha, ka paar kipakat tooli tema laua juures võtta on, siis oleks tore 2 dollari eest saada ka midagi enamat kui pilku tolmunud kollektsioonile. Onkel juhatab meie juurde noore naise, kes, tuleb välja, peab tundi sealsamas 1. korrusel raamatukogus. Sinisest tamein'ist (naiste longyi) ja valgest pluusist koosnevas vormis õpilased lappavad koos mingeid pabereid läbi. Saame kohad nende lähedusse lugemislaudade taha. Selliste, mida akadeemilises raamatukogus hämaramates nurkades veel mõnda aega tagasi leida võis. Raamatukogu nagu raamatukogu ikka – riiulid, kartoteegid ja eriline lõhn, aga ilma igasuguse internetita.
Kuna aega on veel veidi parajaks teha, lippame läbi ka netipunktist. Kohal silma peal hoidev neiu oli meist võlutud juba eile. Ta aktsent on kohutav, nii et suhtleme temaga elementaarses suulises ja kirjalikus keeles. Ja kuna tal meile 100-kyatist tagasi pole anda, lepime kokku, et tagasi tulnuna on ta meile selle sees.
Mulle hakkab vaikselt kohale jõudma, mis siin taustal toimub. Kui sadamas tuleb vormis mees meie passe kontrollima, jääb ümber vaikseks. Sama toimub lennujaamas ja mujal, kus neid näha on. Hakkame (eba)teadlikult sõnu valima, et ei oleks aru saada, millest me räägime. Õnneks on soome-ugri keelkonda kuulumine päris kõva boonus.
Laeva peale pääsu oodates saab tegeleda inimvaatlusega. Longyi'd tunduvad olevat päris palju loomingulist vabadust andvad riidetükid. Kuigi lugesin lääne rändurist, kes teatas uhkusega, et suutis longyi's päeva nii üle elada, et ta ei sulanud üles ega paljastanud end kohatult, aga see olnud väga raske, on kohalikud selle kandmise kuidagi ikkagi ära õppinud. Irooniliselt öeldes. Samuti on nad leiutanud tuhat võimalust, kuidas riidetükki ümber siduda, endale keha ligi tõmmata, jalge vahele käärida, poole reie peal kanda...Ja see võib tunduda ehk arusaamatu, aga seeliku või seelikut meenutava rõivaga on siinses palavuses märksa parem olla. Alguses kandsin järjekindlalt poolpikki heledaid pükse, kuid olen nüüd tumeda maani seeliku kasuks otsustanud, sest lihtsalt nii palju parem on olla.
Laevasõit on eelmise aasta omaga võrreldes luksus kuubis. Me saame koos teiste nähtavalt jõukamatega nn vipposa, mis tähendab, et vihma eest kaitsevad seinad ja üürgab telekas. Teles näidatakse siin muusikavideoid, mis pole nii südantlõhestavad kui Kambodžas, ning seepi. See viimane on tase omaette. Peategelasteks on tavaliselt noored inimesed, kes viskavad üksteisele vimkasid, või siis mingid armastajad, kelle elu koosneb draamast. Laevas on õnneks esimene variant ning lugu keskendub kahele kutile, kes üritavad täissaledale tšikile kõikide vahenditega selgeks teha, et ta võiks neist eemale hoida. Päris põnevaid kaadreid on sellest ideest, kui nad püüavad mängida romantilisel õhtusöögil olevaid geisid. :)) Otse loomulikult on sellise asja mõistmisel keeleoskus täiesti kõrvaline küsimus.
LUKSUSLIKU LAEVA KALLEIM KLASS
Ebamugavust tekitavaid kohti on ka. Meile määratakse istmed 17–18, aga laevas pannakse meid vaheukse juurde rida kaugemale, kus on ülihea jalaruum ja vaade otse välja. Need kohad on aga ostnud noored kutid (kas kohalikud? vist mitte), kes jäävad nõutult meie juures ringi vaatama. Meie oleme selleks ajaks enda originaalkohtadele lasknud istuma vanema paari, nii et meil ei ole kuhugi minna. Laeva töötajad näitavad uutele tulijatele eelmist pingirida ning need lähevadki sinna istuma. Küsin küll, et me võime ju ka liikuda, kuid laevapoisid ütlevad resoluutselt "no problem". Nõme tunne jääb sisse.
VAADE BENGALI LAHE POOLE, REELING VÄRSKELT BEETLIVALANGUGA SISSE ÕNNISTATUD
Mrauk U (loe: mja'u (kohalik hääldus) või mjo'u (nn suure maa hääldus), ülakoma tähistab aspiratsiooni, u on lühike) sadamas on kõik väga lihtne ja mõnus. Hulk mehi on sadamakaile roninud, kuid turiste minema ei hakata tassima, vaid küsitakse, kas oleks ehk huvi väikse sõiduvõimaluse vastu. Kaks noort meest pakivad meid oma saiq-ka'desse ning käivad vaatamas mõlemat hotelli, mis mul üles on märgitud. Lisaks uurivad nad välja kuhjaga infot, sealhulgas esmalt selle, kes me teineteisele oleme, ja siis, kas mul abikaasa on. Kui kaua me oleme riigis olnud, kaua plaanime olla, palju meid Eestis elab, kuidas Yangonis ilm on. Saame teada, et peale meie on Mrauk U-s praegu kaks turisti, mõlemad Taist. Jutu kõrvale pakub mu juht muidugi enda sõidukit rendiks. Nad kannatavad kenasti välja selle, et lühiühenduse tõttu hakkavad nad meid viima vaatama ka linnast väljas asuvat hotelli, kuigi ma seda tegelikult ei taha, ja ootamatult (nojah, mis muud siin ikka on) alanud vihmasaju tõttu läbivettimise ning tassivad lõpuks lemmikuks saanud külalistemajja meie kotid ka sisse. Väga võluv. :)
Perehotelli asjaaja on mõistetava inglise keele oskusega kutt. Käime enne otsustamist läbi mitu tuba, alguses kallimad ja suuremad, kuid pimedamad, ning valime lõpuks toad pere enda hoone teisel korrusel, millel on aknad kahele poole katustele. Kõik on hästi lihtne, aga selles on see eriline võlu. Selline võlu, mida ma tahtnuks eelmisel aastal tunda Chi Phatis. Tingimused on spartalikud. Voodid on sääsevõrguga (märksa parem lahendus kui ennast enne magamajäämist mürgiga mäkerdada), elektrit on kella 18–23 ja vaid külma veega dušil erilist survet pole. Kui aknast pea välja pista, võib märgata kõikjal tünnidesse jooksvaid peeneid plastmasstorusid. Kogu kasutatav vesi tuleb nimelt taevast ning hoone seintel ja katustel on anumad, kust saab vajadusel vett iga toa enda süsteemi ümber pumbata. Muljetavaldav.
Kuna laev tuli sadamasse pool tundi hiljem ja me mööda linna ööbimispaika otsisime, kukub päike varsti võpsikusse. Õhtune söömaminek toimub pimeduses ega võta kaua aega, sest me ei jaga veel väga linnaplaani ning otse kõrval on ka söögikoht olemas. Küll ingliskeelsete kirjadega, mis on hakanud juba pelutavat mõju avaldama. Tahan uksel jalatsid ära võtta, nagu omanik ja tema pere on teinud, kuid omanik hakkab tormakalt vastu vaidlema. Asun jonnakalt pandlaid avama – ja omanik tõstab rõõmsalt käratsedes häält ning hakkab enda jalatseid jalga ajama. No okei-okei. :) Laua taha istununa võtan ikkagi tallad alt, ilma on palju mugavam ju. Toit on mõnus hiinakas, mitte midagi väga erilist, aga igati vinks-vonks. Tee tuuakse lauda ehk liitrises tünnis. Arves on see arvestamata ja raha selle eest ka ei taheta.
Öösel pakuvad uinutavat tausta metsahääled, sääsed sumisevad rahustavalt teisel pool võrku ning üldse on kuidagi koju jõudmise tunne.
Liiga ilus, et olla tõsi? Aga on!
7. juuli
Mrauk U
Vaade siinsest Happy Garden Restauranti nurgalauast on imeline. Sajab vihma, omanike põnn ümiseb kuskil põrandakorrusel laulda ja inimesed liiguvad varjude alla peitunult mööda teed. Toolid on nii kõrged, et saab õhus varbaid liigutada. Ja viimaks teisi nende teadmata jälgida. Magus "tagasitegemine" vastukaaluks pidevale superstaari-seisusele. On pärastlõuna ja seljataga on imeline päev.
Hommik algab kohaliku hommikusöögiga, mis tähendab küpse mango viile, frititud banaani tainas, kohvi, nuudlisuppi liha, maksa ja juurikatega ning praeriisi kana ja krevettidega. Kui mänedžer eile küsis, kas me tahame tavalist või kohalikku hommikusööki, ning väga laia naeratusega, mis ütles "võtke kohalik, palun-palun-palun", meid vaatama jäi, oli keeruline öelda, et ei, me tahame tavalist kohvi, röstitud saia ja omletti. Jah Rakhine'i köögile ei tulnud valuliselt, ütleme nii. Ja see tasus end ära. Naised, kes meile süüa teevad, ei suuda oma rõõmu kuidagi varjata.
Siis rattad alla ja esimese, Shittaungi paya poole. Väljast tunduvad siinsed templid olevat kui suurtükipataljonid, noh, või midagi muud sõjalist. Rohkelt on kivi ja soomust, vorm on masajas. Väiksematest paya'dest hakkavad silma vaid rohelusest välja/esile tõusvad noolja tipu ning silinderja alaosaga zedi'd. Kaugelt vaadates pruun, lähedalt pruun rohelisega – kihtide vahel kasvab taimi, sammalt jms. Ümber rohelised mäekesed, mida palistavad jõeservad, solisevad riisipõllud, puudesalud, punaka tooniga teed, jalutavad inimesed (okei, nad teevad tööd, aga ma ei tähelda, et väga süvenenult) ning siin-seal vilksatavad mungad. Lisaks jalutavad ringi lehmad, kitsed ja koerad, vahel on neil seltsiks mõni karjus.
Shittaungi paya (1535, tõlkes "80 000 kuju pühamu", tuntud ka kui Ranaung zeya, tõlkes "võidu tempel") on linnale lähedal, hall, masajas ja võimas. Sisehallis korjatakse meilt 3000 kyati, et zedi koridore meie sealoleku ajaks valgustada. Zedi's jookseb umbes kolm üksteise ümber keerdunud käiku, milles on tohutu kogus eri suuruses Buddhasid ja bareljeefide või ka peaaegu eraldiseisvate kujudena igapäevaelu ja loomi-linde-olendeid. Osaliselt on säilinud värv ja Angkor Watist tuttav lakjas ollus. Nn maapealses kambris Buddha kuju juures jookseb ringi peaaegu detsimeetrine prussakas. Madalamates koridorides on valguse läitmine hulluks ajanud nahkhiire, kes lae all paanilisi haudvaikseid tiire teeb. Vapustav arhitektuuriline ja skulptuuriline keerukus saab veelgi vindi peale, sest oleme selles kohas kahekesi, ilma teiste turistideta. Eriline paik.
Vähemalt kolmes kohas on Buddha jalajälg, mille ta olevat astunud pärast valgustatuks saamist. See õige olevat keskmises kambris. Ka saatva peahoone laes on jalajäljed jataka'ga (robustselt öeldes Buddha eelmiste elude kirjeldus piltidena). Ühine joon on neil suurus – pikkust üle meetri.
Shittaungi "taga" asub kyaung (klooster), võib eeldada õuel rippuvatest oranži karva rüüdest.
Paremal käel künkakese otsas on Andaw' paya (1521, uus 1596). See on kaheksa stuupaga pühamu, mille lõunaservast avaneb hea vaade Mrauk U-le.
Kõrval asuv Ratanaboni paya (1612) on suurema hulga stuupadega. Teise maailmasõja ajal sai see pommiga tabamuse, aga on nüüdseks restaureeritud. Mõlemad on Shittaungiga võrreldes muidugi tillukesed, põrandaks pole mitte plaadid, vaid muru. Aga nende juurde künka otsa jõudmine lubab vaadata kaugemale ja nõnda hakkab silma veel hulk zedi'sid, mäel vilgub vastu lausa kolm kullatud torni...
Shittaungist teisel pool teed asub Dukhantheini paya (1571) ja sellest põhjas Laymyetnha paya (1430). Selle juures otsustame teha istumispausi, eriti kuna varjualuse keskel nn altaril külitab päikesevarjus kaks kitse. Jalatsid ära, väike šokk sokkide värvist (tee on vahepeal läinud läbi muda) ning aeg taas vett kallutada. Nagu muuseas triivib meie juurde mööda jalutanud munk. Meil ei ole temaga pea sõnagi ühist keelt, aga dialoog on täiesti olemas. Mis on nimed, kuidas on nägemine (tema näeb väga halvasti), kus on suur tempel, millised vägevad päikeseprillid. Kõrval võtab istet külamees ja siis veel üks munk. Kõvasti naeratamist, vestlused omavahel ja edasiminek.
Külateed on siin nirud. Kui on asfalt, on see auguline, kui ei ole, on kuhjaga mudaseid lompe ja riisipõldudelt vihmaga lekkivat vett. Hütid on paljudes kohtades tõstetud vaiadele.
*
Resto omanik uurib, mida ma siin lauas nende raamatute keskel täpselt teen. Täiendan oma sõnavara: sea-má on "õpetajanna" (se-á vastavalt "õpetaja").
Sõidame mööda mitmest koolist. Kahel on sildid ka, ülejäänute puhul võib laste järgi otsustada, et ju see siis kool on. Ühel on uhke silt: Drug Free School. ?! Üle tee alustab nüüd siin just ka õhtukool tööd, märgib söögikoha omanik, laste kooris kordamist on päris hästi kuulda.
Omanik tundub eemale hoidvat, kui maha istub vormis mees. Ta ei räägi ka temaga ja too vaatab lihtsalt ringi, istub ja vaatab. Ta ostab toidu kaasa ning läheb. Omanik hüvasti ei jäta.
Sätin ennast samuti minekule.
Enne koju jõudmist on plaan osta turult mangot ja banaane. Selle asemel saan hoopis mingi imeliku tsitruselise (eeldatavasti laimi) ja kobara banaane. Selle avastan alles kodus. Aga hind tuleb kokku 300 kyati. No nii 4 krooni. Pudel vett maksab sama palju. Kodu poole minnes avastan tee äärest kaks "video cinema't", teine teisel pool teed. Konkurents. Veemüüja küsib teise küsimusena pärast "kust sa pärit oled" küsimust, kas meie riigis on demokraatia.
Mrauk U
Vaade siinsest Happy Garden Restauranti nurgalauast on imeline. Sajab vihma, omanike põnn ümiseb kuskil põrandakorrusel laulda ja inimesed liiguvad varjude alla peitunult mööda teed. Toolid on nii kõrged, et saab õhus varbaid liigutada. Ja viimaks teisi nende teadmata jälgida. Magus "tagasitegemine" vastukaaluks pidevale superstaari-seisusele. On pärastlõuna ja seljataga on imeline päev.
HOMMIKUSÖÖK 2. PÄEVAL. OTSE EES NUUDLISUPP LEEMEGA, KÕRVAL JUBA EI TEA MITMES KÄIK, MINGI MAGUSROOG, MIS MEENUTAB KOKKU KLEEPUNUD NUUDLEID, KÕRVAL RIIVITUD KOOKOS.
Hommik algab kohaliku hommikusöögiga, mis tähendab küpse mango viile, frititud banaani tainas, kohvi, nuudlisuppi liha, maksa ja juurikatega ning praeriisi kana ja krevettidega. Kui mänedžer eile küsis, kas me tahame tavalist või kohalikku hommikusööki, ning väga laia naeratusega, mis ütles "võtke kohalik, palun-palun-palun", meid vaatama jäi, oli keeruline öelda, et ei, me tahame tavalist kohvi, röstitud saia ja omletti. Jah Rakhine'i köögile ei tulnud valuliselt, ütleme nii. Ja see tasus end ära. Naised, kes meile süüa teevad, ei suuda oma rõõmu kuidagi varjata.
MITU ZEDI'T ON PILDIL? :)
Siis rattad alla ja esimese, Shittaungi paya poole. Väljast tunduvad siinsed templid olevat kui suurtükipataljonid, noh, või midagi muud sõjalist. Rohkelt on kivi ja soomust, vorm on masajas. Väiksematest paya'dest hakkavad silma vaid rohelusest välja/esile tõusvad noolja tipu ning silinderja alaosaga zedi'd. Kaugelt vaadates pruun, lähedalt pruun rohelisega – kihtide vahel kasvab taimi, sammalt jms. Ümber rohelised mäekesed, mida palistavad jõeservad, solisevad riisipõllud, puudesalud, punaka tooniga teed, jalutavad inimesed (okei, nad teevad tööd, aga ma ei tähelda, et väga süvenenult) ning siin-seal vilksatavad mungad. Lisaks jalutavad ringi lehmad, kitsed ja koerad, vahel on neil seltsiks mõni karjus.
VAADE SHITTAUNGILE "SISSESÕIDUTEELT"
Shittaungi paya (1535, tõlkes "80 000 kuju pühamu", tuntud ka kui Ranaung zeya, tõlkes "võidu tempel") on linnale lähedal, hall, masajas ja võimas. Sisehallis korjatakse meilt 3000 kyati, et zedi koridore meie sealoleku ajaks valgustada. Zedi's jookseb umbes kolm üksteise ümber keerdunud käiku, milles on tohutu kogus eri suuruses Buddhasid ja bareljeefide või ka peaaegu eraldiseisvate kujudena igapäevaelu ja loomi-linde-olendeid. Osaliselt on säilinud värv ja Angkor Watist tuttav lakjas ollus. Nn maapealses kambris Buddha kuju juures jookseb ringi peaaegu detsimeetrine prussakas. Madalamates koridorides on valguse läitmine hulluks ajanud nahkhiire, kes lae all paanilisi haudvaikseid tiire teeb. Vapustav arhitektuuriline ja skulptuuriline keerukus saab veelgi vindi peale, sest oleme selles kohas kahekesi, ilma teiste turistideta. Eriline paik.
Vähemalt kolmes kohas on Buddha jalajälg, mille ta olevat astunud pärast valgustatuks saamist. See õige olevat keskmises kambris. Ka saatva peahoone laes on jalajäljed jataka'ga (robustselt öeldes Buddha eelmiste elude kirjeldus piltidena). Ühine joon on neil suurus – pikkust üle meetri.
Shittaungi "taga" asub kyaung (klooster), võib eeldada õuel rippuvatest oranži karva rüüdest.
TEE SHITTAUNGI PAYA JA KYAUNG'I VAHELT MÄEST ALLA
Paremal käel künkakese otsas on Andaw' paya (1521, uus 1596). See on kaheksa stuupaga pühamu, mille lõunaservast avaneb hea vaade Mrauk U-le.
KEKSUKASTID?
Kõrval asuv Ratanaboni paya (1612) on suurema hulga stuupadega. Teise maailmasõja ajal sai see pommiga tabamuse, aga on nüüdseks restaureeritud. Mõlemad on Shittaungiga võrreldes muidugi tillukesed, põrandaks pole mitte plaadid, vaid muru. Aga nende juurde künka otsa jõudmine lubab vaadata kaugemale ja nõnda hakkab silma veel hulk zedi'sid, mäel vilgub vastu lausa kolm kullatud torni...
Shittaungist teisel pool teed asub Dukhantheini paya (1571) ja sellest põhjas Laymyetnha paya (1430). Selle juures otsustame teha istumispausi, eriti kuna varjualuse keskel nn altaril külitab päikesevarjus kaks kitse. Jalatsid ära, väike šokk sokkide värvist (tee on vahepeal läinud läbi muda) ning aeg taas vett kallutada. Nagu muuseas triivib meie juurde mööda jalutanud munk. Meil ei ole temaga pea sõnagi ühist keelt, aga dialoog on täiesti olemas. Mis on nimed, kuidas on nägemine (tema näeb väga halvasti), kus on suur tempel, millised vägevad päikeseprillid. Kõrval võtab istet külamees ja siis veel üks munk. Kõvasti naeratamist, vestlused omavahel ja edasiminek.
IDÜLL KITSEGA
Külateed on siin nirud. Kui on asfalt, on see auguline, kui ei ole, on kuhjaga mudaseid lompe ja riisipõldudelt vihmaga lekkivat vett. Hütid on paljudes kohtades tõstetud vaiadele.
*
Resto omanik uurib, mida ma siin lauas nende raamatute keskel täpselt teen. Täiendan oma sõnavara: sea-má on "õpetajanna" (se-á vastavalt "õpetaja").
Sõidame mööda mitmest koolist. Kahel on sildid ka, ülejäänute puhul võib laste järgi otsustada, et ju see siis kool on. Ühel on uhke silt: Drug Free School. ?! Üle tee alustab nüüd siin just ka õhtukool tööd, märgib söögikoha omanik, laste kooris kordamist on päris hästi kuulda.
Omanik tundub eemale hoidvat, kui maha istub vormis mees. Ta ei räägi ka temaga ja too vaatab lihtsalt ringi, istub ja vaatab. Ta ostab toidu kaasa ning läheb. Omanik hüvasti ei jäta.
Sätin ennast samuti minekule.
Enne koju jõudmist on plaan osta turult mangot ja banaane. Selle asemel saan hoopis mingi imeliku tsitruselise (eeldatavasti laimi) ja kobara banaane. Selle avastan alles kodus. Aga hind tuleb kokku 300 kyati. No nii 4 krooni. Pudel vett maksab sama palju. Kodu poole minnes avastan tee äärest kaks "video cinema't", teine teisel pool teed. Konkurents. Veemüüja küsib teise küsimusena pärast "kust sa pärit oled" küsimust, kas meie riigis on demokraatia.
Tellimine:
Postitused (Atom)